Verikambi. Reeli Reinaus

Veskiesist lagendikku valgustas kuu. Kirke mõtted pöördusid jälle justkui iseenesest kõigi nähtud õudusfilmide juurde, ehkki ta püüdis endale sisendada, et siin ei ole tegelikult midagi karta. Kuid sellegipoolest valdas teda vastik tunne. Eelaimus, et kohe juhtub midagi halba. Et keegi ründab teda. Keegi või miski. Ja hommikul leitakse siitsamast veski eest tema… Stopp! Ta ei tohtinud selliseid lollusi rohkem mõelda.

      Kirke hiilis ettevaatlikult veski taha. Kuid isegi rohkem kui midagi üleloomulikku, kartis ta hetkel, et kusagilt ilmub ootamatult välja Gustav. Kirke kõndis edasi metsa poole, suutmata vabaneda tundest, et keegi jälitab teda; või et kellegi silmad jälgivad teda veskist, samal ajal kui ta üle kuupaistese ja kastest märja lagendiku sammub.

      Jõudnud esimeste puude vahele, tõmbas Kirke püksiluku lahti ja kükitas ühe puu taha. Ta katsus mitte mõelda, et samal hetkel võib teda selja tagant rünnata mõni metsloom või – mis veelgi hullem – mõni üleloomulik olend.

      Veski juurde tagasi läks Kirke jooksujalu. Kujuteldamatud olendid jälitasid tüdrukut küll kõigest tema peas, ent sellegipoolest kihutas Kirke üle lagendiku sama kiiresti kui kooli staadionil sadat meetrit joostes. Pimedasse veskisse tormates ei lülitanud ta isegi kohe telefoni taskulampi sisse, sest ei julgenud hetkekski seisma jääda.

      Võib-olla just seepärast ta valgust märkaski. See immitses teiselt korruselt otse tema vastast. Et sinna jõuda, pidi Kirke ületama veski vahepealse ala, kus laepalkidelt rippusid alla mingid laiad nahkrihmad, nöörid ja köiejupid. Pimedas oli üsna jube sellest rägastikust läbi tungida. Kuid Kirke ei kõhelnud, ta teadis, et seal on Gustav.

      Tüdruk leidis eest praokil ukse, mida nad polnud enne tähele pannud. Ilmselt seetõttu, et uks jäi ühe seadme varju. Ent nüüd oli uks irvakil ja Kirke lükkas selle lahti. Tema pilgule avanes väike tuba, mida valgustas üksik küünal. Tuba oli täiesti tühi, vaid Gustav istus rätsepistes põrandal ja põrnitses ainiti enda ees põlevasse küünlaleeki. Sellist vaatepilti polnud tüdruk oodanud.

      „Mis teed?”

      Poiss polnud Kirke tulekut märganud või ta lihtsalt ei teinud sellest välja. Kuidagi õõvastav oli teda vaadata, ent just siis, kui tüdruk tahtis veel midagi öelda, tõstis Gustav aeglaselt pea.

      Kirke karjatas.

      Silmad Gustavi piklikus näos olid tühjad, täiesti elutud.

      „Ära karju!”

      „Mida?”

      Kirke mõistis, et oli valesti näinud. Gustav vaatas talle täiesti tavalise pilguga otsa. Ei, mitte täiesti tavalisega, vaid ainult talle omase veidi pilkava muigega. Muigega, mis oleks nagu tahtnud öelda, et terve elu on vaid mäng ja pole mingit põhjust seda tõsiselt võtta.

      „Sa ajad teised üles.” Gustav silmitses teda uurivalt. „Mis lahti on?”

      Tüdruk seisis hetke vaikides. Ta ei saanud ju öelda, mida just näinud oli. Gustav oleks tema kallal seetõttu hiljem kindlasti norima hakanud. „Midagi,” sõnas Kirke viimaks, muretust teeseldes. „Mis sa teed siin keset ööd üldse?”

      Poiss kehitas õlgu. „Niisama. Mediteerin.”

      „Sul ei tulnud und?”

      Gustav raputas pead. „Ma ei proovinudki tegelikult.”

      „Miks? Mina küll tahtsin magada, aga mul hakkas nii paganama külm.”

      Gustav kehitas uuesti õlgu ja naeratas mõistatuslikult. Kirke tundis, kuidas kummaline jõnks ta südame alt läbi käis. Gustavi naeratuses oli nii lapselikku süütust kui ka midagi ohtlikku. Või kujutas ta ka seda endale ette?

      Tüdruk kaalus, mida oleks mõistlik järgmiseks teha: kas minna magama, et hommikul enam-vähem välja puhanud olla, või üritada poisiga jutu peale saada, uurida välja, mida Gustav endast täpsemalt kujutab.

      Kuid Gustav ei lasknud tal seda mõtet isegi lõpuni mõelda. „Tahad mu jopet peale, et sul soojem magada oleks?” küsis ta.

