Verikambi. Reeli Reinaus

ja ta ei saanud sõnadest aru. Aga tekst ei saanud ju iseenesest siia tekkida. Ta pidi olema selle kirjutanud. Muud võimalust ei olnud. Ta oli kaks ööd vähe maganud ja nüüd uuesti kümmekond kilomeetrit maha kõmpinud. Ilmselt oli ta kurnatud, tõenäoliselt oli seepärast ka ta käekiri loetamatu. Ohates rebis ta lehe vihikust välja ja alustas kirjandit otsast peale.

      Samal ajal istus Joonas oma toas voodil ja sirvis veskist leitud albumit. Albumisse ei olnud poisi üllatuseks keegi mitte sõnakestki piltide juurde kirjutatud, samuti olid kõik fotodel olevad inimesed talle täiesti võõrad. See viimane oli küll iseenesest igati loogiline, kuna fotode seisukorra ning inimeste rõivaste järgi otsustades oli tegu suhteliselt vanast ajast pärit piltidega. Poiss oletas, et fotod pärinevad eelmise sajandi algusest või koguni üle-eelmise lõpust.

      Joonas ei osanud öelda, kas see album kuulus ainult ühele perekonnale või mingile suuremale inimgrupile, sest fotod olid väga erinevatest inimestest. Justkui oleks keegi pildistanud järjest ühel ajal ühes külas elanud inimesi. Kuid milleks? Tema teada ei tegelenud sel ajal veel ju keegi koduloo uurimisega.

      Päris albumi lõpu eel hakkas Joonase süda korraga kiiremini lööma. Ta püüdis endale sisendada, et see, mida ta just nägi, polnud lihtsalt võimalik. Ja ta uskuski seda. Kuid tema keha ei uskunud: poisi süda peksis endiselt ja ta tundis, kuidas laup kattus külma higiga.

      Joonas lõi viimaks albumi plaksuga kinni. Tapeedi muster, mida ta seejärel kümmekond minutit vahtis, moodustas ta silme ette kummalisi, kurjakuulutavaid kujundeid. Kujundeid, millest moodustusid käed, sõrmed ning õõvastavad mitmeharulised haarmed – ja kõik need haarasid tema järele.

      Või ei, siiski mitte. Need haarasid tegelikult hoopis Kirke järele.

      4. peatükk

      „Teeks midagi õhtul või?”

      Joonas toppis endale pool võileiba korraga suhu. Ta oli harjunud kiirustama, et mitte kooli hilineda. Kuid täna ei olnudki mingit kooli. Oli laupäeva hommik ja nad istusid Kirkega hommikusöögilauas. Ema ja isa olid juba varakult nädalavahetuseks Viljandisse, isa vanemate juurde sõitnud, ning nemad olid kahekesi koos vanaemaga koju jäänud.

      Kirke tõstis pilgu. „Ma mõtlesin, et sul on Elinaga mingid plaanid.”

      Joonasel olidki peamiselt Elinaga mingid plaanid, ja noil hetkil vihkas Kirke neid mõlemaid. Hea küll, ta päris ei vihanud neid, aga igal juhul tundis ta end üksikuna. Joonas oli talt röövinud parima sõbranna. Ja tema parim sõbranna oli röövinud talt venna. Ja nad mõlemad olid sealjuures nii kuradima õnnelikud ka veel. Siiani oli Kirke laupäevaõhtuti kas koos Elinaga midagi ette võtnud või siis Joonasega niisama teleka ees vedelenud ja filme vaadanud. Aga nüüd pidi Kirke kõik õhtud kas üksi või siis kellegi teisega veetma. See polnudki tegelikult probleem, sest tal oli loomulikult ka teisi sõbrannasid, kuid ta tundis end sellegipoolest petetu ja mahajäetuna.

      See oli alanud millalgi kevadel. Kord, kui Kirke jäi trennist tulles veidi hiljaks ja Elina oli talle varem külla jõudnud, leidis ta tüdruku Joonase toast. Selles polnud iseenesest midagi imelikku, sest nad olid lapsest saadik sõbrad olnud ja oli ju igati viisakas, et Joonas ei lasknud Elinal üksinda Kirket oodata. Kuid järgmine kord, kui Kirke saabus õigel ajal, oli omakorda Elina veidi varem jõudnud. Ent ka siis ei osanud Kirke veel midagi kahtlustada – kuni ta nägi, kuidas Joonas ja Elina paar nädalat hiljem koolipeol terve õhtu teineteise vastu liibudes tantsisid. Just siis oligi Kirke tundnud, et teda on petetud. Tema kaks kõige lähedasemat inimest on tema selja taga salatsenud ja siis ta veel peaaegu ka hüljanud.

      „Miks te siis ometi mulle midagi ei öelnud?” oli ta järgmisel hommikul Joonasele pahvatanud.

      Joonas oli vastates Kirke pilku vältinud. „Alguses tundus nagu kuidagi liiga vara ja pärast me enam ei osanud sellest juttu teha,” oli Joonas endale nina alla pomisenud.

