Elu Võti. Inga Raitar

Mõnikord. Ja ma ei ütle, et see elu, mida ma elan, mulle ei meeldi.”

      “Millisesse hotelli me sõidame?” küsis autojuht ootamatult.

      Lee haaras telefoni, kuigi poleks tahtnud Thori mõtisklust katkestada. Oma välisele avatusele ja muhedale seltskondlikkusele vaatamata oli mees tegelikult kinnine ning näis seetõttu pisut salapärane. Kui miski Leed inimestes ja asjades üldse võlus, siis oli see salapära.

      “Saite mulle toa?” küsis ta telefoni.

      Lee oli poolelt teelt helistanud sõbrannadele, kes Kairo ekskursioonilt just tagasi sõitma hakkasid, ja palunud nende reisisaatjal panna kinni tuba üheks ööks.

      “Mida tonti sina Kairos teed, sa ei pidanud ju tulema,” oli Maarja telefonis imestanud.

      “Ütleme, et mõtlesin ümber, hiljem seletan. Teil oli ju normaalne hotell? Ma arvan, et seesama, kus ma ise aasta tagasi Kairo reisi ajal olin. Sama firma ju. Tuba oli muidu OK?”

      Lee pelgas Thori juuresolekul küsida, kas toas oli üks või kaks voodit. Kaht tuba küsida tundunuks raiskamisena. Nüüd palus ta mõttes kõiki kohalikke jumalaid, et Maarja ja Ireene poleks sattunud Egiptuses nii tavalisse, ühe suure voodiga kaheinimesetuppa. Niigi olid nad Thoriga juba kaks päeva liiga lähedal olnud. Kahe inimese kohta, kes vaid kaks päeva teineteist tundsid, tõepoolest liiga lähedal.

      “Täitsa normaalne tuba,” ei andnud Maarja soovitud vastust. “Vannituba oli pisut kitsavõitu, aga pesta sai ja sooja vett tuli ka.”

      Ah, tühja, mõtles Lee, piiludes silmanurgast Kairo kirevat tänavamelu autoaknast jälgivat meest. Ta paistab nii normaalne, seni vähemalt on olnud, vaevalt et mingeid pingeid tohiks tekkida. Ta ütles autojuhile hotelli nime.

      VII peatükk

      Öö Niilusel

      Egiptuse Banderas ootas neid juba laeva viivate väravate juures.

      “Viimased piletid sain, sellele laevale on väga suur nõudmine,” kiitis ta iseennast, loomulikult suurema tasu lootuses.

      Nad läksid laeva. See oli tüüpiline lõbusõidulaev, millega turiste Niilusele õhtusöögile viidi. Keskmiselt korralik Rootsi laud. Rahvas alles kogunes. Lee ei läbenud enam oodata, vaid otsis käekotist papüüruslehe ning laotas selle enda ja giidi vahele lauale. Kuti silmad läksid suureks, veelgi suuremaks kui päeval, kui nad teda õhtusöögile olid palunud.

      “See on ju ehtne!” jahmatas ilmselt piisavalt palju turistidele tehtavaid papüürusvõltsinguid kohanud mees. “Kust te selle saite?”

      Tema silmis tõusid Thori ja Lee aktsiad veel mitu pügalat, sest ehedat muinaskunsti tulid Egiptusesse hankima vaid väga rikkad inimesed. Tõeliselt rikkad.

      “Kas sa suudad lugeda, mis on selle paberi peale kirjutatud?” küsis Thor taas oma autoriteetsel ülemusehäälel.

      Giid näis kohkuvat. Ta uuris papüürusetükki, mille Lee oli tema ette asetanud, ja mehe suujoontest oli näha, et ta tõepoolest veerib. Mõned read tekstist üle käinud, tõstis liba-Banderas uuesti pilgu, sel korral aga peegeldus sealt sulaselge hirm.

      “Sellist papüürust pole ma kunagi varem kohanud, sellist teksti meile ülikoolis ei õpetatud. Siin on juttu millestki väga erilisest, aga ma tõesti ei saa väga täpselt aru. Ja siin on osa märke, mida ma kunagi kusagil näinud pole. Mõistke – egiptuse hioroglüüfkirja märgid võivad tähendada korraga mitut asja. Ma peaks seda teksti pikemalt ja põhjalikumalt uurima, ehk isegi näitama oma professorile.”

      “Millal sa saaksid meid oma professoriga kokku viia?” jätkas Thor, võttes pikast seletamisest välja vaid neid huvitava. “Homme?”

      “Oi, ma ei tea! Homme ehk ei saa, aga paari päeva pärast.”

      Seda pilku, mis nüüd ilueedist giidi silmadesse tekkis, tundis Thor väga hästi. Sel hetkel algas äri. Tema vastas hinnati panuste suurusi. Seda mängu oli mees viisteist aastat mängima pidanud.

      Lee tahtis midagi öelda, ent Thor toksas jalaga laua all keelavalt naise jalga.

