KGB. Leonid Mletšin

et nende vastu tegutsemine kahjustab vabariiki.

      Kui see ei peata mõningaid Teie agente, siis lihtsalt keelake see ära. Me ju teame nende taset… Ma leian, et mul on poliitiline ja moraalne õigus nõuda, et mulle lõpuks teatataks, milles on asi.”

      OGPU püüdis tungida välisriikide saatkondadesse Moskvas, dešifreerida saatkondade telegramme, mida need oma kodumaale saatsid. Sageli toimiti oskamatult ja kui saatkonnad asja avastasid, siis puhkes skandaal. Selgitusi pidi aga andma välisasjade rahvakomissar.

      Poliitbüroo kutsus korduvalt kokku komisjone, et lahendada NKID-i ja GPU vaidlusi. 1923. aastal juhtis üht sellist komisjoni KK sekretär Vjatšeslav Molotov, 1928. aastal aga Keskkontrollkomisjoni esimees Sergo Ordžonikidze.

      Noil aegadel sai tšekistidega veel vaielda. Julgeolekuamet ei olnud veel kõikvõimas.

      „Luure ja välisasjade rahvakomissariaadi vahel käis alati karm võitlus mõjuvõimu pärast… Peaaegu alati oli nende kahe asutuse hinnang samale sündmusele täiesti erinev… Võitlus omandab eriti terava vormi siis, kui keegi määratakse tööle välismaale, see jätkub ka välismaal saadiku ja residendi vahel,” on tähendanud Georgi Agabekov, esimene nõukogude luuraja, kes välismaale põgenes.

      Georgi Agabekov oli Nõukogude luure resident Afganistanis, Iraanis ja Türgis. Oma mälestused pani ta kirja juba 1930. aastal, need ilmusid pealkirja all „Salajane terror: luuraja märkmed”.

      „Võitlus saadiku ja residendi vahel välismaal omandas mõnikord lausa meeleheitliku vormi. Asja tuum oli kaksikvõimus, mis oli tingitud sellest, et resident oli täiesti sõltumatu. Saatkonna töötajad kartsid teda rohkem kui saadikut. Isegi saadik tunnetas pidevalt, et teda kontrolliti, ta pidi alati valmis olema mõneks residendi sigaduseks,” kirjutas Georgi Agabekov mälestustes.

      Aastatega läks asi aina hullemaks. Eriteenistus võis rikkuda ükskõik millise diplomaadi karjääri, kui avaldas arvamust, et selle töötaja saatmine välismaale pole otstarbekas. Välisasjade rahvakomissariaat, hilisem välisministeerium, sai äraütlemisteate standardsel kirjablanketil, mille äärel oli märge „Täiesti salajane”. Isegi välisministeeriumi juht võis vaid oletada, mispärast keegi tema alluvatest „naabrile” ei meeldinud…

      Residendid jälgisid hoolsalt saadikuid ja teatasid kõigist nende möödalaskmistest Moskvasse, see pani saadikuid oma luurajatest abilisi vaikides vihkama ja kartma.

      Kuid Agabekovi ajal, kui rahvakomissariks oli Tšitšerin, võisid diplomaadid vastata samamoodi.

      „Tšekaa esimehe asetäitja Unschlicht andis minu kätte kirja välisasjade rahvakomissariaadi asjadevalitsejale, milles palus mind tööle võtta,” meenutas Agabekov. „Unschlichti isiklikust kirjast hoolimata ei vormistanud välisasjade rahvakomissariaat mind tööle.”

      Kui Agabekov oli juba Afganistanis resident, nõudis saadik näha neid telegramme, mida resident Moskvasse saatis. Hiljem polnud see enam võimalik. Saadikud leppisid olukorraga ja võtsid teadmiseks, et residendiga ei maksa tülitseda.

Soomusrusikas

      1921. aasta 1. detsembril arutas poliitbüroo Rahvakomissaride Nõukogu juures tegutseva Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Ametialaste Kuritegude Vastu Võitlemise Erakorralise Komisjoni uue põhimääruse projekti. Projekti täiendamiseks loodi komisjon, kuhu kuulusid Kamenev, justiitsminister Kurski ja Dzeržinski. 6. veebruaril 1922 kinnitas Kesktäitevkomitee presiidium dekreedi „Ülevenemaalise erakorralise komisjoni likvideerimisest ja läbiotsimise, konfiskeerimise ning arreteerimise korraldamise reeglitest”.

      Ülevenemaaline erakorraline komisjon, mis oli allunud otse riigivalitsusele, nimetati Riiklikuks Poliitvalitsuseks (GPU) siseasjade rahvakomissariaadi alluvuses. See karistusametkonna staatuse alandamine näis olevat loogiline: sõda oli lõppenud ja vaenlasi oli jäänud vähemaks. Paari aastaga vähenes Dzeržinski ametkonna töötajate arv kolm korda.

      Dzeržinski enda seisundile ei avaldanud see mingit mõju, sest tema ise oligi siseasjade rahvakomissar, GPU juhatajana allus ta niisiis iseendale.

