Verikambi. Reeli Reinaus

veski uurimise lõpetanud, seadsid nad endid sisse hoone viimasel korrusel. Joonas oli sealt kõigi üllatuseks ühe toa leidnud. Kummalisel kombel, ent nende õnneks, oli toas ka veidi mööblit – koguni kaks voodit, laud, paar tooli ja kapp. Kapp oli tühi. Oli ilmne, et hetkel ei elanud siin toas kedagi, nad ei leidnud ka mingit märki selle kohta, millal seda tuba viimati kasutada võidi. Kuid neile sobis see ööbimiseks lausa ideaalselt.

      „Kes tahab küpsist?” küsis Elina ja tõstis oma seljakotist välja ökoküpsised, mille teised olid päeval ära põlanud.

      Kõik tahtsid. Korraga maitses kliide ja seemnete kuiv pudi jumalikult. Lisaks oli neil veel õunu, mida Joonas oli tee peal ühe mahajäetud talu aiast korjanud, ning isegi vett, mida Gustav oli toonud lähedalt leitud allikast. Kirke vaatas vett esialgu küll veidi umbusklikult, aga kui teised jõid ja kinnitasid, et see maitseb täiesti normaalselt, siis julges ka tema viimaks proovida. Vesi oli tegelikult üllatavalt hea. Või tundus see nõnda, sest tal oli lihtsalt nii kange janu?

      „Kuidas sa ikkagi teadsid, et võti on seal?” esitas Kirke Gustavile küsimuse, mis oli teda viimased paar tundi painanud.

      „See oli igati loogiline koht, kus võti võiks olla. Puhas psühholoogia,” sõnas Gustav.

      Kirke tajus, et isegi poisi hääl on ilus. Ilus ja kuidagi sugestiivne.

      „Äkki sa peaksid tulevikus psühholoogiks õppima?” pakkus Elina.

      Gustav kehitas õlgu. „Võib-olla.”

      Kirke vaatas Gustavit ja püüdis teda psühholoogina ette kujutada, aga sellest ei tulnud midagi välja. Gustavil ei tundunud olevat karvavõrdki empaatiavõimet. Mis psühholoog ta selline oleks?

      „Nüüd oleks paras aeg tondilugusid rääkida,” lausus Joonas peagi.

      Nad olid leidnud paar poolikut küünalt, mis tuba valgustasid. Kirke meelest küll pisut kummituslikult, aga päris pimedas istuda oleks olnud vist märksa jubedam.

      Kirke arvates oli veskis niigi kõhe, tal polnud mingit tahtmist veel mingeid lugusid kuulata, aga ta teadis, et Joonasele just sellised asjad meeldisid. Pealegi oli magama minna veel natuke vara ja ega neil midagi muud eriti teha ka ei olnud.

      „Mida või keda sa kõige rohkem kardad?”

      Kirke ohkas. Joonas küsis seda Elina käest, aga kahtlemata küsib ta sama kohe ka temalt.

      Elina kehitas õlgu. „Ma ei tea. Võib-olla seda, kui keegi mu lähedane jääb raskelt haigeks või sureb. Või kui mingi katastroof juhtub. Midagi taolist.”

      Joonas pööras pead ja vaatas Kirkele otsa. „Aga sina?”

      Ma kardan seda veskit, oleks tüdruk soovinud öelda, ent ei julgenud seda tunnistada. Ta sai ju mõistusega võttes aru, et tegelikult oli lausa suurepärane, et nad selle veski leidsid, sest metsas ööbida oleks olnud veel halvem, ja tundide viisi järjest käia, pealegi pimedas, poleks nad ju suutnud, kuid mingi seletamatu, alateadlik hirm ei lasknud teda sellegipoolest lahti.

      „Mida sa kardad?” ei jätnud Joonas Kirket rahule.

      „Ma ei tea. Võib-olla seda, et siin hakkab öösel kummitama või midagi. Ausalt öeldes ei meeldi mulle siin eriti ööbida.”

      „Siin veskis ei kummita,” sõnas Gustav.

      „Kuidas sa seda tead?” imestas Kirke.

      „Lihtsalt tean,” ütles poiss. Seejärel pööras ta pilgu Joonase poole. „Aga Joonas, mida sina kardad?”

      „Oota, ära nüüd sega, minu järjekord alles tuleb,” õiendas Joonas.

      „Mida sa kardad?” ei jätnud Gustav jonni.

      Joonas muigas veidi üleolevalt. „Aga mis siis, kui ma ei kardagi midagi? Kui mul pole ühtegi hirmu?”

      „Sa valetad!”

      Joonas hüppas püsti ja astus paar sammu Gustavi poole. „Sul pole mingit õigust mind valetajaks nimetada!”