      “Ole kena, kallis, mine vaata, mis nad põhiroaks pakuvad, et teaks, kas salatit üldse tasub võtta,” ütles mees naisele mahedalt naeratades inglise keeles. Et giid mõistaks, millest nad räägivad.

      Lee ilmest käis sõna “kallis” juures üle trotsivine, kuid ta kuuletus. Sellisel toonil kõnetati tütarlapsi, kelleks Lee polnud end kunagi pidanud. Thori suust kõlas see toon jälle millenagi, mida naine polnud varem taibanud mehega seostada – edukas vanem mees ja tema noorem sire saatjanna. Selge, kelleks teda sellisel toonil öelduga määratleti. Mine-sa-õige, tahtnuks naine vastu sähvatada, kuid Thor saatis talle üle õla järele poisikeselikult kelmika pilgu. “Said oma autos naerdud “tähtsa ja asjaliku” eest,” näis ütlevat mehe välkkiire silmategemine. Vilksatus oli nii põgus, et Lee polnud kindel, kas ta seda ette ei kujutanud. Giidi poole tagasi pöörates olid mehe silmad endiselt terasekarva ja kalkuleerivad ning ilme läbitungimatu.

      Kusagil alustas oma numbrit kõhutantsija. Lee jäi teda hetkeks silmitsema. Heledapäine, ilmselt slaavi verd neiu püüdis kehastuda araablannaks, et lõbustada suurt parve Jaapani turiste, kes olid võtnud sisse kohad kohe lava ümber. Rõhutatult seksikate liigutustega plaatinablond ja suurerinnaline naine saatis nende laua poole, mis ilmselt tänu giidi ülipüüdlikkusele asus parima vaatega saaliosas, looritatud pilke.

      Alles nüüd märkas Lee, et nad on siin laevas ainus paar, kõik ülejäänud istusid laudades gruppidena, ning tahtis ta seda tunnistada või mitte, aga saalis polnud teist nii silmahakkavalt esindusliku väljanägemisega meest kui Thor. Hõbehallid oimukohad, tugevad, kuid mitte töömehe moodi ülimusklis käsivarred, päevitunud nägu, millest peegeldus kindlameelne ja jõuline olek – polnud vaja mingit ülikonda ega lipsu, et mõista, millisesse ühiskonnaklassi mees tegelikult kuulus. Just sellesse klassi, mida taolised tantsukiisud kõige palavikulisemalt jahtisid.

      Lee mõistis esimest korda, et tantsijanna pilguheit tekitas temas soovimatu võpatuse. Tahtis ta endale tunnistada või mitte, aga seni vaid “veider seikluskaaslane” olnud Thor omamoodi meeldis talle. Esimest korda Thori eemalt vaadates jõudis naise pähe ka teine küsimus – sellises vanuses ja selliste võimalustega mehed polnud enamasti üksikud. Kas tema jaoks peaks midagi tähendama see, milline on mehe tegelik taust, positsioon ja perekonnaseis? Lee raputas end mõttest lahti ja asus laualt taldrikule suupisteid tõstma.

      Kui Lee kahe salatitaldrikuga laua juurde tagasi jõudis, pidasid kaks meest – heledas särgis sinisilmne ja tõmmu pruunisilmne – ikka veel läbirääkimisi.

      “Lee, ta palus luba see tekst endaga kaasa võtta, et õhtul omaette uurida. Sellest ma loomulikult keeldusin. Nüüd soovib ta märke enda jaoks ümber kirjutada. Kas me lubame seda?”

      Lee mõtles hetke. Kuigi tegu oli vaid esimesega kolmest savianumas olnud egiptuse kirjamärkidega lehest, keelas sisehääl teda libeda selli olekuga giidi liialt usaldamast. Tumedasilmsesse mehesse oli tekkinud mingi libe pugejalikkus. Ju ta mõistis, mis väärtus on paberil nende käes. Ta mõistis ehk juba sedagi, et paberi tegelik väärtus pole mitte tema vanus ja ehtsus, vaid sellel kirjas olev tekst. Nüüd soovis ta teksti sisu teada saada enne neid, kellele tekst kuulus.

      “Olgu, kirjutagu kolm esimest märgirida,” otsustas Lee. “Alguses on vaid sissejuhatus. See näitab meile, mis tasemel vennaga on tegu. Kas sa professori suhtes leppisid kokku?”

      “Homme kell kuus. Kutt tuleb meile ise hotelli järele ja juhatab teed, kus professor elab. Ta juba helistas.”

      “Sa ütlesid, kus hotellis me oleme?” Lee püüdis oma ilme ja häälega mitte reeta egiptlasele oma tegelikke emotsioone. Thor poleks pidanud avaldama nende hotelli sellele libedale vennale, kellest paistis kilomeetri kaugusele, et ta on valmis “tõelise Ameerika elu” nimel müüma nii oma ihu kui ka hinge.

      “Ta oleks seda meie autojuhilt nagunii saanud küsida, kui ma ka poleks öelnud,” ühmas Thor. “Need araablased saavad ju omavahel nagunii kõik asjad aetud, ilma et me neist silpigi aru saaks.”

      “Hmm,