Kadunud riigid. Norman Davies

… et teed rajada. Ja las nende ees läheb umbes tuhat jalaväelast … nii et need, kes ehitavad teed, ei peaks oma tööd katkestama. Ja nii saate kindlasti edasi liikuda.” Ja Prantsuse kuningas küsis: „Abee, kust te seda teate?” „Isand,” vastas tema, „sellepärast, et meie mehed ja meie mungad käivad selles kohas iga päev puid ja lupja toomas. Ja isand, seda kohta nimetatakse Manzana kuruks. Kui küsid selle kohta Foix’ krahvi käest, kes seda maad hästi tunneb, siis näed, et see on just nii.” Seepeale ütles Prantsuse kuningas: „Usaldame sind täielikult ja teeme täna öösel kõik, mida vaja …”336

      See polnud mitte esimene ja kindlasti mitte viimane kord, kui Kataloonias nähti Prantsuse väge. Kuid edu saatis neid harva. Kõnealusel juhul suri Prantsuse kuningas Perpinyas, olles tagasiteel Prantsusmaale.337

      Nîmes’i ja Arles’i naaber Montpellier asub Languedoci tasandiku kaugemas servas, Rossellóst 130 kilomeetri kaugusel. See oli Languedoci ainus suurem linn, mis polnud Rooma-aegset päritolu, vaid tekkis ümber kindlustatud künka, kus inimesed otsisid saratseenide rüüsteretkede ajal varju. Linn kujunes tänu Rhône’i oru ja Saksa-Rooma keisririigi lähedusele hoogsalt arenevaks kaubanduskeskuseks ning jäi selles mõttes ületamatuks kuni Marseille’ esiletõusuni keskaja lõpul. Selle kuulsad õigus- ja arstiteaduse koolid seisid 12. sajandi keskpaiku juba väga kindlatel jalgadel, linna mainet aga suurendas veelgi sallivus, mida ilmutati nii muslimite, juutide kui ka katarite vastu.

      Montpellier seoti Aragooniaga 1204. aastal, kui kuningas Pedro II abiellus siinse võimupärijanna Marie de Montpellier’ga. Pruudi kaasavaraks oli linn oma suure maksustatava jõukusega. Veelgi kindlama koha Aragoonia ajaloos omandas linn aga Marie poja, Jaime El Conquistadori (Vallutaja) sünnipaigana. Aastal 1208 oli tema ema parajasti oma kodulinnas, kui teatati, et ta on lapseootel.

      Ja Montpellier’ tähtsad mehed otsustasid, et [mitte keegi,] ei kuninganna ega nemad ise ega nende naised ega kohal viibivad neitsid ei tohi lahkuda paleest enne, kui on täis saanud üheksa kuud … Ja nii jäid nad kõik koos rõõmsalt kuninganna juurde. Ja nende rõõm kasvas veelgi suuremaks, kui nad nägid, et see on jumalale meelepärane … sest kuninganna oli kasvanud suuremaks. Ja üheksanda kuu lõpul, nii nagu loodus on seadnud, tõi ta ilmale ilusa ja terve poja, kes sündis kristlaste hüvanguks ja täpsemalt oma rahva hüvanguks … Ja suure rõõmu ning rahuldustundega ristisid nad tema meie jumalaema Maarja kirikus Montpellier’s ja andsid talle jumala armust nime En Jaime ja ta valitses palju aastaid ning saavutas uhkeid võite ja edendas suuresti katoliku usku ning kõikide oma vasallide ja alamate elu.

