Juba olnud. Rein Põder

et tema vanuse määramisega oleks kõik teised hätta jäänud. Oma osa etendas ka see äranüsitud juus. Mäletasin, et lühike juus polnud mulle kunagi sobinud. Ent ma olin ju edasi Enno Poodnek.

      Aga kui ma jätkuvalt sinna peeglisse vaatasin, sest mu juuksur oli läinud hetkeks või paariks tagaruumi, siis näis kahvatuvat ja kaugenevat kõik see, mida ma selle nimega oskasin kokku viia – kadusid paljud üksikasjad, eredad läbielamised, isegi selle päeva omad, edaspidi ähvardas ähmastumine mind veelgi rohkem. Peegel näis teda, see tähendab mind üha tugevamini enda sisse kiskuvat. Mis tähendas, et sel oli mingi kummaline võim selle muutuva Enno Poodneki üle. Kuid mida oleks muutunud maailmal asemele pakkuda? Küllap oleks! Ma ei tohtinud rohkem sellele oma teisikule otsa vaadata, see oli juba ohtlik.

      Ja „En-no Pood-nek, En-no Pood-nek” korrates lahkusin juuksuritoolist ning ruumistki. Ning nimi oli mulle üha võõram.

      Siiski, minust jäi juuksuritoolile maha too võõrasemakimp. Aga oma rahakarbi kohale kummardunud blond peake märkas seda ilmselt alles siis, kui mina olin juba lahkunud. Las olla temal ka see üllatus. Talle, talle võisin need lilled jätta, tema kui võhivõõras ei läinud neis Aja vigurites, või mis need olid, osalisena arvesse, arvesse läksid ainult tuttavad, tulevikus olulised inimesed.

      Jälle puutus mu käsi taskus peenraha, mingi teine mõte liigutas end korraks minus – ja Barclay samba juurest kios kist ostsin koolivihiku ning pliiatsi. Võib-olla oli mind haara nud kartus, et võin mälust kaotada sellegi, mis siiani alles, ja püüan nüüd kõik veel säiliva kirja panna, et sellest esmajoo nes mulle endale abi oleks…

      Kuid kes mulle inimestest siis veel oli jäänud? Selles linnas? Vaevalt et kedagi.

      Ja järsku sähvatas kui hele valguskiir – mu ema peaks ju selles ajas, millesse ma olin sattunud, veel elus olema! Seal maal!

      EMA

      Mind võttis Võru maanteel peale juba esimene auto, millele käe tõstsin. Kui see minuga kohakuti jõudis, märkasin, et see on Zaporožets. Aga et see on invaliidiauto, sellest sain aru alles siis, kui juba autojuhi kõrval istusin. Tol mehel olid artriidist vaevatud käed ja küllap veel enam sellestsamast haigusest vaevatud jalad – iga liigutus, iga käigukangi järele sirutumine näis talle valmistavat hirmsat piina. Ma tundsin end kohe algusest peale ebamugavalt, midagi tema vaevustest kandus kohe minussegi. Aga maha astuda polnud mul enam võimalik.

      „Sõidan oma ema vaatama. Pole kaua, väga kaua aega teda näinud,” laususin mõne aja pärast, tundes nii-öelda kaassõitja kohustust. Lisaks tahtsin hajutada mulje, mille minu tavatu välimus võis talle jätta. Aga ega tema oma sugugi parem olnud – võidunud helepruun pintsak, selle taskust paistmas pastasulepea ots, ja jalas veelgi võidunumad püksid, mille harud topitud vanadesse soldatikirsadesse.

      Mees heitis nende sõnade peale mulle tumma ja poolvihase kõrvalpilgu, nagu tahaks öelda: „Hoidke end vaos. Ei ole mulle teie avameelitsemist vaja!”

      Aga ta siiski ei öelnud seda. Ta vaikis.

      Püüdsin veel siit ja sealt juttu alustada, kuid see ei haakunud. Ja mulle meenus üks teine autosõit, kus juhiks oli olnud venelane. Nii et mulle hakkas tunduma, et tegu on keelebarjääriga. Kuni ta selle tunde mõne aja möödudes siiski hajutas, küsides selges eesti keeles vaid ühe sõna: „Mis!?”

      Ei midagi, vastasin ma tummalt ja lisasin: Ja ma loodan, et leian ta eest!

      Ma mõtlesin endiselt oma emale. Ehkki sel päeval, kui ma sinna koolikokkutulekule teele asusin, oli ta juba ligi kümme aastat surnud. Aga too päev oli minust väga kaugel.

      Invaliid keskendus uuesti teesse, temast hoovav raskepärasus aina süvenes. Seda oli raske taluda. Ma lausa piinlesin ta kõrval istmel. Justkui oleksin ka mina ta kehvas tervises, ta näkku kirjutatud viltuses elukäigus süüdi.

      Ja samas – ta viibinuks nagu mingis teises ajas. Ei, mitte minu kombel, aga mingis oma ajas, teistmoodi seiskunud ajas. Ta tundus mulle lausa maailma üksildasema mehena. Ja see sõit, mida ma kaasa tegin, eesmärgituna. Mis siis ikka – me olime sobiv paar.

