Unustatud. Rein Põder

sa sellega hakkama! Mõtle, Ellen!

      See viimane ei olnud mulle uus asi. Ma olin kooselus Rolandiga aegamisi tõusnud selleks, kes enamasti perekonnaasju otsustas. Olin oma abikaasast kuus aastat noorem ja abiellumise eel olnud absoluutselt elukogemuseta Pärnu neiuhakatis, peas rohkem muusika ja kleidid kui miski muu, ent kuidagi üsna ruttu kujunes nõnda, et tema oli oma metsahärratööst pidevalt hõivatud ja üsna sageli ametisõitudes, mis tähendas, et kõik kodune elu ja veel rohkemgi jäi minu kanda.

      Sel teekonnal juhtus üks halb asi, mis siiski lahenes – me suitsulihakott varastati ära. See oli Viki hoole alla jäetud, ja tema oligi magama jäänud, pamp tema pea juures. Kuid ta polnud siiski tundnud-kuulnud, kuidas see ta pea alt ära tõmmati. Vargal on alati rohkem oskusi kui ausal inimesel kahtlusi. Kuid mina, kes ma vist kohe pärast seda üles ärkasin, sain vargapoisi kergesti kätte – nagu ma vist juba mainisin, on eesti suitsulihal liiga tugev, ära andlik lõhn küljes. Läksin lihtsalt selle lõhna kannul, kuni varastatu üles leidsin. Tirisin koti kõige ülemiselt riiulilt alla ning äigasin vaesele näljasele poisikesele lapiti käega, pärast seda kohe ka kahetsedes. Aga saksa laps ta küll polnud, oli kusagilt ida poolt.

      Meie järgmiseks peatuskohaks oli Plöne laager Stettini lähedal. Selles polnud olud niigi head – voodeid polnud ja tuli magada õlgedel; ka valitses seal veelgi suurem inimesteuputus. Lisaks eestlastele ja lätlastele kohtas mitmeid muid rahvaid – prantslasi, belglasi, tšehhe. Süüa sai ka laagris, aga keegi ei keelanud linna peal gaststättes oma rahanatukest kulutada. Kuid ega seegi toit parem olnud. Pühapäeva õhtul toimus ühes suuremas ruumis dansing. Käisin ka huvi pärast vaatamas. Algul oli naisi nii vähe, et mehed – needsamad prantslased ja belglased – tantsisid omavahel, mida oli veider vaadata. Higihais ja tolm olid nii võimatud, et tulin tulema, enne kui keegi mind märgata jõudis.

      Paarist nädalast Plöne laagris sai mulle kõrini. Ma otsustasin sealt lahkuda. Sel olemisel polnud mingit perspektiivi, see võis nõnda muutumatult kesta mitu kuud. Ja mida me oleksime pidanud ootama? Millal meid venelaste eest ükskord kaugemale evakueeritakse? Ainult lihtsameelne võis arvata, et edasitungivatele Vene vägedele pannakse piir. Üht-teist rindeolukorrast imbus ka laagripiirdest sissepoole, ehkki seda laadi informatsiooni püüti põgenike eest varjata või neid teateid vähemalt ümaramaks muuta. Kuid mõndagi kuulis ka linnakese peal. Selgus, et mu sisetunne oli õiget keelt rääkinud.