Unustatud. Rein Põder

See sõit oli kui mingi omapärane ekskursioon, milliseid ka kooliajal mõned kaasa sai tehtud.

      Siis ühes järjekordses jaamas juhtus midagi sellist, mis lõi justkui esimese mõra kõigesse räägitusse, nende veendumustesse, mis ei saanud küll olla ühesugused.

      Selles jaamas pudeneti jälle perroonile, sest ilm oli üllatavalt soe. Järsku märkasid nad piki perrooni neile raiuval kõnnakul lähenemas kolme täismundris meest, need olid, nagu nad hästi kodustki mäletasid, feldsandarmid ehk välipolitsei kolmik.

      „Näe, ketikoerad kah platsis!” hüüdis üks nekruteist, pigem rõõmsalt ja muretult, sest see ei saanud ju kuidagi neid puudutada, sest nad polnud ju veel sõjaväelased, alles teel nendeks. Kuid ketikoertega kohtumine isegi tsiviilelus oli Kaljus iga kord tekitanud kõhedust, nagu ei teaks sa kunagi, mis eksimusega sa uues elus hakkama oled saanud.

      Neid kutsuti selle nimega suure metallilaraka ja selle küljes olevate kettide järgi, mis meeste rinnal rappusid ja vastavat kõlinat tekitasid. Jah, sinna välisandarmeeria ridadesse valiti karmi ja kinnise oleku ning seejuures massiivse kehaehitusega mehi; seegi kolmik oli oma nime vääriline.

      Justkui teades, keda otsida, möödus kolmik perroonilolijaist, neile seejuures mingit tähelepanu pööramata, ja tõusis mööda treppi ülejärgmisse vagunisse, mis oli kupeevagun, kust nad viie minuti pärast perroonile tagasi laskusid, lükates endi ees kedagi mundris ohvitseri. See oli toosama haavatasaanu lindiga ohvitser, keda nad kõik mäletasid Tartu jaamaperroonilt ja nemad Suloga ka hilisemast korrast. Ning, imelik küll, ohvitser tuli ketikoerte vahel nende suunas täiesti tavalisel sammul ning tema lahutamatut keppi polnud kusagil. Ent rahulik see astumine polnud, sest ketikoerad lükkasid teda aeg-ajalt ja üsna jõhkralt. Mida nad teevad, kuidas nad tohivad, ta on ikkagi ohvitser, see on mingi arusaamatus! Kes andis neile õiguse ohvitseri ja pealegi veel idarinde kangelase kallal nõnda ülbitseda?

      Sedaaegu olid kõik neli jõudnud eesti poisteni ja ohvitser justkui peatus, nagu oleks kohanud taas tuttavaid. See oli hoopis teistsugune mees, löödud olek paistis kõigest. Ent pilk, mille ta saatis tema ja Sulo suunas, rääkis juhtunust hoolimata sedasama, mida seal Tartu jaamaperroonil – mida te, kollanokad, teate sõjast ja lahingutest, ja mida te oma arust loodate!

      „Desertöör, mis muud,” lausus keegi taiplikum tema selja taga. Kas see oli võimalik, kas selline asi oli siis võimalik? Aga kepp, kuhu see siis jäi!

      Ei olnud mitte mingisugune arusaamatus, said nad oma ohvitseride kaudu hiljem teada. See ohvitser olevat olnud tõepoolest väejooksik, ja veel nõnda nutikas, et korraldas selle lausa demonstratiivse rongile toomise, et nõnda igasugused kahtlused hajutada. Ei mingit haavatasaamist, üksainus kerge haavaarm näos vaid.

      Igatahes jäi see pilt Kaljut tükiks ajaks vaevama, kuni uute pealetulevate sündmuste laviin selle enda alla mattis. Ja esmajoones üks teine ja hoopis teiselaadiline pilt selles jaamas, kus nende reis, vähemalt raudteega seotu lõppes. Jaama nimi oli Debica, see asus Lõuna-Poolas, üsna Krakówi linna ligidal.

      Sinna päralejõudmisest andis kõigepealt märku sinine varjutus silmapiiri kohal. Kalju, kes polnud elus kunagi mägesid kaugeltki mitte näinud, ei saanud algul aru, millega tegu. Ja jälle oli nende hulgas keegi, kes maateaduses tugevam ja teadis öelda, et kohapeal kutsutakse neid Tatra mägedeks.

      Seal, Debica jaama perroonil võeti nad esimest korda sõjaväelaslikku rivvi, Kalju sattus selle lõppu, Sulost lahku, sest rivi koostati pikkuse järgi – Sulo oli umbes meeter üheksakümmend, tema aga nõutud meeter seitsmekümnesest alampiirist vaid veidike pikem. Sellest hetkest algaski kahe koolivenna aeglane teineteisest kaugenemine, ehkki nad olid edaspidi ju samas laagris, aga seal juba erinevates jagudes. Nõnda, selles rivis ja veel kehva sammuga valmistuti jalgsimatkaks, esimeseks omasuguste hulgas, ja kahe Saksa ohvitseri teate kohaselt seisis neil ees umbes tosina kilomeetri jagu minekut. Siis oldavat kohal. Laagri nime veel ikkagi ei öeldud.

