Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke

vahetada!” Maria naeris alati väga nakatavalt, ka Karin oli tema tulevikuunistuse peale muianud. Ainult muianud, sest teda pelutas hoopis muu. Miks tahtis tema tütar olla naaber suure kondiga ja meheliku olekuga naisele, kellel Karini teada polnud mitu aastat meest olnud?

      Sellepärast ei tahtnudki Karin Dorisega mingit tegemist teha. Mis sellest, et Maria sõnul oleks temast Karinile abi olnud.

      Jälle kiskusid mõtted ebameeldivas suunas. Aga kui vaadata asja helgemat poolt, siis poleks Marika ilma Doriseta ehk seda maja saanudki, ja nii poleks ka temal praegu kusagil olla. Karin ohkas. Vanarahva ütlus „Mees võib olla, laps peab olema” oli taas tõestust leidnud. Andrese lapsed hoidsid oma perekonda, tõstsid „puugi” majast välja. Marial oli ema jaoks maja. Mõelda vaid, kui Karin oleks pidanud Ilmarit paluma hakkama…

      Karin oli püüdnud kohe Mariat üles leida, kui Andrese infarktist kuulis, ent Maria Eesti-mobiil oli välja lülitatud. Välismaisele mobiilile Karin helistada ei tahtnud, kallis ju. Ja pealegi – Marial oli ju nii palju tegemist kogu aeg! Viimane asi, mida Karin teha tahtnuks, oli tütart oma pisimuredega koormata. Karin jättis Maria Eesti-mobiili postkasti teate Andrese surma kohta.

      Lootus, et Maria sõnumit saades talle kohe helistab, oli kaduvväike. Maria oli varemgi välja öelnud, et Andres on tema meelest mõttetu näss – miks ta muidu kohe peale põhikooli nende juurest ära Tallinna läks ning esimesel võimalusel oma nime Marikast Mariaks vahetas – vaevalt Andrese surmgi Mariale korda oleks läinud.

      Andrese matuse eelsel õhtul, kui Ilmar oma kurja plaani teatavaks tegi, otsustas Karin raha raisata ja Maria välismaa-mobiilile helistada. See, et selle kõne eest ta hiljem ise ei maksnudki, ei tulnud talle iial pähe. Õnneks.

      Karin läks magamistuppa, pani ukse kinni ja istus voodile. Kaks ööd oli ta selles voodis lakke vahtinud, mõeldes sellele, et mitte kunagi ei maga ta siin enam Andresega koos. Eriti valusaks tegi mõtte asjaolu, et Karin ei mäletanud, millal ta oli viimati üksinda maganud, ilma Andreseta teisel voodipoolel. Kuus aastat tagasi, kui Andres kooli kokkutulekul käis? Või oli sinna juba seitse aastat?

      Karin võttis telefonitoru hargilt ja valis numbri. Kostis kutsuv toon ja Karini kopsudesse voogas soojemat ja kergemat õhku. Võta vastu, võta vastu, sugereeris ta mõttes. Sugestioon toimis: teiselpool toru võeti kõne vastu.

      „Hallo, kas Marika?” küsis Karin.

      „Jah, Maria kuuleb. Tere, ema.”

      „Oh, tütreke…”

      „Mis on? Ema, ma ei kuule hästi, kas midagi on juhtunud?”

      Karin neelas pisaraid. Pidid need ka kõige ebasobivamal hetkel tulema! Telefonitorust kostis häältekõma. Kindlasti on Marikal mingi tähtis nõupidamine ja mina rikun kõik ära, muretses Karin ja võttis end siis kokku.

      „Andres suri ära ja Ilmar tahab mind siit majast välja tõsta,” paristas ta lõpuks ühe hooga.

      „Mida?” küsis Maria. „Andres on surnud? Mismoodi siis… Mis maja? Sind majast välja? Ema, ma tulen sinna. Ära pabista, kõik saab korda. Ma tulen sinna.”

      „Mis sina siin ikka…”

      „Ema, mul on siin üks üritus ja täna ma küll ei jõua, aga ma tulen nagunii homme Eesti, ja nii kui Tallinna jõuan, hakkan kohe sinu juurde sõitma, niipea, kui saan. Eks? Tsau!”

      Karin oli Ilmarile öelnud igaks juhuks, et Maria saabub kolme päeva jooksul. Teinekord oli Maria lihtsalt selline… tuulepea, kelle jaoks kuupäevad ja kellaajad ei mänginud mingit rolli. Selle tuulepäisuse pärast ta Andresele ei meeldinudki.

      Aga majast poleks Andres isegi Mariat välja visanud. Oleks teinud pigem olemise igapidi vastikuks, aga välja poleks visanud.

      Karin tõstis veel mõned väiksemad mööblitükid umber, vahetas ära graafilised lehed kamina kohal ja koridoris. Maja hakkas vaikselt oma kodu järele lõhnama. Süüa tuleb teha, teadis Karin. Nii tuleb tõeline kodulõhn majja.