      Ja see nimetatud infant En Jaime kasvas ühe aastaga rohkem kui teised kahe aastaga. Ja ei läinudki väga palju aega, kui suri tema isa, hea kuningas, ja ta krooniti Aragoonia kuningaks ning Barcelona ja Urgelli krahviks ja Montpellier’ isandaks.338

      Montpellier’d polnud sugugi lihtne valitseda. Enne 1204. aastat olid Marie eelkäijad jaganud võimu linnas Maguelonne’i piiskoppidega. Aga kui piiskopid müüsid oma osa Prantsuse kuningale, tuli Aragoonia ametimeestel töötada koos Prantsuse ametnikega ning linnas tegutses paralleelselt kaks eraldi kohtusüsteemi, üks töötas Aragoonia, teine Prantsuse seaduste alusel.

      Kuna Montpellier polnud kuningavõimu otsese kontrolli all ega pidanud alluma paljudele piiravatele seadustele, sai linn kiiresti areneda. Sajandivahetusel oli selle elanike arv umbes 40 000, siin oli tugev siiditööstus ja see toimis mere- ja maatranspordi vahelise kaubalaona, kus oli eriti palju vürtse, mis meelitas kohale palju rahamehi. Aragoonia võimu ajal jõudis Itaaliast Montpellier’sse rohkesti eesrindlikke krediidi- ja pangandusmeetodeid.

      Montpellier’ suurem iseseisvus tõi siia ka palju põgenikke. Linna pühakodades otsisid varju pagenud pärisorjad, võlgnikud, end õigusemõistmise eest varjavad kurjategijad ja ketserluses kahtlustatavad. Prantsuse kuninga käsul 1338. aastal neis asjus korraldatud uuring on jätnud meile rikkalikult andmeid. Linna kohtud polnud kaugeltki leebed, väljasaatmine ja hukkamine olid igapäevased karistused. Neli välismaalast, kes sunniti üles tunnistama, et nad tungisid ühele seadusetundjale kallale ja jätsid ta surema, hukati otsekohe mõrva eest, enne veel, kui ohver jõudis paraneda.339

      Montpellier’s oli ka suur juudi kogukond, kelle peamised tegevusalad olid meditsiin, raha laenamine ja poleemika. Nende tegevus meditsiini ja rahanduse valdkonnas oli kasulik kõikidele kaaskodanikele, poleemika aga käis peamiselt usu teemadel ja seda peeti teiste juutidega. Montpellier’ Abba Mari ja Barcelona rabi Ibn Adreti kirjavahetusest saame teada tuntud Montpellier’ talmudiuurija Solomoni ulatuslikust rünnakust suure Kastiilia õpetlase Maimonidese ja tema poolehoidjate vastu.340

      Rooma kiriku ajalugu Pürenee poolsaarel ulatub Rooma riigi aegadesse. Roomlaste tagakiusamist kannatanud märter, püha Zaragoza Vincentius on sündinud Oscas (Huesca). Ehkki pühaku kultus aina kasvas, tabasid kirikut muslimite ülevõimu sajandite jooksul rängad tagasilöögid. Rekonkista andis Pürenee poolsaare katoliiklusele tugeva religioossuse ja sõjakuse. 12. sajandil vabastati muslimite võimu alt kuningriikkrahvkonna kaks peapiiskopkonda: Zaragoza Aragoonias ja Tarragona Kataloonias. Palju kirikuid, nagu näiteks Huesca katedraal, rajati pärast puhastusprotseduuri mošeedesse.

      Viljastav mõju oli Tarragona peapiiskopil Olegariusel (Oleguer Bonestry, u 1060–1137), kes juhtis 1127. aastal Barcelona kirikukogu, pidas läbirääkimisi oma krahvi ja kuninganna Petronilla abiellumise üle ning tugevdas kiriku struktuure Lleida, Girona, Urgelli, Vici, Tortosa ja Solsona piiskopkonnas. Kui piiskopkonna keskus viidi hiljem Valenciast Tarragonasse, solvas see rängalt Toledos resideerivat Kastiilia peapiiskoppi, kes taotles võimu kogu mauride võimu alt vabastatud territooriumi üle.

