Unustatud. Rein Põder

number kaks ees peatus musta värvi sõiduauto ja sealt astus välja, ei, sellest aidati välja Saksa ohvitser, kelle nägu ja eraldusmärke Kalju esialgu ei näinud, üksnes pika musta mantli ülestõstetud kraed ning läikivaid säärikuid. Inimesi kahele poole tõrjudes aitas keegi ohvitseril rongile saada. Ja rong, vedur ikka veel ootas auru pahvides ja saatjaid sedavõrd tihedamini varjates. Aga too ohvitser lonkas silmanähtavalt, ta toetus raskelt kullase nupuga kepile. Ja ta möödus nende vagunist, suundudes rongi tagaosa suunas, kus oli nähtavasti ainus pehme vagun. Siis millegipärast ta peatus, üks käsi kramplikult kepi käepidet pigistamas, ning vaatas üles nende poole. See polnud huvitunud, ei, see oli väsinud, lausa allaandnud sõjamehe pilk, mõtles Kalju tagantjärele. Ja samas kuidagi hoiatav – poisid, te keegi ei tea, mis teid tõeliselt ees ootab, igatahes mitte midagi head.

      Ilmselt oli tegu haavatasaanuga, kes sõitis koju Saksamaale – ravile või puhkusele. Ja kust ta mujalt tuli kui idarindelt, Leningradi alt.

      Nüüd viimaks hakkas rong liikuma ja aurupilv hõrenes korraks ning jälle oli näha saatjaid, lehvitavaid saatjaid – emad viipasid taskurättide, isad kaabudega ning kõik see inimhulk ujus sujuvalt tahapoole, jäi maha, jäi naeratama ja naeratama, kõik oma parimates riietes – kübarad, pearätid, mõni paljapäi. Poisid, eriti nood, kes astmelaual või kel pea aknast väljas, püüdsid laulda. Aga kuna polnud kedagi juhatamas, siis kukkus laul välja ebaühtlane ja sum-bus iseendasse, äärelinna majade vahele, mis kaesid neid oma ükskõiksete akendega.

      Elevus poiste nägudelt kadus kohe, kui Tartu selja taha jäi, ja sinna ilmus esimest korda tõsidusevari. Ning ootamatult võttis maad sõnatus.

      Tema, Kalju, oli sattunud istuma aknaalusele istmele. Esimese asjana, meenutades isa ütlust, võttis ta kuuetaskust hõbedase kaanega taskukella ja keeras selle üles. Kell näitas kolmteist minutit üks läbi. See näitas nüüd justkui uut, teistsugust aega.

      Kui vagunirattad juba täiskiirelt tuksusid, tuli talle meelde veel üks üksikasi sealt perroonilt. Enne veel, kui Sulo teda oli müksanud. See oli keegi fotograaf, mitte just eriti palju neist vanem. Ta oli vist saadetud neid pildistama – mitte just kedagi eraldi, vaid nende pikka ja kaunis ebaühtlast rivi, kõigil alles oma riided seljas ja mõttes ehk unistus peatsest uhkest vormist. Kalju mäletas, et piltnik oli pärast pildistamist lausunud: „Noh, kohtumiseni siis, kodumaa parimad pojad!” Ja veidi viivitanud, lausus teisiti kui too transparent perrooni kohal kuulutas: „Tulge vaid tagasi!”

      Seda oli olnud hää kuulda. Küllap ta oli ajalehe, Eesti Sõna juurest. Nii et järgmine või ülejärgmine päev on nende pilt ajalehes, kõik see mees peal, mõtles ta, aga nemad ise seda kahjuks ei näe…

      Nad olid nüüd siis teele asunud – kõik liiga elevil, liiga üles köetud, mingite kõnede mõju all, mis kõik kinnitasid, kordasid, sisendasid neile, et ka võõrsil ja võõras mundris ajavad nad oma Eesti asja. Ja et nad tulevad tingimata kõik tagasi.

      Tal endal polnud kõige vähematki aimu, millal ta võiks Tartut, seda perrooni ja seda armast puust jaamahoonet uuesti näha. Mõte, et mitte eales, ei mahtunud küll kuidagi pähe. Parem, kui ei mõtlekski selle peale.

      Kolme tunni pärast ületas rong Valgas vabariigi piiri. Ja alles siis taipas ta, millisel naljakal päeval olid nad oma teekonda alustanud. Oli 1. aprill 1943.

      ROMANSS RIIAS. Richard

      See päev tundus hiiglapikk – ja Riiga sisse sõites oli ikka veel valge ning päike läks mere suunas punasena looja. Tänavatel saalis rohkelt rahvast, aga see tundus kuidagi sihituna, paaril korral kohtasime takerduvaid sõjaväeveokeid. Kõiges oli tunda närvilisust, taganemismeeleolu ja inimeste ilmetes-hoiakutes oli pelgu eelseisva öö ees, mil linna võidi jälle pommitada. Samas oli tunda mingit jõuetust, linnast loobumist. Kuid suursugune hotell DE ROME vanalinna servas võttis meid vastu mingi endise, endastmõistetava rahuga. Siiski, sõda ulatus kaudselt ka sinna, sest fuajees kohtasime peaasjalikult vaid sõjaväemundreid.

