Juba olnud. Rein Põder

oli vahepeal jälle köögis või sahvris käinud, sest tal oli naastes näpu otsas kilekott, mille ta pani voodi kõrvale toolile.

      „…purgike aedmaasikamoosi, teine hapukurke. Võtate hommikul kaasa. Jääme nõnda paremini meelde, mina ja mu ema laulud ja jutud. Ärge siis lahkudes unustage!”

      Ma ei osanud teda kohe kuidagi tänada. Oli ju seegi, igakordne kaasapanemiskomme emale nii iseloomulik. Ja hetkel ma ei mõelnud selle kaasapandu üldisemale mõjule. Et kas mul sobib temalt midagi vastu võtta.

      Nõnda pausidega täidetud kahekõnes suundus see õhtu veel sügavamale iseendasse. Ma tundsin, et naudin iga hetke ema seltsis. Kuid me jutt ei edenenud eriti. Sest kõik oluline oli ju üle käidud-küsitud. Oli veel võimalus, et ema küsiks lihtlabaselt: „Kuiss sis muidu kah elete?” Ja küllap ma leiaks ka midagi oma tulevasest perekonnaelust, mis võiks teda huvitada, kuid samas sellist, mis mind siiski ei reedaks. Kuid ega seda olnudki enam nii palju, mida ma eelnevast elust mäletasin. Seal Tallinnas vanades elukohtades käies olin mäletanud tunduvalt rohkem. Ja võimalik, et just see õhtu ema seltsis osutub tagantjärele veelgi suuremaks kustutajaks. Aga ma ei hoolinud sellest, nagu juba ütlesin.

      Siiski, ema nagu viivitas ega tahtnud seda jutuajamist ikka veel lõpetada. Ega ju minagi.

      Siis, järsku, ilma ennast tagasi hoidmata küsisin omakorda midagi. Midagi, mida minutaoline võõras ei pidanuks küsima.

      „Kes see mees ennist oli?”

      „Ah, um kah üts!” vastas ema, minnes jälle korraks üle võru keelele, ehkki oli püüdnud minuga vahepeal jälle kirjakeelt rääkida. Õigemini mõlemat vaheldumisi. See lause kõlas mu kõrvadele kui sõnaline paitus, kui kingitus ammusest ajast. Ja taas valitses meie vahel vaikus.

      Alles nüüd meenus mulle mu noorem õde. Temast polnud veel kordagi juttu olnud. Kus tema võinuks sel ajal olla? Kuid ma ei saanud ju emalt tema järele küsida. See oleks mind ju reetnud. Ja samal ajal viibis õde Mirjam justkui kolmandana meie seltsis, vaadates oma tõsisel moel kord minu, kord ema otsa, et siis omakorda lausuda:

      „Ennoke, kas sa ikka tead, kas ma olen sulle juba öelnud, mis sa oled emalt pärinud – sul on ema käed ja tema sõrmed. Vaata nüüd ise!”

      Ja ma vaatasingi oma käsi, sõrmi välja sirutades, mis võis emale küll lausa veider paista. Kuidas küll loodus oskas või milleks tal oli vaja niisuguseid vigureid, et kinkis ühele pojale ta ema naiselikud käed! Palju loomulikum olnuks, kui need ema käed oleks saanud tema, õde. Aga ma ei tohtinud salata – emal olid ilusad saledad käed ja sõrmed, kõigist tema tehtud töödest ja vaevadest hoolimata.

      Jah, oli nii kummaline, mida teadsid või mäletasid sinust sind teadvad, sulle lähedased inimesed! Ja kui erinevad olid nende seletused ühtedele või teistele sündmustele, sealhulgas sinu omadele, mõtlesin seal voodiveerel istudes, Enno palitu põlvedel.

      Siis vaatasin tähelepanelikult ema käsi, mis lebasid tal süles. Ilusad peened sõrmed… ainult et parema käe keskmise sõrme küüs oli ebaloomulik, nagu oleks kunagi vigastada saanud. Ja sõrmeküünelt rändas mu pilk ema huultele. Ka seal, ülahuulel oli paksend, liigliha, nagu oleks seegi sama õnnetuse jälg.

      Aga mina ju mäletasin, ma teadsin seda lugu. Ainsana peale tema enda, sest kolmandat osalist, mu isa polnud enam meiega. See polnud õnnetus. Need armid olid tekkinud tõesti üheaegselt. Isa käe läbi. Jah, see oli olnud suurim tüli, mis minu vanemate vahel vist kunagi oli juhtunud. Selle kaudu mäletasin neid mõlemaid nii selgesti. Mõni teine sündmus neid nõnda mu mälufookusesse ei tõstnud, kuivõrd isast oli mul üldse vähe mälestusi. Nad olid karjunud teineteise peale, kuni see muutus vastastikuseks ähvardamiseks ja lõp pes käsitsi kokkuminekuga. Me kodu aken oli olnud öösse pärani ja ema oli seisnud väljas akna taga, nägu verine, kar junud ning nutnud. Ja mina olin olnud väljas tema kõrval, valmis temaga koos kodunt lahkuma. See oli olnud mu vara sema elu üks välkvalgeid hetki, mitte järjestatud sündmuste jada, vaid just nimelt katkeline, justkui fotolambisähvatustest moodustuv rida, välja kistud ümbritseva tavalisusest, tegeli kult ju olematusest. Võib-olla seepärast, et selle tüli fooniks oli olnud suveööpimedus, mis neelas kõik muu. Kuid mis oli olnud selle tüli põhjuseks? See jäi mulle tollal, tol ööl mõis tatuseks. Nüüd teadsin vaid niipalju rohkem, et see oli olnud kohutav armukadedus. Ja armukadedusel saab olla vaid üks põhjus. Keegi kolmas. Naine või mees?

