Juba olnud. Rein Põder

saatusest, minu isa oli meid kõiki nii varakult siia maailma maha jätnud. Kas me polnud selleski nii sarnased…

      Jah, midagi imeliselt ja kirjeldamatut kallist, mingi selgus valdas mind, kui lähendasin oma näo klaasile – seal oli koos kogu lapsepõlv, mäletamise algusest peale, seal oli koos kogu hilisem lahusolek temast, mis oli ju omamoodi paratamatu, nagu seda on kõikide täiskasvanuks saanud poegade lahutu mus oma vanemaist, oma emast, sest seda teist, isa, mul pol nud kuigi kauaks. Siis sellest naisest ma olengi pärit, tema füüsisest ja tema mõtteist, siis temast algas mu eksistents, ärkas aeglaselt mu mõte ja mälu! Jah, ainuüksi selle hetke ja oletatavasti nüüd veel järgneva õhtu pärast tasus kuuletuda tollele Mefi sto-häälega mehele seal telefonis…nii ammu aega tagasi ja siiski vaid paari päeva eest.

      Ja ma mõtlesin mõtteid, olulisi mõtteid, mis peaks valdama iga inimest, kui tal avaneb näha kõrvalt oma ema.

      Klaas, see klaas lahutas meid ikka veel. Klaas nagu Aja ustav tööriist. Kõik me mälestused on ju nagu läbi tuhmi klaasi vaatamine! Tõesti, ma vaatasin praegu oma ema kui teisest maailmast. Kumb meist oli hetkel tõelisem? Ma surusin oma näo nii tihedalt vastu aknaruutu, et hakkasin kartma klaasi purunemist. Ent veel viivitasin – veel ei pidanud ta minust teadma, veel on mul aega!

      Ma oleks tahtnud teda hüüda, kuid kartsin ema ehmatada. Ja samas taipasin, et olin liiga oma kujutluse sügavusse läinud. Ma ei saanud seal sees esineda tema pojana! Pidin selle tunde kohe unustama!

      Alles nüüd märkasin, et ema pole üksi, et seina ääres köögi diivanil lebaskles hõredate juustega, hallis pintsakus ja üldiselt üsna kitkutud väljanägemisega mees. Ja mulle oli kohe selge, et tegu on ühega paljudest mehekandidaatidest, keda olin harjunud nägema oma noorukieast peale ema kätt üritamas, sest ta jäi nõnda varakult leseks. Kuid ühestki neist meestest ei olnud saanud talle järgmist elukaaslast. Millalgi olin hakanud harjuma nende ema aina uuenevate meestega, ja nad olid kõik mulle omamoodi naljanumbrid. Tänu just nendele mõtlesin ma hiljem oma täiskasvanuelus meestest järjest kriitilisemalt, ehkki tundsin, et see käib ju ka minu enda kohta. Ja pidasin naisi meestest paremateks.

      Siis kiskusin end aknaklaasist lahti ja mõtlesin, kellena peaksin ema ette astuma. Kuid ma ju ei teadnud, kas minuga, mu välimusega toimunud muutus ikka oli nii pöördumatu, et ema silm ja tema intuitsioon midagi ei kahtlusta?

      Ma pidin välja mõtlema mingi teise elu. Nende paari hetkega, mis järgnevad uksele koputamisele, sest kohe seisab ema lävel. Ja nõnda vilksataski minus too teine nimi, mille mulle seal Paldiski maantee saunas oli pakkunud, tegelikult ju kinkinud üks tundmatu õllesõber, kes oli mind ilmselt kellegagi ära vahetanud – ja mina olin selle pakkumise vaikides vastu võtnud.

      Koputasingi – ja äkki lõi mulle rinda ebamugav tunne, mida võinuks koguni valuks nimetada. Jälle seesama – nagu oleks kellelgi-millelgi kitsas mu nahas, kogu mu olemuses. Ka mu nägu läbis tahtmatu tõmblus, sellegi nahk kiskus mitmest kohast, nii et pidin seda puutuma ja siluma. Ning tahtmatult tõusis mu silme ette mind pealevõtnud invaliidi nägu moonutanud grimass. Siis tema oli samuti minutaoline!

      Ma ei oleks osanud kirjeldada ema ilmet selles valguselõigus, mille lamp ta selja taga trepikesele heitis. See polnud mitte väsinud ja vananemisest haaratud nägu, vaid keskealise naise ergas ja kõige üle maailmas, sealhulgas ka pimeduses seisja üle imestav nägu.

      Vormisin mõttes oma lauset:

      „Ma olen Tartust… etnograafiamuuseumist… korjan vanavara… jäin pisut hilja peale…”

      Aga tegelikult, nagu ikka otsustavates olukordades, laususin midagi muud:

      „Andestust, olen Artur Kudu…Tartust… etnograafiamuuseumist… käin siinkandis rahvaluulet kogumas… mind juhatati siia… kas te oletegi Elvi Poodnek?”

      Jah, see oli õnnestunud pöördumine – just meie vanaema oli olnud suur rahvalaulude mäletaja ja vanavarakorjajad olid teda noil kaugetel aastatel külastanud mitmel korral ning midagi oli ta ju ka oma tütrele pärandanud.

