Kadunud riigid. Norman Davies

piiramine uskmatute armee eesotsas.316

      Rüütliromaanide ja legendide Cid, Hispaania kõige silmapaistvam kirjanduslik kangelane, sündis alles sajandeid hiljem kui täiuslik rüütel, kes sarnanes väga vähe tõelise Rodrigo Díaziga. Esimesed vigases ladina keeles kirjutatud lood temast hakkasid ringlema varsti pärast Cidi surma, eepos „Laul minu Cidist” („El Cantar de Myo Cid”), aga pärineb 12. sajandi lõpust:

      De los sos ojos tan fuertemientre llorando,

      Tornava la cabeça e estrávalos catando …

      Allí piensan de aguijar, allí sueltan las rriendas.

      A l’exida de Bivar ovieron la corneja diestra …

      ‘iÁlbricia, Álbar Fáñez, ca echados somos de tierra?’ …

      Ohtraid pisaraid tema silmadest voolas / kui ta pöörates pead seal kõiki neid vaatas… / Lasid lõdvemaks ratsmed, peades lahkumismõtted. / Poolt paremalt Vivari väravast vares üks lendas. / Püsti pea, Álbar Fáñez, välja saadetud oleme kõik…

      Ruy Díaz saabus koos kuuekümne rüütliga Burgosesse. Mehed ja naised tulid välja vaatama, kui nad möödusid, linnakodanikud ja nende naised seisid aga akendel ja nutsid kurbusest. Otsekui ühest suust arvasid nad kõik: „Kui tubli vasall! Oleks tal ainult ka hea isand!”317

      Pärast sõjaretke Aragooniasse käis Díaz korraks veelgi kaugemal idas Barcelona krahvi Raimund või Ramón Berenguer I valdustes. Nagu ikka kaasnesid sellega rüüstamine ja andaminõuded.

      Barcelona krahvi kõrvu ulatusid kuuldused, et Cid Ruy Díaz rüüstab maad, ja see vihastas krahvi väga … Krahv oli äkiline ja arutu mees ja kuulutas korralikult järele mõtlemata: „Cid ehk Vivari Rodrigo on teinud mulle palju halba … Nüüd on ta tulnud rüüstama minu kaitse all olevaid maid. Ma pole kunagi … suhtunud temasse vaenulikult, aga kuna ta tuli nüüd minu valdustesse, nõuan ma hüvitust.”

      Palju maure ja kristlasi … asus otsima vägevat Vivari Ruy Díazi. Nad olid teel kolm päeva ja kaks ööd ning leidsid Cidi Tévari männimetsast. Cid ehk Don Rodrigo tuli suure sõjasaagiga mägedest orgu, kus sai kätte krahv Ramóni läkituse … [Ta] saatis vastuse, lausudes: „Öelge krahvile, et pole vaja solvuda. Ma pole võtnud midagi, mis on tema oma …” Krahv saatis vastuse: „Pole tõsi! Tal tuleb maksta nii varem kui ka nüüd tekitatud kahju eest, ja otsekohe.”

      „Rüütlid,” (ütles Cid) „olge valmis kiiresti relvi haarama. Krahv Ramónil on suur mauride ja kristlaste sõjavägi ja ta on otsustanud võidelda … Tõmmake oma sadulavööd kinni ja haarake relvad. Nähku Ramón Berenguer, mis mehed ta täna Tévari männimetsast leidis …”

      Kõik olid soomusrüüs ja ratsa. Nad jälgisid, kuidas frangid318 ratsutasid mäest alla … [Siis] andis Cid, keda lahingus saatis ikka õnn, käsu rünnata. Tema mehed kuuletusid rõõmuga ja kasutasid oma lipuga odasid tõhusalt, haavates nii mõndagi ja paisates teised sadulast. Cid võitis lahingu ja võttis krahv Ramóni vangi.

      Valmistuti suureks peoks … aga krahv Ramón hakkas tõrkuma. Toodi taldrikud ja asetati tema ette, aga ta … põlgas ära kõik, mida nad talle pakkusid. „Ma ei taha süüa suutäitki,” ütles ta, „ka kogu Hispaania varade eest. Pigem suren kohe, sest nii viletsasti kängitsetud mehed on mind lahingus võitnud.”

      Sellele vastas Cid niisuguste sõnadega: „Söö seda leiba, krahv, ja joo seda veini. Kui teed nii nagu ütlen, võid vabana lahkuda. Kui ei tee, ei näe sa kristlasi enam kunagi.319

      El Cid pidas sõna ja jättis ka saagi endale. Krahv säilitas elu ja pöördus koju haavu lakkuma. Nagu ta pidi nüüd mõistma, ei otsustanud tulevikku üksnes võitlus mauride vastu, vaid samavõrd ka Barcelona, Kastiilia, Navarra ja Aragoonia rivaliteet.

      Kui Kastiilia võttis omaks El Cidi, siis Aragoonia tunnistas ametlikult oma kaitsepühakuks püha Jüri, ja seda kolmsada aastat enne Inglise kuningaid. Aragoonia lipu valgel taustal oli punane püha Jüri rist, mõnikord lisandus siia neli kroonitud mauri pead, üks igal lipuveerandil. 4. sajandil elanud ja märtrina surnud armeenlasest püha Jüri kultus oli ristisõdijate seas laialt levinud ja see seostus Aragoonia sooviga saada paavsti protektoraadiks. Esimesele ristisõjale üles kutsunud paavst Urbanus II võttis Aragoonia 1089. aastal meelsasti Rooma kiriku rüppe, nagu ta tegi aasta hiljem ka Barcelonaga.320

      Järgmise verstapostini jõuti 1118. aastal. El Cidi sõjaretkede tõttu oli Zaragoza emiraat nõrgenenud ja Aragoonia väed kogusid julgust, et asuda seda vallutama. Nii jäigi Ebro keskorg edaspidi nende kontrolli alla. Alfonso I El Batalladori võimu ajal sai Zaragozast Aragoonia valitsuse asupaik, selle katedraalist peapiiskopi residents ja koht, kus krooniti kuningaid, selle tänavate äärde kerkis aga hulk elegantseid aristokraatlikke paleesid. Mauride sõjavägi liideti kuningriigi omaga ja emiiri suurejoonelisest Aljafería lossist sai kristlike kuningate residents.321 Aragoonia polnud enam kauge kolgas. Mis veelgi tähtsam, selle pürgimus saada kuningriigiks, mida toetas ka paavst, oli nüüd leidnud üldist tunnustust.