      „Joonas, lõpeta ära!” ütles Kirke. Tülpinult. Tüdruk teadis, et kui Joonas juba millegi peale pöördesse läks, siis oli teda pea võimatu maha rahustada.

      Gustav astus Joonasele vastu. Neid lahutas nüüd vaid pool meetrit. Gustav oli Joonasest küll veidi pikem, kuid Joonas ei olnud kaugeltki nii vibalik kui Gustav. Kirke nägi, et Joonas oli käed vaistlikult rusikasse surunud ning vaatas Gustavile oma pruunide silmadega väljakutsuvalt otsa.

      Ent Gustav seisis Joonase vastas täiesti rahulikult. Ja Kirke mõistis, et see ajas Joonast veel rohkem marru.

      „On küll. Sest sa valetasid täna selle veski kohta,” lausus Gustav rahulikult. „Sa valetasid, et ei tea selle kohta midagi.”

      Joonas jõllitas Gustavile otsa. „Aga ma ei teagi ju! Kust sa üldse võtad, et ma tean?”

      Gustav kehitas õlgu. „Lihtsalt tean.”

      „Mida sa tead?” küsis Kirke Gustavilt.

      Poiss ei vastanud, kuid tema olekust õhkus jälle seda seletamatut ohtlikkust.

      Joonas astus alistunult paar sammu tagasi. „Ma ei tea, millest Gustav räägib. Ausalt. Miks ma peaksin seda varjama?”

      Gustav keeras pea veidi viltu ja vaatas uuesti Joonasele silma. „Aga äkki just sellepärast?”

      „Kuulge, äkki läheks nüüd parem magama?” tegi Elina ettepaneku. „Siis me saame hommikul varakult minema hakata. Nagunii on vanemad mures. Ja üldse, kas teil veidi nõme ei ole niiviisi jageleda?”

      „Võiks tõesti magama minna,” nõustus Joonas. Ta astus veel sammu tagasi, pööras siis Gustavile selja ja suundus oma seljakoti poole. Kirke heameeleks oli ilmselt ka Joonas taibanud, et Gustaviga ei ole mõtet vaidlema hakata.

      Kirke noogutas. Seejärel vaatas ta veidi kõheldes voodite poole. Muidugi võtavad Elina ja Joonas ühe endale, seega jääb siis teine…

      „Ma magan põrandal, võta sina voodi,” lausus Gustav, justkui oleks ta tüdruku mõtteid lugenud.

      „Oled sa kindel? Me võime ju…”

      Gustav noogutas.

      Kirke hingas kergendatult. Ta kartis seda poissi sama palju kui veskit.

      Võib-olla isegi rohkem kui veskit.

      2. peatükk

      Kirke ärkas keset ööd. Kulus mõni sekund, enne kui talle meenus, kus ta parasjagu viibib. Tal oli külm. Õhuke jope, mille ta oli endale peale võtnud ja mille alla end kerra tõmmanud – nii hästi kui oskas –, ei andnud piisavalt sooja. Pealegi olid ta sokid endiselt niisked. Nende kuivatamine küünlaleegi kohal polnud erilist tulemust andnud. Tüdruk mõtles kadedusega Elinale ja Joonasele, kes üksteise kaisus magasid. Lisaks külmale tundis tüdruk järgmiseks veel vajadust tualetti minna. See tähendas välja. Õue. Kusagile selle tontliku veski nurga taha. Kirkel polnud selleks vähimatki tahtmist, aga mida rohkem ta sellele mõtles, seda suuremaks häda läks.

      Viimaks võttis tüdruk end kokku ja tõusis voodis istuli. Toas ei olnudki teab kui pime, sest aknast kumas sisse peaaegu täiskuu. Selle valgel nägi tüdruk, kuidas Joonas oli teises voodis tugevasti Elina ümber liibunud, kuid Gustavit ei paistnud kuskilt. Poissi ei olnudki toas. Ilmselt hakkas ka Gustavil põrandal magades külm, arvas tüdruk. Aga kus ta siis on? Või oli ta ka just hetk tagasi välja pissile läinud?

      Tüdruk ajas endale märjad tennised jala otsa ja pani jope selga. Ta vältis akna lähedust, kui ta üle toa kõndis, et võtta laualt Joonase telefon, mida nad taskulambina kasutasid. Siis astus ta kõheldes uksest välja. Kirkele ei meeldinud põrmugi mõte, et ta kusagil õues Gustavit kohtab või poissi veski peal kondamas näeb, kuid sellegipoolest liikus ta vapralt edasi.

      Kui Kirke trepist alla läks, tajus ta, et kõikjal veski sisemuses valitses vaikus. Ainult iga ta sammuga nagises ja kriuksus trepp nagu… Nagu puutrepid ikka kriuksuvad. Ta ei tohtinud hakata mingeid jaburusi mõtlema. Kirke korrutas endamisi Gustavi kinnitust, et veskis ei kummita, ent