Elu Võti. Inga Raitar

Eluaeg olen raha teeninud, nüüd võib endale ju lubada väikese seikluse, eriti kui see ise otse sülle jookseb.” Kaval sädemeke mehe silmis otsis naise silmi. Lee aga oli juba ametis papüüruslehelt kirjamärke kopeeriva giidi käeliigutuste pingsa jälgimisega ega paistnud öeldut märkavatki.

      “Kust sa seda kõike tead, mida need päevad mulle rääkinud oled?”

      Thor ei jõudnud ära imestada, kui palju erinevaid teadmisi mahub ühte keskmist viisi kleenukesse kolmekümnendates aastates heledapäisesse naisinimesse. Nad olid jätnud giidi omapäi lauda ja tantsisid mängu alustanud laevaorkestri saatel. Selleks et omavahel mõned sõnad vahetada, oli Thor teda tantsima paludes öelnud. Ometi olid need esimesed sõnad, mis mees pärast mõnd vaikuseminutit ütles.

      “Enamasti saame seda, millele keskendume. Mul pole ei ettevõtteid ega aktsiaid, küll aga pisut teadmisi.” Lee tõstis oma silmad hetkeks mehe omadesse. “Mulle meeldib lugeda raamatuid, mis räägivad ajaloo erinevatest mõistatustest, ning asju omavahel kokku viia.”

      Naise häälde ilmus unelev toon. Nii oli Thor kuulnud naisi rääkivat uuest autost, kleidist või majast, mida nad soovisid. Temalt soovisid. See naine ei soovinud temalt midagi. Tema puhul oli Thoril imelik tunne, nagu ei suudaks ta naisele nagunii pakkuda seda, mida viimane vajas.

      “Kahju, et ma ei ela 19. sajandil, mil enamik saladusi oli veel avastamata,” avas Lee pärast mõttepausi suu nagu Thori mõtte jätkuks.

      Muusika läks kiiremaks, reaalsus taastus, Thor juhtis kindla liigutusega naise laua suunas tagasi.

      “No näed, ka 21. sajandisse on mõni saladus jäänud, nagu selgub, tuletagem meelde meile sülle sadanud savipotti nende sinu kirjamärkidega.”

      Lauale lähenedes märkasid mõlemad, kuidas giid midagi väga intensiivselt mobiiltelefoni rääkis ja lõpetas kõne hetkel, kui nad lauast kuulmiskaugusele jõudsid.

      VIII peatükk

      Püramiidi laul

      Et ooteaega õhtuni parajaks teha, lasid nad autojuhil viia end püramiidide juurde.

      “Tead, kuidas muistsed Egiptuse mehed oma näo alati nii sileda hoidsid, nagu seinamaalingutel paistab?” küsis Lee, kui nad poolkummargil Hafra püramiidi kitsast käiku pidi kivikolossi sisemusse laskusid.

      “Ajasid regulaarselt habet, mis muud,” mühatas Thor ja ta käsi liikus instinktiivselt üle lõua. Õnneks oli ta hommikul hotellis habet ajanud, seega ei saanud naise märkus olla tema pihta suunatud.

      “Pronksist habemenugadega?” pareeris Lee. “Tuleta meelde, et me räägime pronksiajast, mil rauda väidetavalt ei tuntud.”

      “Pronks on pehme metall jah, seda naljalt eriti õhukeseks ei terita,” hakkas Thori juba huvitama, kuhu naine jälle oma jutuga tüürib.

      “Väidetakse, et Egiptuse preestrid, need, kel olid pealaedki alati siledaks aetud, hoidsid oma pronkshabemenuge püramiidis, kus tekkiv energia pronksile mõjus, nii et seda sai teritada nagu rauda.”

      Thor astus sammu ja oleks äärepealt oma pea ära löönud. Käik oli neljakandiline, siledale põrandale, mille keskel jooksis rööpmelaadne vagu, oli turistidele tehtud puidust teerada.

      “Ja mingid enda arvates tõsiajaloolastest tegelased püüavad väita, et tegu oli hauakambriga.” Lee hääles oli trots, nagu puudutaks püramiidide haudehitisteks nimetamine teda kuidagi isiklikult. “Kas sina arvad, et tsivilisatsioon, mis suutis oma kuninga matusteks rajada nii võimsad ehitised, rajas neis liikumiseks nii ebamugavad käigud?”

      “Minu arvates meenutab see käik siin mingi mehhanismi liikumise šahti.” Thor uuris huviga seinu ja põrandat. “See kanal siin, mis laudade all paistab, tundub nagu mingi vaguni või lifti süvend. Ei pea sugugi ehitaja olema, et mõista – iga plokk siin seinas kaalub üle mitmekümne tonni. Kes selliseid mürakaid suutis nii joone järgi paika seada, tegi käigu just sellist mõõtu, nagu tal oli projektis ette nähtud. Neil polnud ju ei portaal- ega sildkraanasid ja kui nad rauda ei tundnud, siis millest nad üldse kraana või mis iganes tõstuki, mis taolist mürakat liigutab, teha saanuks?”