      Kaudselt mõjutas Aragooniat ja Katalooniat ka kiriku sõda katari ketserite vastu naabruses Languedocis. See konflikt oli põhjus, miks kutsuti 1232. aastal ellu inkvisitsioon, samuti aitas see esile tõusta ristirüütlite ordudel ja kujuneda niisuguste organisatsioonidel nagu kristlastest vangide väljaostmise ordu. Sellegipoolest seadis suur hulk kuningriikkrahvkonna juhtivaid kirikutegelasi peamise rõhu usu mittesõjalistele tahkudele. Vilafrancas sündinud Raymond de Peñafort (u 1175–1275) oli Jaime I pihiisa, aga peale selle veel oma aja kõige tähtsam usuteoreetik.

      Barcelona piiskop aastail 1252–1284 Arnau de Gurb propageeris dialoogi juutide ja muslimitega ning enne Valencia 1391. aasta juudipogrommi ei juhtunudki usulistel põhjustel tõsisemaid verevalamisi. Hiljem andis Aragoonia-Kataloonia kirik veel palju silmapaistvaid kirikutegelasi. Üks nendest oli paavsti legaat ja mõnda aega Huesca piiskopina tegutsenud kardinal Berenguer de Anglesola (surn 1408). Teine oli dominiiklasest Elne piiskop, kardinal Joan de Casanova (1387–1436). Barcelonas sündinud ja Firenzes maetud kardinal oli kuninga pihiisa ja „Kuningas Alfonso laulu- ja palveraamatu” patroon.341

      Nagu kõikides keskaegsetes kuningriikides oli valitseja kroonimine ülimalt tähtis protseduur, mis kindlustas kiriku ja riigi partnerlussuhteid. Need tseremooniad, mis traditsiooniliselt toimusid Zaragoza katedraalis, kinnitasid pealtvaatajatele monarhia jumalikku olemust.

      On tõsi, et [1328. aasta] suure reede õhtuse jumalateenistuse ajal saatis isand ja kuningas [Alfonso El Benigno] kõigile sõna, et vaiksel laupäeval peaks kõik võtma ära leinariided, mida nad kannavad meie isanda kuninga ja tema isa mälestuseks, ja üldse peaks iga mees oma habet piirama ja valmistuma peoks …

      Ja nii oli iga mees laupäeva hommikul, kui oli aeg hüüda halleluuja ja kirikukellad helisesid, riides nii, nagu kuningas oli käskinud …

      Ja kui kellad helisesid pööraselt, väljus isand ja kuningas Aljaferíast, et minna San Salvadori kirikusse … Kõige ees liikusid ratsa [tseremooniamõõkadega rüütlid] ning pärast isanda ja kuninga mõõka järgnesid kaks kuninga tõlda kahe [süüdatud] vahaküünlaga; mõlemas küünlas oli üle kümne kvintaali vaha …

      Ja kahe vahaküünla järel tuli isand ja kuningas ratsa oma hobusega, kelle rakmed olid kõige kaunimad, mis meistri käsi iial valmistanud, ja tema ees kanti mõõka.

      Üritus,

336

Manzana kuru, väljaandes The Chronicle of Muntaner, tlk katalaani keelest leedi Goodenough (London, 1921).

337

Philippe III le Hardi Aragoonia ristiretke ajal. Vt Ivan Gobry, Philippe III, fils de Saint Louis (Pariis, 2004).

338

The Chronicle of Muntaner, 1. kd, lk 16–17.

339

K. L. Reyerson, „Flight from Prosecution: The Search for Religious Asylum in Mediaeval Montpellier”, French Historical Studies, 17/3 (1992), lk 602–626.

340

Vt Y. Baer, A History of the Jews in Christian Spain, kaks köidet (Philadelphia, 1961).

341

Francesca Español, „El salterio ylibro de horas de Alfonso el Magnánimo y el cardenal Joan de Casanova 28962 (British Library, Adsurn 28962)”, Locus Amoenus, 6 (2002–3).