Ööliblikas. Katja Kettu

päikeseratastega ehitud sinise värava juures kõheldes seisma. Laiguline krants tormab saba liputades kohale, sead tõmbuvad pahaselt tagasi. Siin siis oligi isa Jelena Mihhailovna sõnul elanud, tema juures? Miks? Naine on mulle täiesti võõras.

      „Ei tohi jääda pimedasse seisma. Sooh, Piku, ole nüüd ilusti.”

      Segavereline krants tõmbab koonu vastu tahtmist mu jalge vahelt tagasi. Vana naine avab ukse ja kobistab kingadega. Viipab käega:

      „Devotška! Tulge tuppa. Soe läheb välja. Ma võin öelda, kes su isa tappis.”

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      TUPPA ASTUDES rehmab vana naine: „Ära võta jalast ära, siin kõik puha segi songitud.”

      Jelena Mihhailovna ei liialda. Kogu majapidamine on põhjalikult pahupidi pööratud. Elutoa aset täitvas palkseintega kambris on diivanipatjade kõhud lõhki käristatud ja vatiin vedeleb kõikjal nagu laialilaotatud pilved, seinal telerinurgas seisnud ikoon või ohvrialtar on hingedelt maha rebitud, vähesed pappkaantega raamatud ja räigetes värvitoonides vinüülplaadid põrandale loobitud. Kogu selle segaduse keskel õõtsub kiiktoolis vanamehenäss. Jõllitab rahuolevalt vana teleri tühjalt virvendavat ekraani ja ümiseb omaette. Tema süles nurruv süsimust kõuts põrnitseb meid oma nööpsilmadega. Kassi kõrva silitav käsi on muhklik ja sooniline nagu vanamees isegi. Ahjupingil lösutab kahvatu poisivibalik, aga talle ei pööra keegi tähelepanu.

      „Oden, külad tulid!” Jelena Mihhailovna tõstab häält nagu nõrgamõistuslikuga rääkides.

      Oden pöörab pead väikese viivitusega ja ma näen, et tema vasakul meelekohal vohab tohutu seenjas kasvaja.

      „Kesse seal siss on? Kas kilekotte tõi?”

      Vaatan nõutult Jelena Mihhailovnale otsa. Too mühatab ja pöörab selja.

      „Ää tee välla, see on peast soe.”

      Aga vanamehe suur aadamaõun jõnksatab kõhnal kaelal innukalt üles-alla.

      „Plastikovõje paketõ, kas on? Need meeldivad noortele!”

      Järeldan, et kilekotid on kunagi olnud meelepärane külakost. Tahan öelda, et ei ole, aga vanamehe vidusilmad on juba jäänud pidama mu käe otsas kõlkuval punakollasel kompsul, kus on mälestus isast: kingad ja ööliblikas klaaspurgis.

      „Linnarahva kilekott!” kõõksatab Oden.

      Õngitsen isa asjad kiiruga miilitsa antud kotist välja ja annan selle vanamehele. Suunurgast vilksatab kaheharuline keeleots.

      „Oden Ussikeel, meeldiv tutvuda.”

      Vastikustunnet maha surudes saan vaevu oma nime pobisetud. Enne, kui ma teda takistada jõuan, haarab mees oma pahklike sõrmedega mu randmest ja pigistab üllatavalt tugevasti.

      „Võerastel on siin ohtlik liikuda.”

      Luud naha all on samamoodi libedad ja liikuvad nagu isal, kui viimast korda kätlesime. Jään seisma ega tea, mida teha. Kui palju vanamees aru saab, kes ma olen? Nii palju ikka, et kobab kummuti pealt medali ja hakkab seda näitama.

      „Tšernobõlis olin, koristustöödel. Näe, mis andsid, päris ordeni kohe.”

      Üks keeleotstest nilpsab huuli.

      „Küll on meie kalhoosis hea elada. Meil on kõige rohkem lehmasid kogu rajoonis.”

      Siis pöördub vanamees jälle kahiseva teleka juurde tagasi.

      Mõtlen oma saabumisele siia tillukesse külla. Isegi bussipeatust polnud.

      „Hea kalhoos, on traktorid ja õunapuud ja …”

      Lause jääb õhku rippuma.

      Kolhoosi pole siin olnud juba aastakümneid, nii palju ma tean. Auklike katustega laudad, oreliviledena tühjad silotornid. Jalgraja ääres sinililledest läbi kasvanud lehma pealuu, roosteauguline tolmumootor. Betoonist mälestustahvel Suure Isamaasõja ohvritele. Igal pool paterdavad haned, röhkivad sead, kaelkookudega vanaeided, hiigelsuur kallur ja kevadiselt pehme külatee, mida mööda liimiaurudest sumisevate peadega poisid sääreväristajatel ringi käristavad.