      “No näed!” Lee hääl lõi särama. “Ühestki kolmest templist pole kunagi leitud kellegi muumiat, surnukeha ega kirstu. On kivisarkofaagid, kuid need ei näe välja mitte matmispaikade, vaid mingite kummaliste mahutitena. Siin pole ei raidkirju ega esemeid, pole kunagi olnudki. Küll aga on püramiidide kõrvalt leitud siia maetud – üllatus-üllatus – paate. Suuri paate, millega sai sõita nii Vahemerel kui ka kaugemal. Paatide uurimine näitas, et nendega oligi sõidetud. Paadimatused olid levinud samal ajalooperioodil ka Eestis, nagu sulle koolis ajalootunnis õpetati. Samuti nagu Eestis, oli ka siin mitu matmisviisi. Maeti nii terveid paate kui ka tehti kividest paadikujulisi haudu.”

      “Saaremaal, kust mu suguvõsa pärit, on taolisi paathaudu päris mitmeid, vanaisa viis meid õega neid kunagi vaatama.” Thor vaatas üle õla Lee suunas ja oleks äärepealt tema ees tuterdavale ja keelust hoolimata mobiiltelefoniga pildistada püüdvale Jaapani onklile otsa koperdanud.

      “Giza püramiidikompleks on orienteeritud väga täpselt 30. laiuskraadile, aga meridiaan, mis läbib Gizat, jookseb peaaegu üle Eesti, kui viitsida kaarti vaadata. Suhteliselt Peipsi serva pidi ja üsna lähedalt mööda sealt, kus kunagi arvati olevat sinu nimekaimu jumal Taara ehk Thori sünnikoht – Ebavere mägi.”

      Nad olid jõudnud püramiidi südames paiknevasse kambristikku. Siin läks käik ootamatult jälle väga kõrgeks.

      “Kui mõelda, mitu tuhat tonni kivi lasub hetkel meie pea kohal, võtab päris kõhedaks, eriti kui oled kõrgkoolis ehitajaks õppinud.” Thor uuris seinu ja lagesid, nagu võtaks vastu mõnd uut ehitusobjekti ja otsiks töö teostajate praaki.

      “Milleks siis sinu arvates see koloss püsti pandi, kui ta hauakamber polnud?” tundis mees juba tõelist huvi. “Sellise töö ja tarkusehulga rakendamine ühe inimese matmiseks oleks ilmne raiskamine, sellest saab neid kive vaadates väga selgelt aru.”

      “Eks selle üle on vaieldud palju, mis need püramiidid siis on. Kõige sagedamini aga arvatakse, et tegu oli mingi omalaadse energiatransformaatoriga. Mitte et nad just habemenugade teritamiseks selliseid täppisteaduslikke mürakaid püsti panid, vaid energia oli seotud hinge keeruka taevase taassünni ideega, mida Egiptuse muistsetes matusetekstides mainitakse. See jälle oli seotud vaarao võimega siirduda tagasi oma “kodutähele” Siiriusele. Eesti muinasajal kutsuti Siiriust Oritäheks, mis ei tule aga mitte sõnast “ori”, vaid sõnast “orikas”, mis jälle ei tähenda mitte siga, vaid võimsat või vägevat. Seega on ka meie mütoloogias Siirius võimutäht,” jätkas Lee. “Püramiid on muistsete hauatekstide põhjal tõlgendatav ka tähevärava või ajaväravana, kust kaudu taeva raudustega portaalist sisenenud surnud valitseja hing pälvib miljoneid aastaid kestva elu, liikudes jumalate laevaga läbi igaviku.”

      “Hauakambrid, mis hoiavad hoopis surematuse saladust – üsna omapärane,” mõtiskles Thor kuuldavalt. Selliseid mõtteid polnud ta saanud endale ammu lubada. Või kellega ta pidanuks neid mõtteid tööl või kodus jagama?

      “Oota!” hüüatas Lee, kui nad püramiidi salajasimasse sisekambrisse hetkeks kahekesi jäid. Naine astus täpselt kambri keskele ja ümises mingit heli. Thorile tundus, nagu oleks heli teda ja kogu hoonet – see mõte pani eriti võpatama – tugeva võnkena läbistanud ja vaatas üllatunult naisele otsa.

      See naeris. “Püramiidid on resonaatorid. Need võimendavad nelja alalist sagedust või nooti, täpsemalt Fa-dieesi kolmkõla, mis moodustab muistsete pärimuste kohaselt meie planeedi harmoonia.”

      Lee ümises veelkord. Kivikoloss oleks nagu naisele vastanud. Samas aga sisenes kambrisse järjekordne parveke uudishimulikke jaapanlasi ja helilumm katkes. “Rituaalid, mille hulka kuulus ka laul, aktiveerisid muistseid Egiptuse templeid, näiteks Edfus Niiluse ülemjooksul,” jätkas Lee, kui nad jaapanlaste vahelt kambrist välja püüdsid pugeda.

      “Sinu puhul ei imesta ma enam millegi üle,” naeris Thor. “Isegi selle üle, et templeid lauldes sisse lülitatakse.”

      Käiku