Ellujääja. Valentine Nõlvak

>

      Pühendan oma lastele

      Saatesõna kordustrükile

      Ta taltsutas vaenulikku saatust, laskmata end raskustest heidutada.

      Ta hoidis oma südant, kui teised selle kaotasid.

      Ta läks puutumatult läbi intriigide, juhindudes oma tarkusest.

      Ta säilitas tahtejõu ja elujõu, vaatamata oma keerulisele elusaatusele ja üheksakümne kuuele eluaastale.

      Saage tuttavaks – see on Valja, Valli, kodanikunimega Valentine Nõlvak.

      Kolm aastakümmet tagasi asus Valja oma elu paberile panema. Istus pärast tööd laua taha ja hakkas kirjutama. Kirjutas mitu head aastat.

      Kirjutamist ta päris omal algatusel ette ei võtnud. „Kurja juur” oli Viivi, tema vanem tütar, kelle arvates olnuks ülekohtune järeltulevad põlved sellest põnevast loost ilma jätta. Valja ise kogu asja nii tähtsaks ei pidanud, kuid n-ö oma pere tarbeks võis ju kirjutada.

      Mustand ringles 1970. aastatel rahva seas ja leidis lugejatelt üllatavalt suurt poolehoidu ja vastukaja.

      Huviliste hulgas sattus toona olema ka üks ajaloolane, kelle hinnangul oli tegemist pigem ajaviitega kui ajaloolise analüüsiga. Tõsi ta on – teadusliku ajalookäsitusega pole sellel lool midagi ühist, suuri üldistusi siit ei leia. See on argiajalugu, lihtsalt ühe inimese lugu.

      Tänu ettevõtlikele inimestele jõudis Valentine Nõlvaku mälestuste käsikiri hiljem siiski avaldamiseni – alates 1998. aastast ilmus see kolme aasta jooksul Ida-Harju nädalalehes Sõnumitooja järjejutuna.

      Juba mustandi valmides oli kunstnikuhingega Valjal küpsenud kindel plaan lugu kunagi lõplikult vormistada. Ent see unistus jäi teostamata. Nägemine halvenes ja parem käsi, mis oli kunagi vigastada saanud, ei pidanud kirjutamiskoormusele enam vastu.

      Järeltulijad soovisid, et käsikiri – vanaema elulugu – säiliks siiski tervikuna. Kuna raamatu väljaandmise idee tundus liiga hulljulge, seisis käsikiri veel kuus aastat, kuni üks unetu öö 2006. aasta jõulude eel tõi allakirjutanule ootamatu raamatumõtte ja julguse selle elluviimiseks. Käsikiri läks kirjastusse tutvumiseks, kolm nädalat hiljem arvutisse sisestamiseks ja kolm kuud hiljem trükki. Nii lihtne see oligi. Küllap oli aeg küps.

      „Ellujääja” ilmus 2007. aasta suvel. Vanaemal oli selleks ajaks täitunud 93 eluaastat. Ka kõrges vanuses oli ta hea tervise juures, nooruslik ja reibas, huumorimeelne ja teotahteline. Rahulik vanaduspõli oma armsate lemmikloomade ja igapäevatoimetuste keskel Kuusalus Harjumaal lubas tal hinge tõmmata möödunud pika elu tormidest.

      Raamatu ilmumine pööras Valli elus uue lehekülje. Peategelase elusaatus ja jutustamisstiil köitsid lugejate meeli, „Ellujääja” sai elavat vastukaja raadio ja ajakirjanduse vahendusel ning ka lugejatelt laekunud telefonikõnede ja kirjade näol. Valli tagasihoidlikus ja seni vaikses kodus hakkas käima rohkesti külalisi, keda Valja viis meelsasti „jalutuskäigule” ajaloo ja oma eluloo seiklusradadele. Valli jutustas sama hästi kui kirjutas. Kodukandis Kuusalus sai Valli austava hüüdnime „Kirjanik”. Ise ta ennast kirjanikuks ei pidanud, kinnitades ikka ja jälle, et pani paberile kõigest oma eluloo.

      2007. aastal esitati Valentine Nõlvak Kultuurkapitali kirjanduspreemia nominendiks, „Ellujääja” kandideeris auhinnale koos paljude tuntud ja tunnustatud kirjanike loominguga.

      Valja jõudis raamatu sünnist rõõmu tunda ligikaudu kolm aastat. Memuaaride avaldamine andis tema elule uue sisu ja mõtte. „Ellujääja” jääb teenäitajaks järgnevatele põlvedele, kes üha mugavamaks muutuvas argipäevas kipuvad unustama elu tegelikke väärtusi ja möödunud aegade raskusi. See teadmine oli Vallile justkui hüvitiseks kannatusterohke elu eest.

      2010. aasta 9. veebruaril lõppes Ellujääja – Valentine Nõlvaku – elutee. 96ndal eluaastal väsis viimaks süda, mis oli teda ustavalt teeninud juba peaaegu terve sajandi.