      Kuhu küülikuurgu olen ma õigupoolest kukkunud?

      Köögist kostab kitse mökitamist meenutavat ähkimist.

      Appi tormates koperdan sinisetriibulise kaltsuvaiba voltidele. See on keldriluugi pealt ägedalt mütsakusse lükatud. Panen tähele, et vaip lirtsub nöörkinga talla all, nagu oleks kogu põrand mäda, kõdunenud ja kuidagi pehme. Muus osas on köök jäetud puutumata. Ainult üks kahest pikkpingist on ümber aetud ja kaks suurt meepurki nõudekapi ees põrandal kildudeks.

      „Viimane püha linnumagus läind.”

      Näen, et tavaliselt valitseb siin piinlik puhtus. Vaskkatelde ja pannidega kaetud pliidiserv särab nagu nühitaks seda alailma karukäpaga. Samovar nurgas, vasest uhmer riiulil. Lõhnab korraga nii mesilasvahast küünalde kui söestunud, põhjakõrbenud pajaroa järele. Seinu katab roheliste lehtedega lillemustriline tapeet.

      Lõhutud meepurgid tunduvad vanakest eriliselt kurvastavat. Küürust hoolimata põlvitab ta põrandal ja korjab kilde kokku. Purunenud purgi põhjal on kaabits. Jelena Mihhailovna torkab selle oma krimpsus suhu ja lutsutab keskendunult.

      „Küll saab jälle mett,” lohutan.

      Vanake raputab pead.

      „Mesilinnud puha kadunud. Läksid manalarahvale mett korjama. Maailmalõppu see tähendab.”

      Hakkan kilde prügikorvi korjama. Aga Jelena Mihhailovna on otsusele jõudnud, rehmab käega ja ütleb pahaselt:

      „Homme koristan. Nüüd joome tsaikut.”

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      JELENA MIHHAILOVNA küünitab lae alt pihku kimbu ravimtaimi ja pudistab konksus sõrmede vahelt teepuru sekka lehti. Sõõrmetesse tulvab uimastavat lõhna, mis kaob sama kiiresti kui tekkis. Teen lauale ruumi, tõstan pingi püsti ja silun laualina oma kohale. Jelena Mihhailovna sätib värisevate kätega lauale teeklaasid.

      Mu pilk langeb raamitud fotokollaažile seinal. Selliseid võib isa sõnul näha pea kõigi vene tarede seintel. Sõjaväkke läinud poeg? Naftapuurimisest rikastunud kirgiisiga abiellunud tütar? Säärasest kohast tahavad kõik ära laia maailma, jõuavad aga vähesed.

      Üks pilt torkab teiste seast silma. Ema kahe pojaga. Poisid on pioneerivormis, ema kannab rahvalikumat riietust. Rinnaesist ehib hõbedane kelluke või kuljus, pead kaunistab torbikukujuline soroka. Ühel väikesel pioneeril on nõdrameelse leebed silmad, teisel nõelterav pilk, mis tungiks otsekui läbi aja ja näeks meid minevikust praegugi. Väristan õlgu. Kas inimesed piltidel on kõik surnud?

      „Kas seal on Jelena Mihhailovna ja tema pojad?”

      „Hoolitse sina oma asjade eest, pole vaja tulla vanainimest narrima.”

      Miks tahtis isa, et ma tuleksin piiri taha selle kohtlase mutikese juurde? Teen teist juttu.

      „Kus isa asjad on?”

      „Ära viidi. Kompuuter ja see kantav kõnetoru. Kuigi ajasid tühja tuult taga. Ei tööta need uued telefonid siin.”

      „Peaks Soome helistama. Et kuidas surnukeha koju viia.”

      Tuttav ebakindlus võtab minu üle võimust. Kuidas viia surnukeha Soome? Kas sellega tegeleb välisministeerium? Peaksin seda teadma või oskama välja selgitada, ajakirjanik nagu ma olen.

      Jelena Mihhailovna matsatab pingiservale ja ütleb:

      „Ära muretse, küll külamiilits uurib. Popovi Igor on asine poiss, kuigi naist ei saa võetud.”

      Kiiktoolis konutav tohik turtsatab ja ka Jelena muigab. Muutun murelikuks:

      „Aga mingisugune uurimine ju ikka tuleb?”

      Jelena