Ööliblikas. Katja Kettu

kaetud surnukeha on minu veresugulane, et seal lamab minu isa Henrik Malinen, rahvaluule õppetooli lugupeetud professor, mees, keda ma kogu oma lapsepõlve imetlesin ja jumaldasin, nii et see tegi lausa haiget, aga keda ma lõpuks vaevu tundsin. See on viimane kord, mil sul õnnestus panna mind ennast usaldama, tormama ülepeakaela sinu kannul võõra ja hirmuäratava riigi südamesse, siia emakese maa üsast välja peeretatud armetusse külla, mis esmapilgul meenutab soome-ugri hõimurahvaste räämasidüllilist algkodu. Sa kirjutasid ja palusid, et ma tuleksin, ja siin sa nüüd lesid, koivad kanged nagu lõksust võetud jänesel.

      Anna andeks, isa!

      Astun lähemale ja sirutan käe, et puudutada sinu koolnukanget õlga. Võpatan, mu sõrmeotsad oleksid nagu elektrilöögi saanud ja sinu silmamunad värahtaksid.

      Tõmban käe tagasi. Rahu! Valgus virvendab silme ees, närvid teevad trikke. Minu tähelepanu köidavad miilitsamehe tangid ja see, mis ta neelust leidis. Metallkandikul lebab ese, mis paneb mu õlad tahtmatult tõmblema. See on nii hästi säilinud, et tunnen ta ilma vähimagi vaevata ära. Tiivad on kenasti sirgu aetud ja haprad jäsemed keha all konksus. Väike ööliblikas, tiibade sirulaius vaevalt kolm sentimeetrit. Militsionäär lülitab diktofoni sisse ja sosistab vilinal:

      „Posledni pištšei kotoroju žertva proglatila, ostalsja motõljok.”

      Mul kulub lause mõttes tõlkimiseks natuke aega:

      „Viimseks eineks neelas ohver alla ööliblika.”

      Milline iroonia, isa! Kaheksandaks sünnipäevaks sain sinult õhukese raamatukese, liblikamääraja pealkirjaga „Roms atlas over sommerfluge og møl”. Päeval, mil ma võtsin esimest korda kätte liblikavõrgu, lõhnasid mündid ja õitsesid ohakad.

      Esimene rohetäpik metsaniidul, koiduliblikate parv hobusekoplis. Suurkiirgliblika röövik pajulehel nagu suur roheline alasti imik. Ja nüüd see.

      „Millesse isa suri?” uurin külamiilitsalt keeles, mida rääkides kahetsen vene keele tunnis õpetaja eest salaja mängitud ülespoomist.

      „Mina teen siin ainult oma tööd, rasketes tingimustes. Aga teie, devotška! Kas tulete naiseks?”

      Küsimus paneb Vuntsijuku muhelema.

      Raputan hämmeldunult pead.

      „Eks muidugi, linnapreilnale ei paku külamiilits huvi.”

      Miilits kolksatab lauale kingapaari ja palitu – surnu isiklikud asjad. Aga neid ei tohi ta mulle anda ilma vastavate paberiteta.

      „U vas jest dokumentõ? Kas dokumenti on?” Kolhoosimiilitsa häälde sugeneb võimukas toon nagu satraabil kunagi.

      Otsin käekotist pärast mõnepäevast ootamist Joškar-Olast saadud registreerumistunnistuse. See tõendab, et peatun Hotel Valentinas ja nõuab ametivõimude teavitamist, kui ma piirkonnast lahkun. Korraks jõuan loota, et külamiilits ei taipa, et ma liigun siin loata. Asjatu lootus.

      „Devotška, nelzja guljat zdes!”

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      „ÄRGU NOOR Igor Popov tüdrukut niiviisi kiusaku. Ega sedasi naist ei saa.”

      Uksele on ilmunud igivana tudisev öösärgi väel eideke. Tema selja tagant üritavad sisse tungida kaks mustakärsalist kuldikihvadega sigudikku. Kirevates sääristes ja pööratud nahast kasukas mari memm peletab loomad jalaga eemale ja tatsab edasi. Vanake tundub olevat endast väljas.

      „Kuule sina, Popovi nolk, ma tahan teha avalduse. Terve küla on segi pööratud! Kõik kohad valitsuse kahjureid täis, huligaanid sellised! Mootorratturid! Pööravad aidad pahupidi, näppavad nöörilt aluspükse, kitkuvad hanedelt suled, puhisevad ja turtsuvad, tassivad kõik minema nagu kodukäijad kratid. Larissa Morkova sead lasevad vabalt ringi. Järavad keldrites konte ja kaalikaid, et ei teagi kummad, kas nood huligaanid või sead.”

