Kadunud riigid. Norman Davies

Barcelona sadama dokid andsid sellest tugevnemisest hästi aimu. Alalise sõjalaevastiku rajamise poliitikale olevat aluse pannud Vallutaja isa Pedro II, kes unistas merekuningriigist (regne dins el mar). See nõudis aga aega ning tohutult raha, inimesi ja materiaalseid vahendeid. Peamiseks laevatüübiks valiti nii purjede kui ka aerude abil liikuv kaugsõidugaleer, mis kujutas enesest vana Kreeka bireemide ja trireemide moodsamat varianti. Kui aerud tööle pandi, võisid niisugused galeerid näidata vapustavat kiirust. Suurematel galeeridel oli 100 või isegi 150 aeru, kusjuures igal aerul oli kaks või kolm sõudjat. Laeva vööris oli teiste laevade rammimiseks taraan, relvastusse kuulusid veel ründekatapuldid ja tugev ammuküttide üksus enesekaitseks.349

      Merelahing oli tavapärane asi. Üks lahing on jätnud tuntud kroonikule eriti sügava mulje.

      Ja kui En Conrado Lansa galeerid nägid kümmet galeeri lähenemas, läksid nad liikvele. Ja saratseenid, kes nägid neid, hüüdsid oma saratseeni keeles „Aur, aur!” ja tulid suure hooga peale. Aga En Conrado Lansa galeerid võtsid end ringi ja kõik neli kogunesid kokku ja pidasid nõu. Ja En Conrado Lansa ütles neile: „Te teate, et Jumala soosing kuulub Aragoonia isandale ja kuningale ja teate ka, kui palju võite on ta saavutanud saratseenide üle … Seepärast palun teid mitte unustada Jumala ja meie jumalaema Maarja ja püha katoliku usu vägevust ning meie isanda kuninga, Valencia linna ja kogu kuningriigi au, ning kuna oleme niimoodi kokku seotud nagu meie, siis ründame otsusekindalt ja teeme seda täna nii, et sellest räägitakse igavesti.

      Ja kõik hüüdsid: „Ründame neid! Ründame neid! Võtame nad kõik kinni!” … Ja nii andis ta käsu puhuda pasunaid [ja põristada trumme] ning valjude hüüete saatel alustasid nad tulist rünnakut. Ja neli galeeri ründasid ilusasti ja ilma suurema lärmita otse kümne galeeri keskele ja puhkes kohutav lahing ja see kestis hommikust kuni õhtuse jumalateenistuse ajani ning mitte keegi ei söandanud süüa või juua.

      Aga meie issand ja tõeline Jumal ning tema õnnis jumalaema, kellele võlgneme tänu kõige hea eest, ja Aragoonia kuninga hea õnn tõid võidu meie meestele, nii et kõik kümme galeeri said kaotuse osaliseks ja nende mehed tapeti või võeti vangi … [Ja nii] pöördusid nad suurte auavalduste saatel triumfiga tagasi Valenciasse, kuhu nad tõid ka saagiks saadud galeerid ja palju saratseeni vange, kes olid peidus laevateki all ja kelle eest nad said suurt tulu.350

      Krooniku meelest oli ilmselt patt, et saratseenid võtsid kristlasi orjadeks, aga kui kristlased võtsid orjusse saratseene, polnud see mitte patt.

      Baleaare – Rooma ajal nimetati neid Gymnesiaeks – on peetud Aragoonia „strateegiliseks hädavajaduseks”. Kataloonia rannikust umbes 160 kilomeetri kaugusele jäävatelt saartelt oli hea kontrollida rannakaubandust, juurdepääsu Gibraltari väinale ja mereteed Põhja-Aafrikasse. Saared sobisid hästi nii väikeste rannasõidulaevade koduks kui ka suurteks sadamateks, kus võisid baseeruda sõjalaevad. Siiski olid need jäänud mauride valdusse veel kauaks ka pärast Aragoonia ja Kataloonia liitumist. Kataloonia meremeeste silmis pidi see paganate merekindlus tunduma nagu okas kristlase ihus. Kuningas Jaime meelest oli selle vallutamine kõige pakilisem ülesanne.

      Jaime I vallutusretkele, mis algas 1229. aastal, kaasati hirmuäratavad jõud. Esimese Mallorcale (Suurim saar) sooritatud rünnaku teravikus olid galeerid, mis pukseerisid vägedega mehitatud soomustatud transpordilaevu, mille vöör oli avatav – nagu Normandia rannikul kasutatud dessantlaevadel –, et jalavägi välja lasta. Kuningas pani operatsiooni käigu oma raamatus „Libre dels Fets” ise kirja:

      Üks osa laevastikust paiknes Cambrilsis, aga suurem osa, kus olime ka meie, seisis Saloni sadamas ja rannal ning ülejäänud olid Tarragonas … Meil oli 25 suurt laeva, 18 kaubalaeva, 12 galeeri ning 100 väiksemat mitmeotstarbelist alust ja galiotti …

      Boveti laev, mille pardal oli Guillem de Montcada, pidi olema teejuht ja kandma põlevat laternat, Carro laev aga liikus järelväes … Mina olin tagapool Montpellier’ galeeris.

      Heiskasime Salonis purjed kolmapäeva hommikul, kui puhus maatuul … See oli suurepärane vaatepilt … Kogu meri oli purjedest valge.