      Kirke kortsutas hämmeldunult kulmu. „Kas sul endal siis ei lähe seda vaja? Sa ei kavatse ju hommikuni üleval olla?”

      Gustav ei teinud teist nägugi ja ulatas Kirkele sinise spordijope.

      Tüdruk võttis selle sõna lausumata vastu.

      Kirke virgus selle peale, et Elina ja Joonas omavahel midagi sosistasid. Seejärel meenus talle, mis juhtunud oli: matk, eksimine ja veski leidmine, ning öine kohtumine Gustaviga. Poisi jope oli tõepoolest soe olnud, Kirke polnud öö jooksul rohkem ärganud. Tüdruk ajas end voodis istukile. Elina ja Joonas olid juba voodist välja tulnud. Hetk hiljem astus tuppa ka Gustav. Kirke üllatuseks ei näinud poiss sugugi magamata ega unine välja.

      „Noh, kuidas te magasite?” küsis Joonas heatujuliselt. Ta otsis oma kotist välja viimased neli õuna ja asetas need lauale. „Hommikusöök.”

      „Polnud viga,” lausus Kirke. Ta andis sinise jope Gustavile tagasi. „Aitäh sulle. Mul oli väga soe.”

      „Ja sina?” pöördus Joonas Gustavi poole.

      „Kas me ei peaks minema hakkama?” küsis Gustav vastu, Joonase pärimist eirates.

      „Lase nüüd inimesel rahus hommikust süüa!” torises Joonas.„Seda õuna võid sa tee peal ka närida. Hakkame parem minema,” nõudis Gustav.

      „Hakkaks tõesti minema,” sekkus nüüd ka Kirke. „Me vanemad on end ilmselt juba haigeks muretsenud. Ja õunu võime tõesti tee peal süüa.”

      „Jah,” leidis ka Elina. „Pealegi me ei tea, kaua meil siit metsast välja saamine veel aega võtab.”

      Joonas pani jope selga ja haaras oma seljakoti. „Ma teen veel valges siin väikese tiiru. Kui tahate, võite ees minema hakata, ma jooksen järele.”

      „Sobib,” lausus Kirke.

      Ka Elina noogutas. Ainult Gustavit paistis Joonase plaan häirivat, kuid ta ei öelnud midagi.

      Kirke astus veskist välja ja hakkas jõe äärt mööda edasi sammuma. Hetke pärast, kui ta end ümber pööras, et veskile veel viimane pilk heita, nägi ta midagi õõvastavat. Kuid juba järgmisel silmapilgul oli see kadunud. Aga ta oleks võinud mürki võtta, et see oli seal olnud.

      Verine käejälg veski ukse kõrval seinal.

      Joonas tegi veski kolmandal ja teisel korrusel veel põgusa ringkäigu. Päevavalges paistis veski sisemus hoopis teistsugune. Teisel korrusel, kõige viimase viljašahti juures, märkas poiss äkki üht lahtist põrandalauda. Ta togis seda kõigepealt jalaga, kuid seejärel kükitas ja tõmbas lahtise laua üles. Joonase üllatuseks avanes tema ees väike peidik, kus lebas mustade nahkkaantega raamat. Poiss võttis raamatu ja pühkis selle varrukaga ettevaatlikult tolmust puhtaks. Ta pulss ja hingamine kiirenesid, midagi sellist poleks ta küll uskunud end siit leidvat.

      Kui ta raamatu lahti tegi, selgus, et see ei olnudki raamat. See oli album. Tundmatud talupojad ning nende naised ja lapsed vaatasid talle vanaaegsetelt fotodelt vastu. Joonas lappas mõtlikult lehti. Ta püüdis ära arvata, miks oli album peidetud ja kes oli seda teinud.

      Korraks unustas ta isegi valvsuse. Joonas võpatas, kui kuulis oma selja taga samme. Ta peitis albumi kiiresti põue ja lükkas põrandalaua jalaga endisele kohale tagasi.

      „Kaua sul veel läheb?”

      See oli Elina. Tüdruk pööritas tüdinult silmi, kui märkas, kuidas Joonas süvenenult mingit luuki uurib. „Kas sa ei arva, et meid otsitakse varsti juba politseiga?”

      „Võimalik, et otsitakse,” lausus Joonas teravamalt, kui oleks soovinud. Ta oli lihtsalt ärritunud, et tüdruk teda just siis, kui ta oma avastust uuris, segama tuli. Ja üldse, miks nad juba ees minema ei hakanud? Ta ju ütles, et jookseb neile järele.

      Elina haaras Joonasel käest. „Kuule, tule, lähme nüüd.”

      Joonas ohkas, haaras oma seljakoti ja astus tüdruku järel trepist alla.

      Kui Joonas ja Elina veskist lahkusid, ootas Gustav neid uksel. Ta vaatas