Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke

aga ma pean nüüd minema,” tõusis Bianca üles ja jõi oma kohvitassi tühjaks. „See laste õhtupoolikune uni, see on üks kahtlane värk! Kas on liiga üürike või ei jääda pärast enam üldse magama. – Kuule, Annika, aga meil on ju nüüd lapsehoidja omast käest, mis?”

      Ikkagi tõusis üles see lapsehoidmise-teema, mõtles Karin.

      „Kui sa ei taha, siis sa ei pea,” ütles Annika Karinile.

      Muidugi ma ei pea, kui ma ei taha, mõtles Karin ja taipas, et naised olid juba tõenäoliselt varem teda oma lapsehoidjana ette kujutanud. Miks ka mitte: naabrusse kolib üksik mutt, neil kahepeale kolm last… Kui muidugi siin rohkem lapsi pole. Karin neelatas. Ta ei tahtnud olla mingi mutt, aga sama hull tundus ka naabrite lootusi petta. Pealegi, ta ei tahtnud kuidagi tunduda naabrite meelest imelik või koguni „omamoodi”.

      „Ma ei tea, ma pole pärast oma tütart väikeste lastega tegelenudki,” vabandas ta.

      „Selliseid asju ei unustata,” targutas Annika.

      „Nojah, ma ei tea… Vaatame, eks? Võibolla teie lapsed ei lepigi minuga…”

      „Küll lepivad,” lohutas Annika.

      „Sa sobiksid minu arust hästi lastega tegelema,” meelitas Bianca. „Tundud selline tüüp. Nagu Madonna lastega!”

      Karin naeratas viisakalt. Bianca torkas taas oma meestekingad jala otsa ning läks minema.

      „Need on ta poja omad,” seletas Annika Karini pilku nähes. „Hea lihtne jalga torgata ja üle õue tulla.”

      Laste hääled ülakorrusel olid tõusnud kõrgematele tuuridele.

      „Olge vait!” kostus elutoast Raini hääl. Lapsed jäid vait.

      „Ma lähen vaatan,” läks Annika tuppa.

      Peaks kah minema hakkama, mõtles Karin ja vaatas aknast välja. Cärolyn tuli oma uksest välja, seisatas ja süütas suitsu. Seejärel võttis taskust midagi… telefoni vist, arvas Karin. Mis muu sai sedasi helendada? Cärolyn kadus maja nurga taha.

      Nii et see on siis see tüdruk, kes ei joo ega suitseta, mõtles Karin Annika sõnadele.

      Annika tuli kööki.

      „Noh, mis näed seal? Oma õue?”

      „Pigem küll naabrite oma,” ütles Karin. Öelda Annikale, et ta nägi Cärolyni suitsu süütamas? Ei, otsustas ta siis ümber. Ta on liiga uus, parem on vaikselt naabritega tuttavaks saada, alles siis keelt kandma hakata.

      „Ma arvan, et ma hakkan nüüd minema,” ütles Karin.

      Annika ei pannud tema ütlemist tähele.

      „Jaah, see Rita… Kui nad siia kolisid, siis mõnda aega me isegi käisime läbi. Isegi mu mees sai tema kutiga läbi.”

      „Tal on oma… peika ka?”

      Annika muigas.

      „Mitu lausa. Aga vaevalt need mingid tõsiseltvõetavad peikad on.”

      „Aga… millest nad siis elavad, need Cärolyn ja Rita? Suur maja kaelas ja… Kui veel keegi tööl ka ei käi…”

      Annika oli natuke aega vait.

      „Ah, nagunii saad sa teada, eks ma ütlen sulle ise – neil käib tihti külalisi. Aga ega Rita niisama inimesi endale külla lase. Alati tuleb tuua ikka söögikraami ja asju ja… Eks sealt tilgub ka Cärolynile midagi.”

      Karin ei olnud sellist elukorraldust küll oma uutelt naabritelt oodanud. Sellises rahulikus rajoonis.

      „Ah niimoodi… Aga… kas siis tihti käivad siin mingid peod?”

      „Sa kardad, et ei saa lärmi pärast magada?”

      „Nojah… Meil… see tähendab, minul… eelmised naabrid olid üsna lärmakad, mees ikka käis neid vahepeal korrale kutsumas…” Karin tundis, et on närviline ja väsinud. Kange kohv ja liiga palju infot ühe ööpäeva kohta. Kindlasti vajab ta puhkust. Muidu poleks ta ju Andresest, eriti tema kiuslikumast poolest, rääkima hakanudki. Ta ei tahtnud, et see süüdlasliku naeratusega Annika teda mehe kaotuse pärast lohutama hakkaks.

      Aga Annika ei teadnudki, et Karin hiljuti leseks oli jäänud. Lohutamata ta Karinit siiski ei jätnud:

      „Ei, ära seda küll karda, et magada ei saa! Nende peod on suhteliselt vaiksed, ega neil enam mingi esimene noorus ole.”

