Ööliblikas. Katja Kettu

neid jätkub igale poole. Aga Jelena Mihhailovna hääles kõlab hirm:

      „See oli Keremet Tulisilm.”

      Jelena Mihhailovna tõstab oma konksus sõrme üles ja vibutab seda mustendava öö poole.

      „Seal ta luurib.”

      Kes „ta”? Ma ei julge küsida. Vahin aknast hämarduvasse suveöhe. Metsaserv horisondil kannab oma teravatel latvadel madalat silmapiiri. Korraks tundub mulle, et näen õuenurgas hiilgavate silmadega olendit. Kissitan silmi, aga ei kuule midagi peale kassikaku kauge huike ega tunne muud peale praokil aknast tulvava värskete pihlakaõite lõhna.

      „Seal see soomlane istus, vahtis õue. Seal ta seda nägi.”

      „Mida?” küsin ja ehmun, kui oks üle lainetava klaasi kriibib.

      „Mõrtsukat. Jajah, ma hoiatasin soomlast küll. Et mingu veel heade ilmadega oma teed. Ega ta kuulanud, nad ei kuula kunagi.”

      Võpatan jälle. Vahtrapuude vahelt laperdab suur must lind, arvan kuulvat sammude raginat, nagu hiiliks keegi ümber tare. Öö akna taga sirutab end ahnelt, valmis mind alla neelama.

      „Kes tookord siin olid?” pöördun tagasi reaalsusesse.

      „Kes siin ikka pidid olema, mina ja Oden, vanad inimesed. Larissa Morkova käis urgitsemas, vana Popov tegi kah vist asja. Oleme mõlemad pensionärid, kõike on läbi elatud. Aga jah, sinna sinu isa jooksis, võjdemo pormo, peata parm.”

      Sarnaneb väga sinu deliiriuminägemustega, isa. Ükskord leidsin su saunapõrandalt kõvera haavlipüssiga sipelgaid tulistamast. Need olevat suud pruukinud – tema, professori ees. Pole seal õues midagi.

      „Jääd öömajale, tšuhnaa. Ei ole hea pimedas ringi kolada, kui Keremet liikvel on.”

      Naise hääl värahtab ja katsun arvata, kumba ta rohkem kardab, OMONi mehi või seda varjudes luuravat hirmutist. Võib-olla tunneb mutike end kindlamalt kui meid on kahe asemel kolm. Noogutan, kuhu mul minna.

      Tohiktaat niheleb kiiktoolis ja poriseb:

      „Salvi on vaja.”

      „See ka muudkui jaurab. Jooksutab vana naist, mul liigesed kiuksuvad, vere asemel voolab soontes sapp ja selg nagu küsimärk.”

      Andku oma hullule vanamehele puskarit, küll ta siis rahule jääks.

      „Või mis noor inimene sellest teab. Joogu tsaiku ära. Läheb olemine mõnusamaks.”

      Jelena Mihhailovna jälgib, et ma kange ja magusa tee põhjani jooksin.

      „Keldris võiks ehk olla veel üks purk mett,” ütleb Jelena Mihhailovna igatsevalt. „Aga sinna ei tohi praegu minna. Mitte sellisel õhtul. Must päev.”

      Tahan tõusta ja appi minna, aga jalad on imelikult pehmed. Pea on uimane, piirjooned muutuvad hägusaks. Ajan end püsti, et kergitada luuki köögipõrandas, aga saan selle ainult poolenisti praokile. Otsekui läbi une jõuan näha, et keldri põrandal läigib vesi. Lapse jalg? Punane kaelarätt? Pea käib ringi, sukelduksin nagu udusesse sügavikku.

      „Lase olla. Mustal päeval ei passi keldrisse minna. Tšornõi den, seda ta on.”

      Eide hääl kostab kaugelt, käed juhivad mind magamiskambrisse. Silmad vajuvad vägisi kinni, lõhnab turvaliselt ja koduselt. Mõtlen põgusalt, et siin toas lamas isa oma viimasel ööl, samas siniste otstega voodis. Pea vajub raskelt sogasesse vette, käed-jalad libisevad alt. Tunnen, kuidas mind pannakse voodisse ja kaetakse hiigelsuure lavendlilõhnalise tekiga. Kas vana naine mürgitas mind teega? Sügavik tõmbab enda poole. Tahaksin öelda, et kardan sukelduda, aga keel ei kuula sõna. Suust kostab ainult hädist ininat.

      „Jää nüüd magama, täna oli pikk päev.”

      „Aitäh, Jelena Mihhailovna,” pomisen vaevaga.

      „Elna.”

      Naise hääl on kare kui ta mu tuka laubalt lükkab:

      „Poro jüd liže. See tähendab mari keeles head ööd.”

      Kambri uks sulgub ja tunnen, kuidas ma vajun sügavale pimedasse, magusmahedasse leemepatta, mida segab ja valvab tulisilmne olend.

