Elu Võti. Inga Raitar

ma korraks tule põlema panna?” küsis Lee, tundes endas huvi tärkavat.

      “Pane, pane, see ei sega mind,” kostis mees vastuseks.

      Lee tundis, et mees on pikast päevast väsinud, kuigi ei näidanud seda välja.

      “Ah, pole vaja, eks ma hotellis vaata, mis Aladdini imelambi me kingiks saime. Muidu veel lasen siin autos džinni välja,” katsus Lee naljatada.

      “Džinn poleks paha, eriti hea oleks, kui ta tulles ka tooniku kaasa võtaks,” naljatles Thor vastu. “Üks džinn toonikuga kuluks sellise päeva lõpuks ära küll.”

      Lee raputas anumat. “Miski on siin sees tõepoolest,” tõdes naine. Uudishimu temas tärkas taas.

      “Kui seal aga kuldmündid sees peaksid olema, siis teeme pooleks, eks,” muheles Thor. “No said oma kadunud aarde, Indiana Jones kirjus seelikus. Templit ei leidnud, küll aga vana kannu.”

      Lee muigas. Mehe soe hääl ütles, et ka tema jaoks polnud päev olnud mitte tühi ajaraisk. Indiana Jones kirjus seelikus, küll nüüd ütles! Ootamatult puhkesid mõlemad naerma. Eemalt paistsid imepisikesed liikuvad valgustäpid.

      “Tee!” karjatasid nad nagu ühest suust ja Thor vajutas gaasipedaalile.

      “Eks homme rannas näitad mulle, mis aarded selles kannus peidus olid.” Mehe silmis välkus jälle poisikeselik tuluke.

      IV peatükk

      Öine külaline

      Kell oli kolm öösel, kui Thor ärkas. Tema hotellitoa lauatelefon helises tungivalt ja järelejätmatult. Võimalik, et päeval hotelli jäänud sõbrad polnud mõnel rõdul viskijoomist veel lõpetanud ja arvasid, et ta peaks nende seltsi tulema. Thor ei viitsinud. Pikk päev kõrbes tundmatu tüdrukuga oli ta tegelikult üpris korralikult ära väsitanud. Tüdinult tõstis ta toru: “Keskjaam! Mis mureks, mehed?”

      “Thor! Sa pead kohe minu tuppa tulema!” kostis torust Lee erutatud hääl.

      Mees virgus sekundiga.

      “Mis juhtus? Kas midagi on halvasti?”

      “Ei, sa pead kohe siia tulema ja ise nägema!”

      Naine oli nii silmnähtavalt ähmis, et ei tulnud ilmselt selle pealegi, et helistab võõrale mehele kell kolm öösel ja kutsub teda oma tuppa.

      “Kohe, hetk läheb aega,” ütles Thor ja tõmbas teksad uuesti jalga.

      Lee, kes polnud ilmselt riideid seljast saanudki, tuhises talle ukselävele vastu.

      “Sa ei kujuta ette! See on fantastiline! Sellist asja pole olemas!”

      Thor naeratas väsinult. “Ma kartsin, et ses pagana potis olid sul mürgised skorpionid, nüüd on sul tuba neid täis ja sa ise seisad kiljudes telefonilaual ja ma pean su sealt alla tooma.”

      “Thor, sa tõesti ei kujuta ette!”

      “Ega ei kujuta jah, aga kui sa nüüd rahulikult maha istud ja mulle räägid, siis ehk kujutan, miks sa mind kell kolm öösel üles ajasid.”

      Nüüd oli Lee kord jahmuda.

      “Oeh! Kell on kolm. Anna andeks, ma …” Täiesti segaduses istus naine voodiservale, millel olid laiali potitükid ja mingid veidrad papüüruseribad.

      “Pole hullu midagi, räägi ära, mis sa leidsid. See pidi midagi tõesti vägevat olema, kui sa isegi sellest aru ei saanud, et vahepeal on kaks ja pool tundi mööda läinud hetkest, kui ma su enda arvates tuppa välja puhkama saatsin.”

      Lee tõstis häbelikult silmad. Naise plikalik ujedus hajutas kogu mehe öisest äratamisest tekkinud tusameele. Lee osutas käega voodile.

      “Saad aru! See pole võimalik! Selles savikannus on mingid iidvanad papüüruseribad, millest osa on kirjutatud Egiptuse muistsete märkidega ja osa …” naine peatus.

      “Noo, kas vähemalt mereröövlite aardekaart?” nokkis Thor.

      “Sõida seenele oma aardekaardiga! Osal papüürustel on ruunid. Ruunid, mõistad sa!” Lee vaatas meest, aga paraku mees ei mõistnud. Ilmselt oli ta liiga unine.