      Elina oli midagi umbes samasugust poetanud. Umbes nõnda, et algul ta arvas, et äkki ei tule neil midagi välja, ja siis veel, et ei tea, kuidas Kirke sellele reageerinud oleks, ja muud sellist jura.

      Kirke reageeris sellele aga täpselt nii, et ei rääkinud nende kummagagi pea kaks nädalat. See oli tagantjärele mõeldes kahtlemata tobe, aga ta oli nii kohutavalt solvunud. Pealegi oleks ta end nendega koos nagunii viienda rattana tundnud. Ta tundis seda tegelikult vahel praegugi, aga nüüd jõlkus nendega kaasas veel ka see tobe Gustav.

      Miks, sellest ei olnud tüdruk siiani aru saanud. Kui nad oleksid olnud kümneaastased või sinna kanti, siis oleks see olnud ehk veel mõistetav, et Elina tädipoeg, kes linnast maale kolis, nendega aega veedab, aga nad olid ju peaaegu täiskasvanud. Kirke oli paar korda päris tõsiselt kaalunud, kas ta salaja ehk ikkagi ei meeldinud poisile, kes seda kuidagi välja näidata ei osanud ja seepärast lihtsalt tema seltsi otsis, kuid ülimalt suure tõenäosusega oli see siiski välistatud. Gustav oli tema vastu sama ükskõikne ning külm nagu kõigi teistegi vastu, ja tüdruk oleks võinud mürki võtta, et veskisse tagasi ei tulnud poiss mitte selleks, et aidata tal telefoni otsida, vaid mingist isiklikust huvist ajendatuna.

      „Ma mõtlesin, et neljakesi või nii,” sõnas Joonas, tegemata väljagi Kirke torkest tema ja Elina aadressil.

      „Neljakesi? Sa mõtled, et Gustav tuleb ka?” Kirke muigas. Ta ei saanud aru, mis rõõmu võis nende seltskond Gustavile pakkuda. Vähemalt poisi käitumise järgi otsustades oli tal nendega pea sama igav kui neil temaga. Ta kaalus isegi võimalust, et Gustavile meeldib hoopis Joonas, aga see tundus samuti jaburana. Kirke uskus, et Gustavile ei meeldi tegelikult üldse keegi. Võib-olla ainult poiss ise meeldib endale, kui sedagi.

      Joonas kehitas õlgu. „Mis siis on? Ta ei meeldi sulle või?”

      „Ja sulle meeldib? Ta võiks laupäeva õhtul midagi ju oma sõpradega teha.”

      „Mina olengi ta sõber,” poetas Joonas.

      „Hahaa, hea nali!” Kirke kõverdas põlglikult huuli. „Kuule, räägi, mida sa oma sõbrast siis ka tead?”

      „Mida sa sellega mõtled?” imestas Joonas.

      „Seda mõtlengi. Ma tahan sõna otseses mõttes teada, mida sa temast tead.”

      Joonas ohkas. „Kuule, kui ta ei meeldi sulle, siis me ei kutsu teda, eks.”

      Nüüd oli Kirke kord õlgu kehitada. „Tead, vahet pole. Kutsu, kui tahad. Lihtsalt minu meelest on ta veits imelik ja vahel ajab ta mulle lausa hirmu peale. Ausalt.”

      Joonas noogutas ja lahkus toast. Kirke ei saanud küll täpselt aru, mille kasuks Joonas siis viimaks otsustas, kuid ta ei kavatsenud sellega ka kauem oma pead vaevata.

      Kirke peaaegu ei tajunudki aja möödumist. Lihtsalt äkitselt oligi õhtu käes. Ja tüdruk taipas, et oli terve päeva niisama maha uimerdanud, natuke lugenud ja siis arvutist oma lemmikseriaali vaadanud. Ta otsustas, et õpib pühapäeval, ja kinnitas endale südametunnistuse rahustamiseks, et nädalavahetus ongi ju puhkamiseks. Ta mõtles just, et läheb vaatab endale köögist midagi hamba alla, kui Joonas koputamata sisse astus.

      „Tuled siis ka või?” sõnas Joonas, Kirke tuppa marssides. „Me ootame sind juba tükk aega.”

      „Ootate?” Kirke polnud kuulnud, et keegi oleks tulnud.

      „Nojah, Elina ja…”

      „Gustav?” Kirke ägas.

      „Mis värk teil on? Kas ta tegelikult hoopis meeldib sulle või?” Joonase hääl reetis pisukest tüdimust.

      „Kui ta mulle meeldiks, siis ma ju ei väldiks teda,” märkis tüdruk.

      „Kust mina tean. Igasugu veidrikke on ju olemas.”

      „Jaa, aga mina ei ole veidrik. Mis filmi me üldse vaatame?”

      „„The Vatican Tapes”. Vaimude väljaajamine Vatikani moodi.”

      „Õudukas?” Kirkel hakkas korraga pea ringi käima. Nagu Gustavist veel vähe oleks, nüüd tuletab veel ka see film talle veskiskäiku meelde.

      „Jep.” Joonas oli rahuloleva näoga, ilmselt oli ta netist