      Karin pani oma ukse seestpoolt kinni ja mõtles pisut, enne kui tule põlema pani. See siis ongi tema uus elu. Naabrid, kes kohe esimesel päeval omaenda ja teiste saladusi puistavad. Kas Tallinnas niiviisi asjad käivadki? Lapsed tehakse tõuloomadega ja antakse need siis naabrimuttidele hoida… Kuidas see Bianca öelnud oligi: nagu Madonna lastega? Madonna, Madonna… Miks see naine talle täna pidevalt meenus? Just popstaar, mitte piiblitegelane, kes tuntud piltidel oli lapsega, mitte aga lastega, nagu Bianca ütles. Aga ehk ei mõelnudki Bianca piiblitegelast, võibolla mõtleski popstaari – see ju hakkas ka vaatamata kõigele kõrges eas emaks ja koguni lapsendas… Igal juhul ei kuulunud Madonna Karini lemmiklauljate hulka.

      Andres oli paljudes asjades pedant olnud: asjad pidid olema oma kohtadel ja neid ei tohtinud olla palju. See tähendas, et lapsesõbralik nende kodu küll ei olnud. Praegune kodu oli ainult tema enda kodu, ja juba praegu ei olnud see nii steriilne kui tema ja Andrese kodu olnud oli… Ehk juhtub veel ime ja tema, Karin, hakkab tõesti lastesõbralikuks tädiks? Algaks täiesti uus elu, kus tema hoov oleks naabrilaste kilkeid täis… Karin peletas kujutluspildi eemale. Lapsed või mitte, uus elu oli niigi liiga suure hooga kaela sadanud. Karin lihtsalt oli sunnitud selle vastu võtma ja seda enda jaoks võimalikult meeldivaks tegema. Kuni karjakell kutsub.

      Järgmisel päeval alustas ta uue eluga pihta. Tegi endale tassi kohvi, tunduvalt lahjema kui oli olnud eilne, Annika kohv, ja istus teleka ette. Miski segas. Tühjusetunne. Karin ohkas. Ta polnud harjunud üksinda elama. Kakskümmend aastat viiekümne kuuest – rohkem kui kolmandiku oma elust oli ta elanud Andresega!

      Karin peletas muremõtted eemale. Mured tuleb matta töösse või tuulde, teadis Karin ühest vanast laulust. Ta vaatas töökal pilgul oma elutuba.

      Tugitoolist oleks parem telekat vaadata, taipas ta siis. Ka tema eelmises kodus oli tugitoolist parem telekat vaadata, sest Andres vaatas telekat tugitoolist. Karin tõusis, vaatas ringi ja mõtles pisut. Seejärel tõstis natuke mööblit ümber. Nii, et hoopis diivanilt oleks mugavam telekat vaadata, see tähendab – tal endal. Tema südamesse jääb Andres nagunii alatiseks, aga tema elutoas peab olema hea siiski temal, Karinil, mitte aga mingil tühjal tugitoolil, mil pole Andresega mitte mingit pistmist. Karin istus ümbertõstetud diivanile ja võttis kohvitassi pihku. Kohv oli mööbeldamise ajaga ära jahtunud.

      Kui Karin haiglas teada sai, et Andres on surnud, oli üks meditsiiniõde talle öelnud: „Ka siis, kui tunnete, et üksinda on raske, mõelge sellele, et teie mees ju ei tahaks, et te oleksite kurb ja õnnetu! Te peate edasi elama just tema pärast, kui enda pärast ei suuda!”

      Ilusad sõnad muidugi. Aga Karin polnud kindel, kas Andres olekski tahtnud, et ta üksinda õnnelik oleks. Võibolla oleks Andresele meeldinud, kui Karin kurvastusest samuti ära oleks surnud?

      Andres oli kohutavalt armukade. Karinit see ei seganud, sest tema maailm oligi Andres. See oli ju loomulik. Naine hoiab ikka mehe poole. Ka siis, kui naabrid temaga mehe tõreduse tõttu tegemist teha ei soovi või kui teinekord pead tundma piinlikkust, et ei saa korralikku tööd teinud torumehele viisakalt naeratada, sest mees näeks selles rohkemat kui viisakus…

      Karini isiklikud rõõmud ja mured olid alati väiksema tähtsusega kui Andrese omad. Karin ei rääkinudki neist. Nagu näiteks sellesama maja, endise aiamaja, ostust.

      „Ema, ma olen täiesti kindel, et see maja meeldiks sulle ka!” oli Maria kohe pärast majaostu rõõmsalt Karinile telefonitorru hüüdnud. Karin oli visanud vilksamisi pilgu tugitoolis ajalehte lugevale Andresele: ega ometi Maria kilked rumalalt valjud ei kostnud? Ei kostnud. Vist. Andres oli vaid köhatanud ja lehte keeranud.

      „Ahsoo,”