      Enne Alfonso I surma 1134. aastal algas kuningriigis dünastiasisese segaduse ajajärk, mille lõpptulemust polnud kuidagi võimalik ette näha. Sõjamehena äärmiselt edukas Alfonso oli valitseja ning diplomaadina ülimalt saamatu. Tema vennapoja varane surm, mille tagajärjel ta tõusis troonile, ei teinud talle selgeks vajadust muretseda endale troonipärija ja tema hiline abielu Kastiilia regendi Leóni Urracaga, ei andnud soovitud tulemusi. Elutee lõpul läks ta naisest lahku, kaotas kontrolli Kastiilia üle ja jäigi lastetuks. Pealegi oli tema vend abiellumisõiguseta vaimulik ja endine munk, nüüd küll Barbastro piiskop. Testamendis kavatses Alfonso pärandada oma valdused võrdsete osadena kolmele ristisõdijate ordule, millega solvas muidugi ülejäänud huvitatud pooli. Navarra ülikud lõid kohe lahku ja lõpetasid Aragooniaga igasugused suhted. Aragoonia ülikud asusid samuti tegutsema, püüdes veenda kuninga venda loobuma vaimulikutõotustest ja võtma naist. Nii laulatatigi endine munk sel ajal, kui valitseja oli surivoodis, ning nüüd oodati kuningliku lapse ja Aragoonia troonipärija sündi. Ramiro II El Monaco lühike valitsemisaeg oligi teadlikult kavandatud ajutise abinõuna ja see ei hoidnud ära rahutusi, kuid täitis siiski eesmärgi. Niipea kui võimalik loobus kuningas troonist oma alaealise tütre kasuks ja pöördus tagasi kloostrikongi. Regentnõukogu asus aga otsima sobilikku asendust katkenud koostööle Navarraga ja sobivat peigmeest troonipärijannale. Õnnekombel oli naabril, Barcelona krahvkonnal, oma troonipärija olemas.

      Nii kihluski üheaastane Aragoonia Petronilla – aragoni Peyronella ja katalaani Peronela – 1137. aastal Zaragozas 24-aastase Barcelona troonipärija Ramón Berenguer IV-ga. Tütarlaps jäi kuningannaks, tema abikaasa sai aga Aragoonia printsi tiitli. Lepingu kohaselt säilitasid Aragoonia ja Barcelona oma eraldi institutsioonid, tavad ja tiitlid ning emma-kumma surma korral pidid mõlemad valdused minema kihlunud paari ellujäänud poolele. See ettevaatusabinõu osutus üleliigseks. Pärast neliteist aastat väldanud ootusaega abiellusid kuninganna ja krahvist prints ametlikult ning nende abielust sündis viis last. Praktilistel kaalutlustel valitses mees nii Aragooniat kui ka Barcelonat, olles edukalt vabanenud Kastiilia asjade ajamisest, kus nüüd valitses tema õde Berenguela. Ramóni ja Petronilla vanim poeg, samuti Ramón Berenguer, kuulutati paari ühiseks pärijaks. 1162. aastal leseks jäänud Petronilla loobus kõikidest oma õigustest poja kasuks. Pärast veerandsajandi pikkust viivitust kandis 1137. aastal välja kuulutatud kihlus viimaks vilja: kahe inimese abielu tulemusena abiellusid kaks riiki.

      Omalt poolt loobus Ramón Berenguer troonile astudes katalaani nimest ja võttis El Batalladori auks endale Aragoonias nime Alfonso II ja Barcelonas Alfonso I. Siitpeale päris pikk rida kuningaid kaks tiitlit: Aragoonia kuningas ja Barcelona krahv Kataloonias. Monarhistid ja monarhiameelsed ajaloolased nimetavad viimaseid kuningas-krahvideks, katalaanid ja katalaanimeelsed aga krahv-kuningateks.

      Kuningriigi ja krahvkonna liidul oli kaugeleulatuva mõjuga

316

Richard Fletcher, The Quest for El Cid (Oxford, 1991); David Nicolle, El Cid and the Reconquista (London, 1988); Ramón Pidal, The Cid and his Spain (London, 1924).

317

The Poem of the Cid: A New Critical Edition, toim Ian Michael, tlk Rita Hamilton ja Janet Perry (Manchester, 1975), lk 1.

318

Kuna katalaanid olid varem Frangi riigi alamad, hüüti neid siin ikka veel frankideks. – Autor

319

Samas, lk 955–961. Vt T. Montgomery, „The Cid and the Count of Barcelona”, Hispanic Review, 30/1 (1962), lk 1–11.

320

R. W. Southern, The Making of the Middle Ages (London, 1953), lk 129.

321

George Beech, The Brief Eminence and Doomed Fall of Islamic Saragossa (Zaragoza, 2008). Vt http://en.wikipedia.org/wiki/taifa_of_zaragoza (2008).