      “No kui ruunid, siis ruunid, mis sellest?”

      Lee hüppas püsti ja haaras voodilt ühe kolmest kolletunud papüüruslehest.

      “Sa ei saa ikka aru! See tõestab ju seda, mida ma sulle mere ääres rääkisin! Et muistsed Läänemere rahvad olid sidemetes Vana-Egiptuse riigiga juba tuhandeid aastaid tagasi!”

      “Ilmselt käisid juba muistsed viikingid Sharm el-Sheikhis oma röövretkedest puhkamas, kui põhjamaal liiga külmaks läks,” naeris Thor. Naise lapselik vaimustus oli nii armsalt naljakas.

      Nüüd Lee solvus. “Ahh, kebi magama tagasi! Anna andeks, et ma su üles ajasin. Aga vähemalt eile näis mulle, et sa oled üks väheseid inimesi, kes suudab sellistest asjadest aru saada. Ma tõesti palun vabandust.”

      Lee läks otsustaval sammul ukse poole ilmse sooviga mees toast välja tõsta.

      “Oot, pea nüüd hoogu, tüdruk! Inimestel on ju õigus kell kolm öösel pisut unine ja aeglasema taibuga olla. Äkki sa oled nii kena ja seletad natuke.”

      Lee istus. “Anna andeks,” ütles ta seekord siiralt. “Ma ju tõepoolest ei oleks pidanud sind niiviisi südaöösi siia jooksutama. Aga ise sa ütlesid, et kui me midagi sest kannust leiame, siis pean ma seda sinuga jagama. Ma tahtsingi jagada ju … See on tõepoolest erakordne. Sellist asja pole keegi varem tõestanud.”

      “Räägi lähemalt,” sõnas mees. “Ma palju sest ruunivärgist ei tea, tean, et muistsed viikingid kirjutasid nendega ja see ongi kogu mu teadmine.”

      “Vaata,” alustas Lee papüürusetükki hellalt käes hoides. “Ruunid on polüfunktsionaalsed piktograafilised sümbolid, mis funktsioneerivad ühtaegu nii alfabeetilises kui ka mütoloogilises kontekstis.”

      “Nii, nii. Ja kui saaks selle jutu veelkord eesti keeles, palun,” muigas mees. “Mu viikingitelt päranduseks saadud paks peakolu ei võta sellisel kellaajal nii keerulisi termineid.”

      “Kust ma alustan?” Lee kogus end pisut. “Ruunid on märgid, mida tõepoolest peetakse maailma üheks vanimaks kirjakeeleks. Seda seostatakse nii muinasskandinaavlaste kui ka muinasgermaanlaste ja isegi etruskidega, kes teatavasti olid maailma üks salapärasemaid rahvaid. Vanagermaani keeles tähendab runa otsetõlkes “salajane arutlus”. Legendi järgi lõi ruunikirja jumal Odin, kes andis kõigile märkidele ka topelttähendused. Peale lihtviisilise teksti jäädvustamise oli iga ruun omaette sümbol või maagiline märk, mille maagia tulenes märgi nimest, kuid omas ka laiemat, energeetilist tähendust. Näe, vaata, see siin on lagu.”

      Lee osutas papüüruslehel ülespidi pööratud õngekonksu meenutavale märgile.

      “See võis olla nii täht L kui ka “vesi”, mis on tema otsetähendus, ning tähistada ka emotsioone, tundeid, armastust, intuitsiooni ja paindlikkust.”

      “Ja kust siis aru saadi, mida just see konkreetne märk siin neist kolmest tähendas?” küsis Thor. Uni oli läinud. Tüdruku hasart kiskus kaasa, kuigi aru ei saanud ta veel suurt midagi.

      “Jah, seepärast ongi ruunikirja raske lugeda, et ühel tekstil võib samaaegselt olla mitu tähendust,” tõdes Lee. “Ma püüdsin seda siin lugeda …” Naine osutas oma käes olevale papüüruseribale.

      “Oot, sa oskad neid lugeda?” hämmeldus mees.

      Naine tema ees oli nagu sülem üllatusi, ühelgi hetkel ei võinud kindel olla, mis sealt järgmisena tuleb. Ilmselt see oligi omadus, mis Lees Thori võlunud oli. Väljanägemiselt keskmist viisi kenake, kuid mitte silmapaistvalt ilus, meenutas naine matrjoškat, kus iga nuku lahtivõtmise järel ilmus nähtavale uus, seni veel nägemata nukk.

      “Pisut oskan,” tunnistas Lee. “Täna, neid lehti nähes tean aga, et mitte piisavalt. Aga piisavalt selleks, et aru saada, mille otsa me komistanud oleme.”

      “Mille