      Lavra küla, 2015

      ELNA

      KOGU PÄEVA on mu keha ja vaimu närinud rahutu igatsus. Vanast harjumusest heidan pilgu seinakellale. Võpatan. Osutid liiguvad nõksatades, kuigi vana kolu läks rikki juba üle paarikümne aasta tagasi. Kas kell on kogu aeg näidanud seitse minutit kaksteist läbi? Mitte ei mäleta. Ega taha mõelda, mida see tähendab.

      Seon valge räti peegli ees värisevate kätega pähe, ööd on veel varasuviselt jahedad. Riputan hõbekellukese kaela ja topin särgi alla vastu rinda. Vööle seon meeste nahkrihma, see kaitseb kurjade vaimude eest. Süütan ohvrinurgas mesilasvahast valatud küünla, mis heidab seinapalkidele pikki võbelevaid varje. Hetkeks valdab mind aknast pimedusse vaadates kabuhirm. Mis kõik seal ringi liigub? Aimaldaš, vana eksitaja luurib teeraja ääres, jalalabad tagurpidi pööratud? Kus on OMONi mehed? Aga Keremet Tulisilm?

      Jätan tares tule põlema, et naabrid, eelkõige Larissa Morkova või tema uus, lootusetult venemeelne mees, ei arvaks, et tarre ei jää kedagi peale kahe tühja teleriekraani vahtiva kassisilma. Oden ei ärka mingil juhul enne hommikut ja tšuhnaa samuti mitte. Poetasin tüdruku teesse haletsusest veel kolm lusikatäit roosiõitest, angervaksast ja kannatuslillest jahvatatud pulbrit. Saab nüüd korraks oma painajatest puhata. Odenile ma kaasa ei tunne, aga magab temagi, vana kart-preestri müts peas, Tšernobõli pasapoiste orden rinnas: „Töö ja hügieeni märk”. Va seniilne elukas.

      Tõmban kopsudesse öös hõljuvaid lõhnu ja kuulatan. Väravas patsutan Pikut:

      „Ole nüüd kuss.”

      Koer jääb hirmunult vinguma ja vahib kõrvu lidutades pimedusse.

      „Mis sa seal kuuled?” sosistan.

      Ma ei taha mõelda. Kuu on pilvepeidus, maastik akna valgussõõri taga ootab mind vaikides.

      Tiigi juures tahab süda seisma jääda. Selle kaldale, kooperatiivi poe taha on pargitud võõras Lada. Seisab seal oma tumendatud aknaklaasidega, partei numbrimärgid pooleldi poriga kaetud. Peatun, lähen tagasi põiktänavasse Bobrikovide maja taga ja piilun.

      Arvan, et näen autos kahte kuju, aga kindel ma pole. Välja ei tule kedagi.

      Võta nüüd julgus kokku! Lähen ringiga ümber küla. Taevas oma tumeduses on ühegi varjuta, ainult Taevalook särab. Vaatan üle õla tagasi ja jään kuulatama, aga keegi mulle pimeduses ei järgne. Kultuurimaja, loomaarst ja stolovaja – peaaegu kokkuvarisenud kolhoosisöökla – jäävad seljataha. Teisel pool Morko teed kõrgub mäe otsas veetorn.

      Va kurjast vaimust vaevatud soome professor, kirun metsaserva jõudes endamisi. Tõstan jala nähtamatule rajale, kus oskaksin astuda ka kinnisilmi ja astun ka siis veel, kui hing minust lahkub. Katsun rahuneda, aga viimaste päevade rahutus ei kao. Miks pidi see viinanina ja humalahull tulema just siia nuuskima ja toppima oma nina igivanadesse asjadesse? Rumal, viinast juhm tšuhnaa kohtles mind nagu harimata baabat. Sellisele ei räägi ma midagi, kuigi oleksin üht-teist ikka teadnud. Tegin end juhmiks, nagu ei oskaks isegi vene keelt.

      „Mäletamine on oluline. Mäletamine parandab haavad.” Ei ta paranda ühti. Kui Marimaal on midagi juba iidsetest aegadest osatud, siis just unustada. Vanu haavu ei tohi osatada, nagu tuleb jätta rahule ka ühishauad. Neid surnuid ei kutsuta enam külla, neil palutakse jääda omasuguste juurde. Selle soomlase pärast kubiseb siin OMONi meestest, tema pärast on Keremet liikvel ja kõik pahasti. Varsti käib mana rahvas maa peal ringi ja Musta hiie katkuaur kerkib männiladvuni. Tuul pöördub, ja maridele ei tähenda see kunagi head.

      Morko rajooni piirilt pööran Akpatõr pamaši püha allika poole. Teistest külaelanikest ei käi siin eriti keegi ja minagi käin nüüdsel ajal üsna harva. Võib-olla kogunetakse kunagi veel ohverdama ja jumalaid paluma, süttivad ohvrituled. Mu hing igatseb seda.