      Teised tšekistid, eriti need, kes töötasid Moskvast kaugel, polnud sellega rahul, välja lõi ametkondlik solvumine, ja poolteise aasta pärast, 1923. aasta novembris, nimetati GPU ümber Ühendatud Riiklikuks Poliitvalitsuseks (OGPU), millel olid iseseisva rahvakomissariaadi õigused.

      1922. aastal jõustus uus kriminaalkoodeks. GPU jäi ilma õigusest määrata surmanuhtlust ja saata poliitvange asumisele. Siiski kauples Dzeržinski endale välja õiguse saata asumisele keelatud parteide liikmeid ja neid, keda oli süüdistatud kontrrevolutsioonilises tegevuses.

      1923. aastal asus Dzeržinski juhtima OGPU-d ja vabastas siseasjade rahvakomissari ametikoha. Oma ameti tõttu kuulus ta Rahvakomissaride Nõukogu liikmete hulka, kuid ainult nõuandva hääleõigusega. Igas vabariigis oli siis oma GPU, mis ei allunud aga kohalikule valitsusele, vaid vahetult Moskvale.

      See oli põhimõtteline seisukoht: riigi julgeolek ei allunud kohalikele võimuorganitele, kes sellega muidugi kunagi ei leppinud. Parteisekretäridele ei meeldinud, et nende kõrval tegutseb mingisugune salajane jõud, mis täidab vaid Moskvast tulnud käske, ei anna neile oma tegevusest aru ja jälgib koguni neid endid.

      Kuid kohalike ülemuste soov saada endale võim ka tšekistide üle ei täitunud. Keskkomitee oli juba mõistnud julgeolekuorganite tähtsust, need olid kogu riigi kontrollimise peamine vahend.

      Janis Peters, kes ajutiselt oli Tšekaa esimehe kohusetäitja, allkirjastas 1918. aasta 16. oktoobril ringkirja kõigile kubermangude parteikomiteedele:

      „Viimasel ajal on rahvamasside, väike- ja suurkodanluse esindajad hakanud tõstma hädakisa erakorraliste komisjonide poolt rakendatava massilise terrori vastu. Kuid tegelikult rakendas proletariaat sisuliselt terrorit ainult ajal pärast sm. Leninile korraldatud atentaati ja sm. Uritski tapmist, minnes terrori deklareerimiselt konkreetsete tegudeni.

      Tookord kannatada saanud kodanluse hirmu ja hädakisa tõttu on aga nüüd terves reas Nõukogude asutustes, paljude nõukogude töötajate, ja mis eriti kurb, ka mõnede meie partei liikmete hulgas alanud ründed Tšekaa vastu.

      On alanud nende organite allutamine kohalikele võimuorganitele, on algatatud Tšekaa organite juhtide ümbervalimist ja ametissemääramist, käiku on läinud kampaaniad ajakirjanduses jne.

      Ma möönan, et mõnedes komisjonides, peamiselt maakondade komisjonides, on esinenud korrarikkumisi, kuid see ei tähenda, et mõne komisjoni süü tõttu võiks kärpida proletariaadi võitlusorgani tiibu.

      Meie partei keskkomitee on asunud Tšekaa poolele, k.a. 2. oktoobril võeti vastu otsus: „Erakorralised komisjonid on sisult keskvõimu organid. Tšekaa allub Rahvakomissaride Nõukogule ja Kesktäitevkomiteele, kohalikud Tšekaa organid alluvad Ülevenemaalisele Erakorralisele Komisjonile, kohalikele võimuorganitele peavad nad vaid aru andma.”

      Tõsi, veidi hiljem selgitati tšekistidele, et nad ei tohi pidada end parteiaparaadist kõrgemaks.

      1921. aasta detsembris allkirjastasid Tšekaa esimehe asetäitja Unschlicht, salajase operatiivvalitsuse juhataja Menžinski ja administratiiv-organisatsioonilise osakonna juhataja Redens ringkirja Tšekaa kohalikele organitele:

      „Tuletame meelde, et igasugune kubermangude, oblastite ja kesksete parteiorganite parteitöötajate jälitamine on keelatud. Selle keelu rikkujaid karistatakse karmilt.”

      Juba algusest peale oli selge, et Tšekaa takistab riigi majanduse arendamist. Leonid Krassin, tark mees, andekas insener, kellest parteis lugu peeti ja kes tundis hästi Lääne elu, püüdis pärast revolutsiooni korraldada Nõukogude Venemaa väliskaubanduslikke suhteid.

      1921. aasta 8. novembril kirjutas Krassin Leninile, et normaalne majanduskoostöö lääneriikidega on täiesti võimalik. Ta seletas keerutamata, et selle peamiseks takistuseks on vaid Tšekaa tegevus:

      „Seni kui tootmise ja tehnika küsimustes ebakompetentsed ja lihtsalt rumalad organid ja nende uurijad mädandavad vanglates insenere ja tehnikuid, süüdistades neid mõttetutes, rumalate inimeste poolt välja mõeldud kuritegudes nagu „tehniline sabotaaž” või „majandusspionaaž”,