      Kartulikoorimise lõpul hakkas vastu köögiakent vihma tibutama. Niipalju siis eilsest külmast. Mereline kliima võrreldes Karini endise kodulinnaga… Naabrite aias rippus pesu endiselt nööril. Minna ja öelda neile, et vihma sajab? Aga võibolla pole kedagi kodus? Ja – võibolla on Doris ise kodus? Ei, Karin ei tahtnud end teiste asjadesse segada. Kõigepealt tuleb enda omad jonksu saada. Selle aasta esimene kuu oli niigi kogu tema elu pea peale keeranud. Karin tahtis rahu ja vaikust.

      VEEBRUAR. ANNIKA

1

      Annika ärkas alati kõige varem. Ta ei olnud eriline päikeseloojangu austaja, kõige parem aeg oligi tema meelest varahommikul, siis, kui teised veel magasid. See oli aeg, mis oli vaid tema enda jaoks. See oli ettevalmistus algavaks päevaks, nii enda kui oma perekonna ja kodu ettevalmistus.

      Kui Annika duši alt tuli, oli kohv juba valmis tilkunud. Kell oli viie minuti pärast pool seitse. Viie minuti pärast ärkab Rain, siis tuleb äratada lapsed. Annika valas endale kohvi ja istus akna alla suitsetama. Väljas sadas hõredat peent lund. Karini kõnnitee on puhtaks roogitud, märkas Annika laternate valgel. Rita ja Dorise aias viis uksest väravani jalgsi lummesõtkutud rada. Nende uks avanes, Cärolyn väljus, võttis pesunöörilt ühe pluusi ja läks tuppa tagasi. Pesu oli nööril kuivanud juba üle kahe nädala, riputatud siis, kui Karin neil esimest korda külas käis. Mnjah, Karin… Annikale meeldis see naine. Mis sellest, et tema tütar Dorise sõbranna oli. Võibolla polnud ka Doris üldse paha inimene, aga miski temas tekitas Annikas võõrastust. Dorise pisut meheliku kehaehitusega ei tahtnud tema suured hirvesilmad hästi sobida. Dorise tõsine, isegi karm pilk ei sobinud nendesse hirvesilmadesse aga mitte üldse. Lisaks veel suhteline sõnakehvus. Need kontrastid tekitasidki võõrastust.

      Karin meenutas Annikale natuke tema enda ema nooremat väljaannet – vaikne, viisakas ja hoolitsetud. Annika ema oli ehk pisut lihtsam, Karinil oli mingi kergelt ebamaine joon juures. Selline soe, ehk isegi daamilik. Sellepärast lootiski Annika, et lapsed ja Karin omavahel sõpradeks saavad. Et oleks keegi lähedal, kes lastel silma peal hoiaks, kui väga vaja oleks. Loodetavasti on Karin ka natuke uudishimulik, vähemalt niipalju, et „Naabrivalve” silt nende ridamaja küljel end õigustaks.

      Annika ohkas ja valas endale uue tassitäie. Kohvi kulus tal päris palju. Kui juua vähemalt neli tassi kohvi päevas, on raskem rasedaks jääda, oli Annika kusagilt lugenud. See polnud aga põhjus, miks ta palju kohvi jõi. Talle lihtsalt maitses kohv, voodieluga polnud siin mingit pistmist. Nad polnud Rainiga juba üle poole aasta seksinud. Annikal polnud sellest üldse kahju. Ta pani raadio mängima ning võttis külmutusest munad ja vorsti.

      „Jälle omlett,” viskas Rain tervituse asemel.

      „Sa võid endale lihtsalt võileiba ka teha,” torkas Annika vastu. Rain ei vastanud, sügas kõhtu ja valas endale kohvi.

      Annika koksis mune kaussi. Rain võttis laualt raadiopuldi ja asus kanaleid vahetama.

      „Ära klõpsi, sealt oleks kohe varsti uudised tulnud,” pahandas Annika.

      „Mis uudised, neegrimuusika.”

      Annika hakkas mune lahti kloppima. On jah neegrimuusika, mõtles ta. Räpi ja hip-hopi kanal. Tegelikult polnud ta eriline räpifänn, ta ei teadnud isegi laulude ega lauljate nimesid, aga mustas muusikas oli Annika meelest mingi kummaline joon, mis pani kuulama ja mida valgete muusikas oli haruharva.

      Rain peatus ühel kanalil, kus tuli ZZ Top-i.

      „Kaua sul täna tööl läheb?” küsis ta.

      „Mis siis?”

      „Küsida ka ei või enam või?”

      Annika ohkas.

      „Kust mina tean, kaua mul täna läheb. Ma ei usu, et kauem kui tavaliselt. Mis siis?”

      Rain ei vastanud. Rüüpas kohvi ja vaatas aknast välja. Annika hakkis vorsti ja viskas selle pannile särisema. Raadios hakati rääkima soome keeles.

      „Kurat,” ütles Rain ja klõpsutas edasi.

      „Kanalite nimed seal displeil ei ütle sulle