Unustatud. Rein Põder

kinnitas veel kord, kui hästi ta meie teekonda tundis. Või kui hästi ta ikkagi kaarti oskas lugeda. Veel mõnel järgmisel korralgi demonstreeris ta sellelaadilisi teadmisi, mis viitas selgesti ta sõjaeelsele ametile, oli see siis milline tahes.

      Ent pärast Miitavit ühel maanteeristil peatas meid taas Saksa patrull. Lenz laskis Kurtil auto seisma jätta juba enne maanteeristi, väljus autost ja läks üksi oma kiirel kõnnakul patrulli juurde, lahutamatu nahkkohver kaasas. Kaks patrullimeest andsid talle au ja hakkasid siis midagi seletama. See kestis koguni mitu minutit. Igatahes paistis auto juurde tagasituleva Lenzi jaoks olukord klaar olevat. Meile ei hakanud ta seda seletamagi, käskis vaid Kurtil pöörata läänepoolsemale teele, seega otse mere suunas, mis ei saanud küll kuidagi me tegelik sõidusuund olla. Küllap rindes oli nende mõne tunniga taas mingi läbimurre toimunud ja võis arvata, et venelased püüavad Riiat ümber haarata. See vahejuhtum kasvatas me kõigi ärevust. Kas ikka lipsame läbi? Jah, me liikusime kui mingis rindetaguses vaakumis, mingis imelikus teadmatuses.

      Lätimaad, nagu ka Leedut, kuhu me lõunaks jõudsime, oli haaranud juba tuttav peataolek, mida olin Riiaski näinud. Ja hiljem linnast väljuval maanteel. Inimesed liikusid oma varandust kaasa tassides kas mere suunas või pürgisid otse lõunasse. Ja need, kes olid otsustanud paika jääda, olid ilmselt tõmbunud oma majadesse või peitunud looduse poolt pakutavatesse kõrvalistesse kohtadesse. Kuid sel avaral maastikul, mis kahele poole teed jäi, polnud erilisi metsi ega soid ega ka sügavamaid orgusid nagu Eestis, seega olid need võimalused küllalt napid.

      Mõne tunni pärast, olles vahepeal mitu korda marsruuti muutnud, käänasime taas lõuna suunas viivale maanteele. Kus me liikumiskiirus, tänu heale autojuhile, kohe kasvas.

      Ida-Preisimaa piiri ületasime Tilsiti juures, see nimi tuli mulle vilksatuslikult tuttav ette, küllap ajalooõpikust või – tunnist, aga millega seoses, see paugupealt ei meenunud. Küllap mingi varasema sõjaga seotult, sest ümberringi oli ju alatiste sõdade maa. Ületasime silla üle vaikse laia vooluga Meemeli jõe. Olin lausa kindel, et sõidame linna sisse ja ööbime taas mõnes võõrastemajas, nagu see oli juhtunud Riias, kuid me tegime linnaservas vaid lühikese peatuse, et pagasiruumis olevatest kanistritest bensiinipaaki täita, ja sõitsime kohe edasi. Ühelt poolt oli ju küllalt ohtlik suurt kütusekogust endaga kaasa vedada, aga teisest küljest olime nii võimalike ootamatuste vastu kindlustatud, kuni me ükskord rindelähedasest piirkonnast välja jõuame. Näis, et aeg ei oota.

      Meie õhtuseks peatuspaigaks oli hoopis riigimõis, Tilsitist mõnekümne kilomeetri kaugusel, mille Lenz näis olevat kaardi järgi välja valinud. Kuid hiljem taipasin, et see polnud siiski juhuslik valik, sest Lenz näis mõisat varasemast tundvat. Või oli see kuidagi tema suguvõsaga seotud. Tegu oli tüüpilise Preisi mõisaansambliga, kõik hooned kompaktselt ümber nelinurkse siseõue. Ja kõiki neid ehitisi ümbritses paraja kõrgusega müür või peahoone ise oma välisseinaga. Peavärav oli lausa avali, mis oli esimene märk, et mõis on tühi. Ent need lahkumisjäljed olid väga värsked. Igal juhul näis see asjaolu Lenzi jaoks ootamatu, ta vaikivast hämmeldusest paistis, et ta oli lootnud ju ikkagi kedagi eest leida. Avanev pilt mõjus talle nii masendavalt, et ta istus ligi pool tundi mõisa söögisaali suure tammise laua ääres ja vahtis olematusse ning lasi meil Kurtiga kahekesi ringi vaadata ja otsustada. Selle tutvuskäigu tulemusena suutsime üht-teist õhtusöögiks organiseerida – põhiliselt mõisa keldrist. Sealt leidsime ka joodavat, ehkki võõras jõud oli sealtki juba jõudnud üle käia, mida tunnistasid pudelikillud ja veiniloigud keldripõrandal.

      Õhtu veetsime ühiselt ja suhteliselt üksmeelselt, ehkki valdavalt vaikides, ühest kapisügavusest leitud pikkade valgete vahaküünalde valgel. Pimeduse süvenedes näisid aina tugevnevat välised helid. Jäi mulje, nagu keegi liiguks mõisa aias ja püüaks kõrgetest akendest sisse vaadata. Aga ilmselt oli see tuul, mis liigutas puuoksi, lahtisi luuke või katusekive. Lenz jäigi meist laua äärde veinipokaali seltsi, tegelikult küll rohkem tukkuma. Kurt oli kõigi kolme jaoks leidnud magamisruumid ja seegi kord magas iga mees oma kambris. Kas need olid varem just härrasrahva omad, selles ma kahtlesin. Minu ruum näiteks võis olla mõne teenija tuba. Aga peamine, voodi oli voodi.