      Öelnud nii, taipasin aga samas, et mul võiks ju mingi riist kaasas olla, magnetofon või midagi seesugust, aga mul on kõigest üks lihtne koolivihik, mille olin poolkogemata Tartust ostnud, ja see… teritamata pliiats, mis reedab mind küll kohe, sest ema oli niisugustes asjades tähelepanelik naine.

      Kuid ta võttis mind esialgu kui ootamatult sissesadanud õhtust külalist. Jah, ma olin talle milleski koguni abiks või ettekäändeks. Sest nii kui me kööki astusime, seisis too diivanil lösutanud mees juba püsti – ju ta oli meie jutuajamist uksel pealt kuulnud.

      „Ma siis lähen!” ütles mees.

      „Mine, mine, Arnold!” oli ema kuidagi rõõmsalt päri ja mulle tundus, et hingas kergendatult.

      Siis olime kahekesi. Ja ema oli delikaatsus ise. Ta lubas mul algul ümbrusega kohaneda. Vaatasin huvitunult kööki enda ümber, nagu poleks ma siin kunagi varem viibinud.

      Pliidi kohal seinal rippus ammune, lapsepõlve varastesse aegadesse ulatuv seinalinake, mis kujutas päkapikke. Kunagi oli see sinise niidiga tikitud kompositsioon olnud mulle maailma esimene lugu, sõnadeta jutt, sest kõik sel pildil oli nii ilmekas ja selge – seitse päkapikku askeldasid ümber hiigelsuure pliidi, millel keesid potid ja särisesid pannid, pliidi kohal rippusid kulbid, taignarullid, visplid ja sõelad ning nõrutajad. Ja kõigil päkapikkudel olid seljas valged kuued, peas lontmütsid. Minu lemmik oli see, kes pikavarrelise kulbiga maitses kõige suuremas potis olevat keedust. Tookord, lapsepõlves teadsin, et säärane asi saab toimuda vaid keskööl, kui köögis, kui meie köögis pole kedagi neid nägemas-kuulmas…

      Köögi vaheuksel oli knopkadega üles pandud ajalehe

      Rahva Hääl kalender. Kalender kandis 1964. aasta numbrit. Mis tunnistas, et too kiirete, justkui rabelevate pilvedega ja taevavärvi kiire muutumisega vaade oli tõesti tähendanud Aja tormamist tagasisuunas ja jõudmist eelmise aasta sügisesse. Ja mul jäi üle vaid arvata, mis oli seekordse nihke põhjuseks. Seda polnud raske aimata – Tiiaga kohtumine, ta pilk minu suunas, kui ma ta mahakukkunud noodid üles korjasin ja me sõrmed hetkeks kogemata kokku puutusid. Ehkki sellest ei oleks pidanud temasse jääma mingit jälge. Kuid kes teadis…

      Ma silmitsesin edasi. Ema oli tõusnud ja askeldas kapi kallal.

      Ta oli siia alevisse kolinud mõned aastad enne minu keskkoolilõppu. Nii et mina polnud siin korteris kunagi elanud ega saanud seda kuidagi, isegi nüüdses olukorras pidada oma teiseks koduks. Olin siin käinud, see tähendab käin tulevikus vaid mõned korrad ja üsna lühiajaliselt, veetes siin kokku vast paar-kolm ööd.

      Minu, meie tõeline kodu oli siit seitse kilomeetrit lõuna pool, imeilusas kohas, kõrgel orupervel, all oma järjekordset silmust joonistav jõgi ja seeläbi sündiv niidukolmnurk, taa mal jõe taga tumeda dekoratsioonina tõusev kuusemets – kui selgesti oli see kõik mu silmapõhjadesse jäädvustunud, nagu olnuks tegemist suure maastikumaaliga, kõige ideaal semaga, mida ma selles vallas kunagi kohtan. Aga mis seda kõike enam meenutada – seal majas elasid, hakkavad elama võõrad inimesed –, ja ma ei pääse ka muul moel enam sinna tagatoaaknale vaatama, ma ei näe enam eales niitu üleujuta vat suurvett, milles sädelevad aprillipäikeses justkui kümme tuhat särjesilma – kas või juba sel põhjusel, et suursuguste suurvete ajad sellel jõel on pääsmatult möödas –, ja ma ei näe ka rebast hiilimas ühest metsasiilust teise üle lumivalge nõlva, mis on kui täiskirjutamata lehekülg; jah, me majas saavad olema üürnikud, ja tahavad nad või mitte, nad aitavad kaasa maja võõrdumisele ja selle lagunemisele, nii nagu seda soo dustavad kõik võõraste seinte vahel elunejad, olgu linnas või maal.

      Mäletasin ähmaselt, et ma olin, sain olema ühes oma kirjas selle vastu, et ema sealt ära tuleks „igava alevirahva hulka”. Ja tema oli mulle vastu kirjutanud, et kannatab viimastel aegadel üksinduse all ja tahab „inimeste sekka”. Jah, nõnda oli tema seda loomade äramüümist ja ümberasumist põhjendanud, ning minul ei jäänud muud üle kui keerata kogu oma etteheide järgmises kirjas naljaks – see samm heaks kiita ja lisada, et just nõnda kõlas üks Gorki raamatu pealkiri. Muidugi põgeneb ta selles uues minevikus eluraskuste eest, pealetükkivate mälestuste eest.