      Kuid miks see meenus just nüüd, mitte varem, kui ma oleksin saanud talt järele küsida. Aga ma ju poleks söandanud seda teha ka siis mitte, kui ta elas, kui ta päriselt elas. Ja see mõistatus, kumb oli süüdi, jääbki mul teadmata. Alatiseks. Või ongi mõningaid asju, millest me ei peagi tõde teada saama, sest need puudutavad niivõrd lähedalt vaid neid kaht inimest? Kas see polnud nüüd juba tõesti ükskõik?

      Kuid kus oli sel ajal olnud minust kaks aastat noorem vend – kas ta ehk magas tagatoas väikelapse õndsat und, millestki kuulmata, midagi teadmata? Ja kus oli kolmas laps, meie mõlema õde? Õigus, ta… polnud siis ju veel sündinudki, tema alge oli siis alles emas. Kas polnud just tema, sündimata laps, mingil kombel selle suure tüli kaudne põhjus? Ei tea, ei tea…

      Aga ema oli veel nüüdki, neljakümne viieselt kena. Igal juhul mitte too vananev ja haiguste küüsis naine, keda ma mäletasin hilisemast ajast. Tema hilisemast ajast. Ehkki sedagi aega vaevaga. Ning miks tal ei võinud praegu olla mõnda austajat, kas või sedasama väheilmekat Arnoldit!?

      Järsku ema näoilme elavnes. Ta tõusis, vaatas korraks kõhklevalt mu poole, lausus seejärel „oot-oot!” ja läks kiiresti teise tuppa. Ma peaaegu teadsin, mida see tähendab. Jäi üle vaid oma aimusele kinnitust saada. Nii oligi – ema tuli varsti tagasi, käes tumeoranž pudel, peal kõige tavalisem kummist lastelutt; pudel tilkus veest, see oli hetke eest olnud tagurpidisena veeklaasis. Muidugi, pudelikeses oli eeter, ema eluergasti ja imeravim! Eeter oli tema meelest kõige vastu hea. Või vähemalt illusioon, et see kergendab kõiksugu ihuhädasid. Aga muidugi oli see vahend ka melanhoolia vastu, mis sügisel siin maal elavaid inimesi ründas. Seda rohtu (kuidas sa muidu nimetad!) tarvitati siinkandis, piiri ääres ammust aega. Mäletasin seda oma lapsepõlvestki. See pudelike, nagu toonagi, oli küllap saadud-hangitud mõnelt apteekrilt – võibolla aleviku omalt, aga tõenäoliselt siiski Läti poolelt, see tähendab Hopa linnast, mis ei asunud siit kaugemal kui pool tosinat kilomeetrit. Hopa apteekrilt osta oli isegi ohutum mõlema osapoole jaoks – kaup käest ära, pealegi kohe üle piiri, ning raha taskusse! Säärase pudelikese tegelik apteegihind, teadsin kusagilt-kelleltki, oli rubla kopikatega, kuid edasi müüdi seda umbes kahekümne viie rublaga.

      Nii et ema tahtis just sel õhtul eetrit võtta. Mina, sissesadanud võõras, olin talle lihtsalt heaks ettekäändeks.

      „Kas te teate, mis asi see on?” küsis ema pudelikest kõrgemale tõstes. „Eeder.”

      „Olge mureta, Peipsi-venelased tõid meile vahel seda kraami ja ma oskan seda ka võtta,” vastasin talle, mis tähendas, et ma pakun ennast talle koguni seltsiliseks.

      Tõesti – ma tahtsin huvi pärast teada saada, mida eeter teeb minu vaimule mu praeguses kummalises, võltsis olukor ras. Kas mõjub samamoodi nagu vanasti? Mäletasin, et vaid väike kogus eetrit muutis su olemise mõnekümne sekundiga erakordseks kergeks. Õige doosi korral võisid loota kahe kõnele Jumala endaga. Mis on ju ka kõigi narkomaanide lõp lik soov. Jah, äärmine kergus. Kõigi mõtlemissuundade era kordne üheaegsus. Kõigi ajatasandite ristumine ja erakordselt kiire vaheldumine. Ja vastused sinus sel ajal ärkavatele küsi mustele. Kui vaid jõudsid küsida ja sul oli soovi teada saada ka vastuseid. Kas midagi säärast ei vajanud just mina antud olukorras!?

      Mäletasin sedagi, et esmajoones nõuab eetri võtmine ja sellele järgnev aeg vaikust ja rahulikkust, veel parem oleks, kui eetritarvitaja heidaks pikali. Sest sõnad kõlasid selles kummalises uimas kui lõhkevad kahurikuulid, mis tabasid su mõistust.

      Kõik need tingimused olid hetkel täidetud, isegi ase oli ema kätega valmis tehtud.

      Nõnda siis valas ta kõigepealt ettevaatlikult mulle pisikese pitsitäie. Tuba täitis kohe eetri intensiivne äravahetamatu lõhn.

      Hoidsin