Elu Võti. Inga Raitar

juba mõlemas jõudnud tekkida. Portjee ulatas nende toavõtme pealtnäha täiesti tavalise kohustuslik-viisaka ilmega. Ometi oli Lee veendunud, et õhtu üllatused polnud veel lõppenud. Otsekui naise mõtteid lugedes võttis Thor vöö vahelt revolvri ja vinnastas selle, kui nad oma toa ukseni jõudsid.

      “Mängime siis pisut Bondi-filmi, kui juba õhtu selliseks kiskus,” ütles mees poolihääli, püüdes oma tegelikku ärevust nalja taha varjata. “Tule minu taga.”

      Tuba oli segi pööratud. Nende vähesed asjad vedelesid voodil, kaks spordikotti kummagi kahe päeva elementaarvarustusega oli lihtsalt toapõrandale maha valatud ja segi paisatud.

      “Näib, et neil läks siiski õnneks …” ohkas Thor pilku üle segaduse libistades. “Me ei jõudnud.”

      “Mis neil õnneks läks?” küsis Lee oma pesu ja hügieenitarbeid põrandalt kokku korjates. “Kas sul on midagi väärtuslikku kadunud?”

      “Ei ole. Õnneks on elu mind õpetanud väärtuslikke asju alati hotelli seifis hoidma, nii et pass ja kaardid ja enamik sularaha polnud mul ei kaasas ega toas. Aga ma mõtlesin neid sinu papüürusi. Neid nad ju otsisid. Ja need, mis käekotis polnud, olid sul ju kuskil siin?”

      Nüüd oli Lee kord naerda. “Ega ma esimest korda ebaturvalistes arenguriikides reisi,” ahvis ta Thori. “Väärtuslikke asju tuleb alati hoida hotelli seifis, nagu siin targemad ei väsi rõhutamast!”

      “Papüürused on seifis? Kõik alles?” Thori näol peegeldus jälle hämming.

      Lee noogutas.

      “Oot, aga mis sul siis kotiga kaasas oli? Mida sa oleks professorile näidanud, kui too tõepoolest oleks olemas olnud, nagu me lootsime?”

      “Mis ma sinu arvates terve öö tegin, kui sa magada norisesid?” Lee itsitas plikalikult.

      “Sa tahad öelda, et sa joonistasid kõik need märgid täna öösel ümber ja panid originaalid seifi, kui ma magasin?”

      “Jah, just seda ma tahan öelda, ning mitte ainult seda. Igaks juhuks panin papüürused vastas üle tee asuva hotelli seifi. Mitte meie omasse. Seal olid respas tasulised seifid, nagu selgus.”

      “Nu tõ dajosh,” vangutas Thor pead. “Nagu poleks see sul esimene kord!”

      “Kui arvestada, kui palju ma olen “Seiklusjutte maalt ja merelt” lugenud ja neid lapsepõlvefantaasiates ka läbi elanud, siis tõepoolest. Aga nüüd arvan ma, et siit hotellist peame küll kiiresti kaduma.”

      Lee teadvustas endale, et nende edumaa võis olla ajutine, kuidagi pidid nad ootamatult vägagi väärtuslikeks muutunud ürikutega Kairost minema pääsema. Samas polnud nad sugugi kindlad, et jälitajad, kes, nagu selgus, ei kohku tagasi ka tapmise ees, neid juba hotelli ees ei oota.

      “Aga see meie beduiin, kes meid siia tõi ja ringi sõidutas, kuhu tema jäi?” Thor pakkis samuti oma asju ja mõtiskles kuuldavalt. “Võimalik, et ta juba ootab meid siin hotelli juures, ma lähen vaatan!”

      “Mitte mingil juhul!” hüüatas Lee. “Ma usun, et need vennikesed, kes meile selle varitsuse korraldasid, eeldasid, et me sealt hoovist elusalt ei pääse, vaid saame paariks jäljetult kadunuks, kelle ümber erilist kisa ei tõuse, sest selliste eeslinnade prügimägedel ei otsi isegi kohalik politsei kahe kadunud valge turisti laipu.” Pähe jõudnud mõtet lauseks vormistades käis Leest esmakordselt läbi täiesti konkreetne hirmuvärin, kui ta mõistis, et nii tõepoolest olekski võinud juhtuda. “Seega nad kas maksid sellele meie beduiinile mingi summa, et too jalga laseks, või siis hirmutasid ta lihtsalt minema. Või kui ei üht ega teist, siis viib ta meid kohe nende tüüpide juurde tagasi!”

      “Kuhu me siis sinu arvates läheme? Ja kuidas?” Thorile hakkas kohale jõudma, et niisama lihtsat väljapääsu loost, kuhu ta ootamatult kistud oli, ei paista olevat.

      “Ma arvan, et me võtame vastashotelli eest takso ja sõidame lennujaama.” Lee oli oma spordikoti pakkimise lõpetanud ja tõusis otsustavalt.

      “Lennujaama? Ja kuhu sealt? Tagasi Hurghadasse? Lennukiga? Päris hea mõte!”