      Jõudis kätte õhtupalvuse aeg. Ja kui oli peaaegu käes esimese vahi aeg, jõudsime Guillem de Montcada laevale järele … ja tõstsime laterna kõrgele ja hüüdsime neid … Meeskond vastas, et see on kuninga laev ja et oleme sada tuhat korda teretulnud … Ja kuna purjetasime öösel ja laevastiku eesotsas, siis ei võtnud me purjesid maha ega muutnud kurssi, vaid lasime galeeril minna nii kiiresti, kui see suutis … Taevas oli imeilus kuu ja loodest puhus kerge briis ja me arvasime, et võiksime suunduda Pollençasse …351

      Jätnud tähelepanuta halba ilma lubava ilmaennustuse ja elanud üle ootamatu pagi, mille ajal ta pöördus palvega neitsi Maarja poole, maabus kuningas viimaks turvaliselt. Sõdurid tulid vähimatki vastupanu kohtamata maale. Siis aga nägid nad, et pole üksi.

      Saratseenid olid rivistanud nende vastu umbes viis tuhat jalameest ja kakssada ratsanikku. Ja Ramón de Montcada astus ette ja ütles, et ta läheb neid lähemalt uurima, [lisades]: „Ärgu keegi minuga kaasa tulgu.” Ja kui ta jõudis neile lähemale, hüüdis ta: „Ründame, sest nad on tühiasi!” Ja [Montcada] oli esimene ründaja. Ja kui kristlased jõudsid mauridele umbes nelja odapikkuse kaugusele, panid maurid plehku ja põgenesid. Aga neid jälitati nii kiiresti, et rohkem kui tuhat viissada saratseeni tapeti, sest vange võtta ei kavatsetud. See tehtud, tulid meie mehed mere äärde tagasi.352

      Sellega olid retk Mallorcale ja esimene lahing lõppenud. Samal õhtul pidas Barcelona piiskop jutluse: „Võtke mind kuulata. Need, kes seda ülesannet täites surevad, teevad seda meie issanda nimel ja pääsevad paradiisi, kus neid ootab igavene õndsus. Ja neid, kes jäävad ellu, saadab au ja kuulsus kogu elu ning ka pärast surma …”353

      Seejärel asuti piirama saarestiku peamist linna Madinat ja kui linn alistus, nõustusid Almohaadi valitsejad alla andma tingimusel, et linna elanikke säästetakse. Madina sadam, mis sai uue nime Ciutat de Mallorca (tänapäeval Palma), pidi siitpeale olema Barcelona partner ja tõrjuma lähikonna vetest kõik vaenulikud laevad.

      Menorca (Väiksem saar) vallutati 1231. aastal kavalusega. Mallorcal süüdati Cap de Formentori neeme kaljudele hiiglaslikud lõkked, et jätta mulje tohutust leerist. Menorca rahvas alistus võitluseta, ostes endale elu ja islamiusulise vasallriigi õiguse ning lubades maksta iga-aastast andamit. 1235. aastal hõivas Tarragona piiskop eraldi sõjaretkega kaksiksaared Evissa (tänapäeval Ibiza) ja Formentera. Kohaliku legendi kohaselt olevat valitseva šeigi vend läinud šeigiga ühe haareminaise pärast tülli ja reetnud piiravatele katalaanidele salajase tunneli asukoha. Araablaste mošeed lõhuti maha ja nende asemele ehitati katoliku kirikud.

      Nüüd köitis kuninga tähelepanu Valencia, iidne sadam ja Rooma-aegne asula ning mauride Balansiya riigi (tarifa) keskus. Seda asuti vallutama pisut hiljem kui Baleaare, aina jätkuvad lahingud kestsid 1304. aastani. Aragoonia väed olid kolme põlvkonna vältel peaaegu kogu aeg seotud üheaegse sõjategevusega Baleraaridel ja Valencia rannikul.

      Valencia vallutamist on traditsiooniliselt tõlgendatud kui Aragoonia panust mauridevastasesse ristisõtta. Siiski tuleb mainida ka muid motiive. Mauridega võideldes tõrjusid aragoonlased ühtlasi ka kastiillasi, kes olid nendel aladel varem elanud. Pealegi sai kuningas Jaime uusi maid võites tugevdada ülikute arvel kuningavõimu. Tema ettevaatlik koloniseerimispoliitika lubas tal rajada uusi mõisaid ja leida uusi sissetulekuallikaid, mis ei saanud ülikute puhul kõne alla tulla.

      Sõjakäik edenes puhanguti. Tuli pidada palju kaitselahinguid. Kõigepealt, esimesel etapil aastail 1232–1233, hõivas Aragoonia Morella, Burriana ja Peñiscola maakonna. Aastatel 1237–1238 marssis Jaime I „El Cidi linna” ja asutas ametlikult Valencia kuningriigi. Kolmanda etapina aastail 1243–1245 tungisid Aragoonia väed maakondadesse, millele ihusid hammast kastiillased, ja seetõttu tuli kindlaks määrata demarkatsioonijoon. Neljanda ja viimase etapi algus venis 1296. aastani ja see kestis kaheksa aastat. Torrellase vahekohtu otsusega

349

Susan Rose, „Christians, Muslims and Crusaders: Naval Warfare in the Mediterranean at the Time of the Crusades”, tema teoses Medieval Naval Warfare (London, 2002), III ptk.

350

The Chronicle of Muntaner, 1. kd, lk 50–52; J. A. Robson, „The Catalan Fleet and Moorish Sea-power (1337–1344)”, English Historical Review, 74 (1959), lk 386–408.

351

The Book of Deeds of James I of Aragon: A Translation of the Medieval Catalan Llibre dels Fets, ristisõja tõlketekst, 10, tlk Damian Smith ja HelenaBuffery (Aldershot, 2003), lk 78–81.

352

Samas, lk 84.

353

Samas, lk 86.