      Ent enne veel kui käsklus jõudis kõlada, tuli ettenägematu takistus. Vahetult kohe pärast nende oma oli Debica jaama vastassuunast jõudnud teine, pikem ešelon, ja sellest puistus perroonile üks imelik inimhulk, mis samuti üsna kiiresti kolonniks organiseeriti. Erinevalt neist, noortest meestest, valdasid selles kolonnis naised, lapsed… ja vanurid, kellest mõni oli kaunis kehva kõnniga. Seda sai kohe aru, kui saabunute kolonn liikuma hakkas. Selle kolonniga oli kaasas püssimeeste valve, samuti mingisugune liikluse suunaja. Tema nende kolonni nõudlikult kinni hoidiski, kuni too teine oli perroonilt lahkunud.

      Tõesti, imelik kolonn, milles polnud üldse noori või keskealisi mehi. Samas oli see kuidagi morn, ei, koguni kurb ja vaikne ja väga aeglane inimrivi, mis neist nõnda lähedalt möödus, et nad võisid kõigi nende ilmeid näha. Paljudel olid käe otsas kohvrid, mõnel seljas paun või seljakott, mõned üsna rasked.

      Kalju leidis end küsimast – miks küll inimesed näevad säärast vaeva, püüavad uude kohta kogu oma elu kaasa võtta? Ja kuhu nad sellisel sõjaajal küll teel on, ja miks see teekond nõnda hale välja näeb? (Just nii mäletas ta ennast tookord küsivat, ilma et tal tekkinuks mingisugust muud mõtet. See oli tõesti naiivne kujutlus, pidi ta hiljem tunnistama, mis rääkis vaid tema elukaugusest ja üleüldse teadmatusest. Ta oleks ju pidanud nägema, et kõik need inimesed kandsid rõivaste külge õmmeldud kollast kuusnurka. Veelgi imelikum, et nende rivis ei taibanud keegi teinegi seda, muidu oleks ta oma seletuse kuuldavale toonud.)

      Pikk kolonn oli selleks ajaks neist juba möödas. Näod, näod, kümneid nägusid, mis meelde ei jäänud. Kuid siiski, üks tüdruk, aastat kaksteist, üsna kolonni lõpus, üks käsi arvatavasti vanaema kaenlas, kelle teist kätt venitas neljanurgeline riidene komps, milles nende kahe varandus. Jah, niru kirju kleidike poolpalitu alt paistmas, mustad poolsaapad, liiga suured tema peenikeste jalgade jaoks, ning justkui elu üle imestust tundev lapsepilk ja samas nagu suure inimese oma, mis peatus korraks ka temal, Kaljul, et siis kit-silt naeratada. Kuid meelde jäi see laps mitte kõigi nende tunnuste ja selle naeratuse läbi, vaid sellega, et tal oli süles kass, kirju hiireints, keda laps vaba käega vastu rinda surus.

      Kõik need inimesed olid nähtavasti samuti teel kuhugi lähedusse, küllap siis mingisse põgenikelaagrisse, otsustas Kalju lõpuks. Kui see aeglane ja väsinud kolonn, nagu oleksid nad juba väga pika tee läbinud, lõpuks esimese käänaku taha kadus, võisid nemadki lõpuks liikuma hakata.

      Võib-olla enamik nende kolonnis unustas selle seiga kohe, kuid Kaljut vaevas tolle teise kolonni nägemine ja tolle tüdruku pilk kaua aega, sest selles oli mingi teadmatus. See vaevas teda isegi kauem kui Saksa ohvitseri lugu, kelle ketikoerad olid kaasa viinud ja kelle saatus jäi samuti ebaselgeks. Kuid lõpuks sulasid mõlemad teekonnapildid üheks, ja selle sisu oli midagi sellist – see sõda, mille poole nemad teel olid, pole päriselt see, mida nemad olid arvanud olevat.

      UUESTI TEEL. Richard

      Hotelli välisuksel kohtasin Lenzi, kes žestikuleerides kahe teise ohvitseriga vestles. Hiljem taipasin, et ta uuris rinde olukorrast Riiast lõunas, et valida sobivat edasisõidumarsruuti.

      Kui me oma Horchile hotelli taga parkimisplatsil lähenesime, märkasin üht kaabuga ja pikas mantlis meest, kes näis autode numbreid uurivat ja neid meelde jätvat, meid märgates eemaldus ta kiiresti. See tähtsusetu seik jäi mulle taas meelde. Ma ei tea, kuidas Lenz sellesse suhtus, arvan, et temagi märkas kaabuga meest. Aimasin muidugi, kellega võis tegemist olla. Neid mehi nimetati erinevalt, olenevalt osapoolest. Praegusel juhul tuli seda kaabuga tegelast kutsuda spiooniks. Nad imbusid igasse riiki, olgu rahu- või sõjaaeg, neid ei pidanud ükski riigipiir ega kõige tihedamgi tulejoon. Nad olid reeturite kõrval teine kategooria inimtüübist, kes ennast täielikult maha võis müüa, inimtüüp, kel polnud printsiipe ega pühadusi, mitte mingit kinnispunkti sessinatses maailmas – kodumaa-armastust, truudust oma rahvale ja nõnda edasi. Jah, äraandja ja pealekaebaja leib on küll ohtlik, kuid siiski ahvatlev. Samas sobib see väga väheste jaoks.

      (Kui ma tagantjärele meenutan, siis hakkas meid just tollest Riia hommikust peale jälitama midagi ebameeldivat, mingi vaikne pinge igatahes. Selle põhjus sai olla üksnes Lenzi kohvris.)

      Sõitsime Miitavi suunas. Lenz oli sõnaaher nagu kõik inimesed hommikuti. Ühel hetkel nookas