      Kui olin viimaks üksi oma kõrge laega ja jahedas toas, võtsin kõigepealt ette oma seljakoti, et kindlaks teha, kas olin ikka kõik mõeldu ja vajaliku isatalust ja varasemastki kaasa võtnud. Ehkki palju ei olnud ju võimalikki – olin piirdunud tõesti vaid hädavajalikuga, sest ma teadsin kuidagi ettepooletarkusest või siis loetu põhjal, et põgeniku jaoks on kõige rumalam olla varanduse ori. Iga liigne kilogramm on üksnes koormaks. Polnud, jah, mõtet eelneva elu küljes rippuda, kui kõik nagunii varises. Niisiis olin pakkinud sinna seljakotti vaid natuke söödavat, mõned rõivaesemed, ühed tagavarajalatsid, mõned iseenda eest hoolitsemise tarbed ja pisut ka lihtsamaid ravimeid olukordadeks, mida oli võimalik ette kujutada, kuigi ma teadsin, et kõigeks valmis olla ei saa ka parima mõttetöö korral.

      Suurema osa seljakoti sisust moodustas mu kutsega seonduv. Mingis mõttes oli seal tallel kogu mu varasem elu. Jah, oma kõige sobilikumal ja kontsentreeritumal kujul. Ja väärtuslikum osa neist oli pakitud kolme niiskusekindlalt suletavasse metallkarpi, neis karpides omakorda võipaberist kotikestesse. Selleks varanduseks ja elukokkuvõtteks olid fotonegatiivid, mu rohkem kui kümneaastase päevapiltnikutöö tulemus ja ühtlasi jälg. Teiste hulgas ka mu vanematest ning mahajäetud talust ning selle ümbrusest tehtud fotode negatiivid. Veelgi enam, ühes karbis oli valik ka mu kadunud isa parimatest negatiividest, sest tema eeskujul ma ju olingi päevapiltniku ameti valinud. Neid negatiive oli kahes formaadis – 13x18 ja 18x24. Lisaks muidugi tavalised, rullis negatiivid, samuti stannioli ja võipaberisse mässitud. Muidugi olin kaasa võtnud oma põhilised töövahendid, kaks fotoaparaati, üks neist, mu lemmik Contax, taas filmiga laetud. Nõnda siis lootsin oma sõjateekonnast korraliku fotokroonika saada.

      Eelmise, täisvõetud filmi, kus peal ka kaadrid Mildast, olin samuti hoolikalt ära pakkinud. Et sellega jumala pärast midagi ootamatut ei juhtuks. Sama filmilindi alguses olid ju ka mu isatalu viimased võtted.

      Veendusin nüüd, et mul on kaasas päris korralik tagavara kitsasfilmi mu teise aparaadi tarvis, sealhulgas üks suur rull filmi, mille olin Saksa õhutõrjeohvitseride käest paar kuud tagasi smugeldanud ja kust võis väiksemaid juppe lõigata. Ning avastasin, et olin kõigele lisaks kaasa võtnud ka Joba ilmutustanki ning kolm purki Atomal ilmutit ning ka kinnitit, millise ettenägelikkuse eest ennast vaid kiita võisin. Kavatsesin ilmutamise esimesel sobival hetkel ette võtta, sest piltniku jaoks pole midagi ebakindlamat, tegelikult ju valguse poolt haavatavamat kui üks täisvõetud poolitäis filmi. Nii võib ainsa hetke jooksul kaotsi minna mitmete tundide pikkune töö, seejuures tagasisaamatult kaotsi.

      Nagu ma vist mainisin, olid sel presendist seljakotil ka küljetaskud ja kui ma neid üle kobasin, avastasin ühes neist nahktupes vaheda soome pussi ning teisest kompassi. Need olid pärit mu skaudiaastatest, tegelikult 1926. aasta skautide suurlaagrist, mis toimus Tallinnas Pirital. Mõlemad esemed olid kaasa saanud teadmata-kogemata, aga mul oli selle juhuslikkuse üle nüüd väga hea meel.

      Tõstsin koti voodilt maha, vajusin mõttesse. Need olid nüüd teistsugused, üldisemad mõtted. Esimest korda oli mul mahti rahulikult mõelda oma olukorra üle. Niisiis, ma olin Eestist juba kaunis kaugel, veelgi enam, tagasipöördumatult kaugel ja kahetseda polnud midagi, polnud mõtetki. Kuid edaspidine mattus siiski läbipääsmatusse hämusse. See oli kummaline olukord – olin end suuresti juhuse, antud juhul Lenzi ja ta auto meelevalda usaldanud. Kuhu ma tahtsin kokkuvõttes välja jõuda? Kui ma isegi teadnuks. Ilmselt ikkagi Saksamaale, konkreetsemalt Berliini. Aga ma ei teadnud, kas sinna tahtis jõuda ka Lenz oma autoga. Tal võis ju mingi muu sõidusuund olla. Aga see pidi selguma järgnevate päevade jooksul. Nii et – päev korraga.

      Vaikus ja kiviseinte rahu häälestas mind veelgi üldisematele mõtisklustele elu ja oma isiku üle.

      Jah, siin ma siis nüüd olin, põgenemas mitte niivõrd oma nime ega rahvuse pärast, vaid hirmust ja teadmatusest, mis mu kodumaaga järgnevalt juhtub. Muidugi, saksa verd võis minus ju pisut olla, aga sel juhul mitmekordses lahjenduses, sest perekonnanimi ei tähendanud ju veel midagi. Ma olin ennast ikka täiesti eestlaseks pidanud, ja seda olid teinud ka mu vanemad. Minu vanemad olid puhtakujulised eestlased, igatahes oma veendumustelt