      „Kulla Jelena Mihhailovna, rahunege. Korraldused on kõrgemalt poolt. Minu käed on seotud ja nii edasi.”

      Eiderääps märkab minu isa Henrikut ning hakkab hädaldama ja käsi murdma.

      „Mul löödi turist maha! Maja pöörati segi! Huligaane kõik kohad täis, mõnitavad vanainimesi, kustutavad oma paberossiplärusid pühade puude tüvedel. Röögivad roppusi, Larissa Morkova plikanähvitsad hööritavad nendega kolhoosi diskol tagumikku, pole häbiraasugi. Annavad Popovi poisile liimi. Mis sest elust saab?”

      „See läänemaa linnuke siin,” Vuntsijuku sihib tollipulgaga minu poole, „on vist kadunukese tütar.”

      „Või sedasi.”

      Siis osutab Vuntsimiilits surnukeha poole. Vana naine mühatab ja kummardub vaatama. „Varbad läind.”

      Nad lähevad üle lindude vidistamist meenutavale tundmatule keelele. Just, mäletan, et isa kirjutas sellest. Räägivad mari keelt, mis on soome keelele kaugelt sugulane. Olen nii väsinud ja uimane, et ei märka mingit sarnasust. Katsun jälgida kahes keeles kulgevat vestlust. Alguses arvan, et jutt käib isast, aga siis taipan, et hoopis liblikast.

      Nad vahetavad pilke, siis pomiseb vanake:

      „Kogarš. See ei tähenda head.”

      „Potšemu, miks?” küsin.

      Jelena Mihhailovna viivitab vastusega.

      „Ära sina, tšuhnaa, sellega oma pead vaeva.”

      Ilmselt näen ma nii armetu välja, et tal hakkab minust kahju:

      „Marid usuvad, et inimesel on kolm hinge. Üks hing, ört, võib öösel ööliblikana ringi liikuda.”

      Ma ei taipa, kuidas see uskumus on seotud minu isaga, aga jõuan vaevalt suu lahti teha, kui meid katkestab puruneva klaasi klirin. Aknast lendab sisse umbes rusikasuurune munakivi. Väljast kostab karjumist ja kuskil paugatab automootori summuti.

      „Ära karda, tšuhnaa, nii me siin elame.”

      „Miks politsei appi ei tule?”

      Kas Vene võime ei huvita nii väikese küla asjad? Jelena Mihhailovna mühatab:

      „Tammifirma mehed, OMONi lakardid, ühed huligaanid kõik.”

      Olen näinud meedias pilte OMONist, Venemaal tegutsevast poolmilitaarsest märulipolitsei üksusest.

      „Devotška võib võtta surnu asjad ja minna, miilitsast antakse teada, kuidas uurimine edeneb.”

      Kogun asjad Vuntsimehe pakutud kilekotti. Üks pruuniks viksitud kingakott kukub puupõrandale. Seda üles tõstes märkan, et kulunud sisetald on välja pudenenud. Katsun seda tagasi toppida, aga käe alla jääb midagi siledat. Tõmban kingast välja sulguriga kilekotikese, kuhu on topitud vanu pabereid. Torkan säilituskotikese taskusse ja meenutan suve, mil isa korjas salaja oma voodisse männikäbisid, öeldes, et tema lehmakari viiakse muidu tapale.

      „Tulge nüüd,” võtab vana naine mul käe alt kinni ja hakkab ukse poole laapama.

      Viimasel hetkel pööran ringi ja haaran ööliblika, torkan selle ühte klaasvitriini purkidest, mille endise asuka, läikiva koorega lauluritsika, raputan hoolimatult prügiämbrisse. Siis lähen naisele järele.

      Pearätiga matuška tukerdab käbedusega, mida tema väljanägemise järgi poleks osanud kuidagi oodata, nii et mul on kohvrit vedades tükk tegemist, et tal kannul püsida. Musta kärsaga sead sörgivad meil sabas. Jõuan küürseljale järele ja küsin:

      „Mis asju minu isa siin üldse ajas?”

      Vana naine poriseb: „Mis asju soomlased siin sinu arvates ajavad? Vale nime all kah veel. Mängitakse vabaõhumuuseumit, viina täis peaga vihutakse tantsida ja jahitakse saunahaldjaid. See tahtis mingis ammuses asjas selgust saada.”

      „Mis asjas?”

      „Otsis haudu. Uuris Gulagi kohta, vangilaagrite ja muu säherduse. Seal, teate, neid ühishaudu juba jätkub, polnud vaja minna kaugele surema. Üheksakümne