      Loodan, et seal – teisel pool – saavad tasutud tema eluvaevad ja leiab viimaks asupaiga tema rahutu meel…

TütretütarAnu HolmbergTallinnas 2010. aastal

      Tahaks vaikida, kuid süda nõuab:

      räägi ikka, räägi veidi veel,

      päike veereb ja ei tea, kas jõuab

      palju öelda enam minu keel.

      Palmin kokku siin siis valud-rõõmud,

      tunderikkalt tuntud hingepiin,

      oma armastuses joodud sõõmud,

      milles peitus mürk ja maitsev viin.

      Avaldan siin oma eluretkist,

      mida näha jõudis minu silm,

      oma armastuse kauneist hetkist,

      mida tunda ihkab kõik maailm.

      Või ehk vaikida? Sest kõik on kaugel,

      valdamas mind pime õhtutund,

      varsti juba raskus rusub laugel,

      jääb vaid vaikselt kõigest näha und.

      Pihkva

      Sündisin 1914. aaastal 25. septembril. Mäletan ennast ajast, kui olin umbes kaheaastane, sest siis algasid mu rännakud. Sellest siis alustangi.

      Istun voodis ja voolin (vist plastiliinist) mingit lindu. Olen rahul ja näitan kõigile – vaadake, kui ilus! Meie päralt on tuba ja köök, esikust viib veel üks uks suurde võõrastetuppa, sealt edasi on väike laste magamistuba. Päeval on need ruumid meile suletud, et me midagi segamini ei ajaks. Ema on nõudlik. Köögi ja toa vahel on tumerohelised sametist uksekardinad. Toal on kaks akent, mõlema akna all lauad, toolid, nurgas suur kirst (vist ema veimevakk), teises seinas riidekapp, diivan, akna ja diivani vahelises nurgas on meie mänguasjade panipaik, selle peavad õde ja vend igal õhtul enne magamaminekut korrastama. Ema askeldab ringi, energiline ja rõõmsailmeline. Mul on üks vend, ta on minust kuus aastat vanem, siis õde Hilda, vennast paar aastat vanem, ja õde Elsa, minust neli aastat vanem. Vend Reinhold on meie mängude peamine organiseerija ja otsene ülemus, kui ema kodus ei ole. Mina olen meie pere – Tiklati pere – pesamuna.

      Koduseks keeleks on peamiselt vene keel, kuid isa õpetab vennale ja õdedele ka saksa keelt. Ta on väga nõudlik õpetaja. Ema (eriti kui isa kodus ei ole) räägib meiega ainult eesti keeles. Kordan eestikeelseid sõnu, mis mulle tunduvad väga rasked.

      Ema kutsub sööma. Igaüks asub oma kohale, minu koht on ema süles. Enne söömahakkamist tuleb mul aga vaikselt seista ema kõrval, seisame kõik ja ema loeb lühikese söögipalve. Ema on hea ja kannatlik, ei mäletagi, et ta oleks meiega kunagi tõsiselt riielnud, see minu sale, nõtke, pikajuukseline ema. Kui ta toolil istub ja juukseid kammib, langevad ta pruunid juuksed raskelt üle tooli seljatoe alla põrandale, mina istun põrandal ja mängin nendega, segades ema kammimist.

      Meist, lastest, on Hilda kõige parem. Ta on õrnahingeline ja alati südamlik. Mäletan seniajani tema suuri, nukraid ja leebeid silmi. Kui teda solvata, ei hakka ta vastu, vaid läheb eemale ja nutab seal kibedasti ja vaikselt. Pöördub siis solvaja poole ja küsib nukralt: miks sa niimoodi, mis ma sulle halba tegin?

      Meenub selline pilt. Hilda peseb söögiriistu. Mina istun potil. Tõusen.

      „Hilda, tule tõsta mu püksid üles!”

      „Oota, paikene, kohe tulen!”

      „Hilduha, tule pane püksid kinni!” röögin ma tigedalt ja trambin jalgadega. Hilda jätab töö ja tuleb minu juurde. Ta nutab.

      See pilt jälitab mind läbi pikkade aastakümnete raske tumeda varjuna hinges. Ükski maapealne karistus ei saa rängem olla oma südame kohtumõistmisest.

      Meenuvad veel mõned üksikud pildid.

      Õhtusöök on lõpetatud. Ema loeb lühikese tänupalve. Õed koristavad laua, ema aitab. Äkki haarab ta mind kätele, tõstab kõrgele üles ja paneb oma õlgadele istuma. Mängib mulle ratsahobust. Püüan lage kätte saada ja lagistan naerda. Ema paneb mind toolile ja vaatab – mul on kõverad jalad ja vänderdav käik. Ema paneb mu jalatallad kokku ja räägib teistele: no vaadake