      “Esiteks on lennujaam kõige turvalisem koht, kus meile nii lihtsalt ligi ei pääse, ja ka meie asjad on nende pättide eest kaitstud! Hurghadas võivad nad meid juba ees oodata, seda, kust me tulime, teavad nad hetkel päris kindlasti.”

      Lee sammus otsustavalt toa ukse poole, Thor järgnes talle.

      “Nende kätte jäi ju ühe papüüruse koopia. Võtab aega, enne kui nad seda tõlkida suudavad, seega on meil päev või paar edumaad. Nii et minu arvates oleks hetkel kõige õigem võtta lennujaamas esimesed võimalikud lennupiletid Kreekasse.”

      “Kreekasse?”

      “Nojah. See on esimene selgelt fikseeritud koht, millest räägib anumas olnud kiri. Meie esimene pidepunkt, kus väidetavalt peaksid asuma ülejäänud ruunikirjad – Kreekas, eeldatavasti Delfis.”

      Thor püüdis ikka veel pingsalt mõelda, kuidas peaks tema selles olukorras toimima. Tormata mingi hullu plikaga seiklustesse, mis polnud kaugeltki ohutud, nagu just mõni tund tagasi selgunud oli? Lennata Kreekasse või tont teab kuhu veel vaid selle pärast, et see oli kirjas mingil iidvanal paberitükil, kirjas salapäraste iidsete märkidena, millest naine väitis end aru saavat … Ent kas ikka sai? Raisata hulk raha ja oma ainsad puhkusenädalad, mida ta oli lootnud veeta mõnusalt sõpradega rannaliival lesides ja napsu võttes. Seiklust, mida ta kuskil alateadvuses oleks ehk eeldanud enda ja Lee vahel tekkivat, polnud naisel tema vastas kõigi märkide järgi hetkekski plaanis, seega kas mäng tasus küünlaid?

      Ühtäkki tajus Lee mehe kõhklusi ja mõistis ka, mis hetkel teise peas toimub. Ta libistas pika pilgu üle endast kümmekond aastat vanema hallinevate juustega mehe, kes seisis, spordikott näpus, tema vastas. Väsimus, kolm peaaegu magamata ööd, viimase õhtu šokk, pinge ja kurnatus – kõik see vajus ühtäkki Leele peale ning otsustaval sammul toauksest väljuma hakanud enesekindla naise asemel istus järsku voodiservale surmväsinud, õnnetu ja kurnatud tüdruk.

      “Anna andeks!” Lee toetas pea kätele. “Ma läksin liiga hoogu. Loomulikult pole sa kohustatud minuga kuhugi tulema ega saa ma sinult ka eeldada, et sa peaksid maksma kinni veidra võhivõõra tüdruku huvi lahendada mingi vana käsikirja mõistatus. See lihtsalt tundus nii ebatavaline. Inimene, kes nagu sa isegi on nime poolest seotud muinasajaga, millest enamik isegi ei mõtle. Ruunikirjad Egiptuse kõrbes. Keegi, kes tuhanded aastad tagasi teadis saladust, mis seob meie maad Delfi oraaklikeskuse ja Egiptuse hieroglüüfidega ning muudab meie ajaloo osaks maailma muinasaja suurest mõistatuslikust ajaloost …” Naise hääl kõlas väsinult ja nukralt. “Tõepoolest, anna andeks!”

      Thor astus Lee juurde ja kükitas ta ette. Mehe kämmal libises kergelt ja põgusalt üle naise tuhmkuldsete juuste.

      “Tule, lähme nüüd!” ütles ta vaikselt. “Lennukis puhkad, ma saan aru, et sa oled väsinud, isegi oled tubli tüdruk, et nii vapralt kõige selle juures oled vastu pidanud.”

      Lee tõstis silmad. Mehe suvetaeva karva siniste silmade pilk oli otse tema vastas, kümmekonna sentimeetri kaugusel Lee silmadest.

      “Mul on veel üheksa päeva puhkuse lõpuni,” jätkas mees vaikselt. Tema hääl oli soe. “Nagunii oled sa mulle kinkinud puhkuse, millest ma pole isegi poisipõlve seiklusfantaasiates osanud unistada. Enamik inimesi ei satu kunagi millegi sellise otsa, nagu meie sinuga siin. Ma peaks olema pururumal, kui selle nüüd pooleli jätaksin vaid seetõttu, et mõistus on harjunud asju võtma hoopis argisemalt.”

      Lee vaatas mehe silmi, ikka veel uskumata, et kuuleb õigesti.

      “Seega, sa …”

      “Tulen sinuga Kreekasse või kuhu see kiri sul …”

      Enne kui ta lõpetada jõudis, olid kaks päiksepruuni kätt ootamatult ümber ta kaela, nii et mees tasakaalu kaotas ja nad mõlemad põrandale prantsatasid. Midagi sooja ja niisket uhtus kiiresti üle mehe huulte ning enne kui Thor käed ümber Lee keha jõudis lüüa, oli naine juba püsti hüpanud ja sirutas käe, et meeski põrandalt