      Nõnda edenes me sõit, ja sõidu kestusest oli üsna raske rääkida. Imelik, et üht sõitmavõtja kohustuslikku küsimust polnudki ta ju küsinud – kui kaugele tahan sõita. Kuidagi nagu iseenesest selgus, et ta sõidab Võrust edasi. Ja see oli nagu endastmõistetav, et minagi. Veelgi enam – mees nagu teadnuks seda ütlematagi. Nii et ta lihtsalt sõitis Võru linnast peatumata läbi. Nagu olin arvanud, jättis hilises õhtupoolikus unelev Võru elu väiksust demonstreeriva mulje.

      Sealpool Tamulat hakkas mõjuma mingi unustatud jõud, mis sai lisa tuttavatest kohanimedest teesiltidel, aga ka veel millestki ümbritsevates maastikes. See oli ilmselt ammuste ja lihtsate mälestuste lumm. Jah, siit, neist teeäärsetest kohtadest olid juba pärit mu tõelised koolikaaslased. Mis mõttes tõelised? ei saanud ma samas aru.

      Mida ligemale alevikule, kus ema elas, seda ilmsemaks sai väljas autoklaaside taga valitsev sügis. Õieti toimus loodusega justkui kiirkorras muutus – rohelisse lisandus iga kilomeetriga aina rohkem kollast, tuul tugevnes, sama kummaline muutus leidis aset taevaaluses, kus vaheldusid kummalised valguslaigud, kiiresti kohus pilvi ja mõne hetkega hajusid need jälle, ehakaar näitas end kord kahvatupunasena, siis mattus tume dasse pilve, me ümber oli kord hämar, siis järsku üksikutest valgusjugadest ootamatult valge. See oli kui kiirtempos käima lastud filmis, millist võtet ma kord ühes Mark Soosaare lina teoses saan nägema. Just nõnda silmanähtavalt ja kohinal, mis tungis isegi autokabiini, sõudis ja muutus meist väljas pool asuv maailm. See oli mulle selgeks märgiks, kuidas Aja muutumine ilmsi välja näeb. Senini oli see toimunud öösi ja ma olin seda kogenud üksnes tagantjärele. Nüüd toimus see minu nähes. Veelgi enam, me mõlemad, invaliidist mees ning mina, olime üheaegselt haaratud sest muutumisest. Sest mehe nägu muutus, selle nahk võbeles, ta silmad kord elus tusid, siis tuhmusid veelgi enam.

      Aleviku vahele jõudnud, saabus justkui ajutine rahu, ka pinge autojuhi näos andis järele, nüüd vaatas sealt vastu vaid väsimus, ehk veelgi märgatavam, kui meenutada seda, millisena teda olin algul näinud. Kõigest hoolimata ta isegi püüdis mulle naeratada, kui auto peatas. Minu pakutud raha peale lõi ta vaid vaikides käega.

      Vaatasin autole, selle punastele tagatuledele järele ja ei olnud kindel, kas see millalgi üldse kohale jõuab. Ja kuhu? Siit ei olnud piirini enam rohkem kui tosin kilomeetrit. Autot oleks juhtinud kui olematu… viirastuslik mees. Ometi oli ta minu kohale toonud!

      Ema elas aleviku südames. See oli madal ilmetu maja, ühes otsas pood ja teises kaks seinapidi koos riigikorterit, üks neist ema oma.

      Keerasin alevitänavalt tuttavasse, liiga avarasse hoovi, kuhu eelmistel aegadel armastati jätta autosid, mootorrattaid, jalgrattaid ja veel varem ka vankreid hoiule. Seekord oli õu tühi. Esmalt tuli mul tahtmine minna õue keskel oleva kaevu juurde – see oli vinnakaev, keegi oli alles hiljaaegu vett üles vinnanud, sest oli kuulda, kuidas lekkivast pangest pudenev veepära piiskhaaval sinna alla põhjatusse, justkui igavikku tagasi kukub. Ka tilkuva vee kajavuses oli tunda Aja häält. Ja nii ümber vaadates ei olnud ma enam kindel, kas ongi tegu augustiga. Pigem nägi kõik mu ümber välja nagu hilisel sep tembriõhtul.

      Kartsin ümber pöörduda, lõpuks ometi – ja milline rõõm, kõigis neljas ema üürikorteri aknas põlesid tuled; esimene ja mulle lähim oli köögiaken, edasi tulid juba tubade omad.

      Astusin jalgu peaaegu tundmata läbi õuerohu, see keerdus mu jalgade ümber. Liginesin aknale nagu tõeline kodukäija, valisin äärmise akna. Mu tallad tundsid midagi pehmet, küllap see oli lillepeenar, arvatavasti tallasin ära ema sügisesed lilled. Mingi häiring Ajale oli ehk seegi.

      Ja milline õnn – ema oli kodus, ta istus kummargil köögilaua ääres, sest muid laudu elamises polnud, ning kirjutas, mis polnud kuigi harjumuspärane tegevus tema jaoks. See sai olla üksnes kiri. Kuid kellele?

      Lõpmatult hell tunne läbis mind. See tundus nii võimatu – teda veel kord elus kohata. Ühtlasi oli see võimalus välja öelda kõike väljaütlematut, võimalus pojatänuks, mida tõelises elus nõnda häbenetakse. See oli ositi toosama tunne, mis oli mind vallanud Elsa Kongoga