      Lenz võttis meile kolmele toad, endale ja autojuht Kurtile neljandale korrusele, minule millegipärast korrus kõrgemal. Tõusin aeglaselt mööda treppi, vaipkate summutas astumise, viienda korruse pikk koridor oli vaikne, tühi ja hämar – vist olid juba mõlemas koridoriotsas rulood ööle ja pimendamisnõudele mõeldes akende ette tõmmatud.

      Olin peaaegu jõudnud numbrit 544 kandva ukse ette, kui pisut eemal, kolm või neli ust edasi, aga koridori vastaspoolel avanes hääletult üks samasugune numbritoauks ja sellest astus koridori naine, mitte küll kohe – esmalt ilmus ukseavast nähtavale naisejalg ja puus, seejärel tekkis justkui mingi viivitus. Küllap seal sees jäeti veel kiirustades hüvasti. Aga siis ta juba väljuski koridorihämarusse ja hakkas trepi, see tähendab minu suunas astuma. Nägin iga läheneva sammuga teda üha paremini – sihvakas, nõtkuva sammuga, kõrged kontsad, jakis ja pikas seelikus noor naine, hepik must kübar lainelistel juustel, selle varjus filmidiivalik nägu, väike püstjas nina ja sama väike suu, huuled üsna tugevasti värvitud.

      Mu käsi, mis võtit hoidis, jäi nagu imestusest õhku rippuma. Seisatas ka naine, lausa poole sammu pealt, nagu oleks ta oma kontsade tõttu järsku vaibavoldi taha takerdunud, ja vaatas minu poole. Esialgu tundus, nagu oleks ta pilgus kerge etteheide, nagu oleksin hetk tagasi olnud millegi keelatu tunnistajaks. Kuid siis hävitas kerge naeratus selle ilme, me pilgud kohtusid ja tekkis, nagu noored poisid ütlevad, hetkeline särin.

      Mul oli tagantjärele raske meenutada, millest ma hetk varem olin mõelnud. Küllap mu mõtete põhisisuks oli endiselt, nagu terve päev otsa, kahjutunne Eestisse mahajäetu, tegelikult ju kogu senise elu pärast, mille sisse mahtusid ka mu üksikud kallimad, keda tema, see seismajäänu nüüd tahtmatult meenutas. Ent äkki polnudki sõda kusagil lähedal ega kaugel olemas, kõik see taandus mingisse ebamäärasesse kaugusse, ja järgmisel hetkel mõtlesin ma juba temast, sellest naisest. Võib-olla adusin, endalegi ootamatult, et võiksin selles võõras linnas, selles võib-olla viimases rahulikus õhtus kõige kiuste tollest peaaegu kaotatust siiski veel kinni haarata. Samal ajal sündis midagi kiiret ja sõnatut ka temas, selles naises. Justkui oleks ta kogu minu loo ühe hetkega mu näost, mu hoiakust välja lugenud.

      Ja nüüd ta siis seisis minu otsuse ootuses, pilk mu näos, mulle vahepeal veel sammukese ligemale astunud, ühtaegu juba nii ligidal, et võisin tunda ta parfüümi lõhna… ja ühtlasi ka tema keha tõmmet. Seejärel langetas ta oma pikkade tumedate ripsmetega silmade pilgu mu võtit hoidvale käele, nagu küsiks, miks ma nüüd siis enam viivitan. Ja mu käsi tegutseski justkui omatahtsi, võti keeras väga kergesti, uks avanes täiesti helitult, käsi lükkas seda veel rohkem avali – ning naine astus samasugusel, pisut võngatleval sammul minust mööda, ta juuksesalk riivas mu suud ning uks sulgus me taga iseenesest, kerge ohkega.

      Esimene mulje numbritoast oli tugevas kontrastis hotellikoridoriga – see oli täis õhtuvalgust, seda enam, et toal oli kaks akent, ehkki mõlemad vaatasid õhtu suunas. See tähendab, et Lenz oli mulle võtnud nurkmise toa. Jah, ja midagi kuldset läigatas parempoolse akna ülemises servas. Aga mul polnud mahti kummasegi aknavaatesse süveneda. Siin toas oli nüüd naine. See, et ma valgust kõigepealt märkasin, oli lihtsalt harjumuslik, minu kui piltniku elukutsega kaasaskäiv ja seda juhtus minuga igasuguses olukorras. Naist muidugi see liigne, ehkki juba jõuestuv valgus ja need avali aknad häirisid. Ja ta läks ning tõmbas mõlemale aknale (ja mulle näis, et vilunud liigutusega) paksud öökardinad ette.

      Kohe sugenes numbrituppa teistsugune atmosfäär. Märkasin, et seisan ikka veel keset tuba, nagu ei usuks järgnevasse, aga tema oli asjalikkus ise ega viitnud aega. Kõigepealt võttis ta peast kübara, asetades selle öökapile, seejärel raputas oma satäänid juuksed vabaks ning hakkas siis, pilklik vaade endiselt minul, end riietest vabastama.

      Kõik senine oli toimunud täielikus vaikuses ja ma taipasin vaistlikult, et nii naine kui ka mina ise sooviksime seda sõnatust edaspidigi säilitada. Sest mis keeles me võinukski suhelda? Kõige tõenäolisemalt saksa keeles. Tahtsin seda vältida. Tahtsin olla keegi teine. Tegelikult keegi kolmas.

      Sedaaegu oli naine jäänud juba mustade püksikeste ja musta rinnahoidja väele, seejärel, kasutades vaid kaht sõrme ja ennast graatsiliselt kallutades, tõmbas ta jalast ka need pitsiservalised