Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke

meeldis Karinile, et ta tütar oskas, erinevalt temast, suhelda igasuguste inimestega, nii tähtsate ninadega Brüsselis kui kodumaiste töömeestega. Nojah, meestejutud meeste vahel, tuli õel mõte. Aga Karinil polnud aega praegu sellistele asjadele mõelda. Talle hakkas alles nüüd kohale jõudma, et tegelikult oli ta tänu Andresele olnud väga mugavas seisus: ülalpeetav koduperenaine. Ta polnud üle kümne aasta mitte kusagil tööl käinud. Nüüd, kui Andrest pole… Kuidas ta…

      „Ära muretse, midagi ikka välja mõtleme,” lohutas Karinit Maria, kui oli tagasi autosse istunud ja poe juurest peateele keeras. „Äkki Doris teab midagi või…”

      „Ärme seda Dorist oma asjadesse sega, eks?” vaatas Karin peaaegu paluvalt Maria poole.

      „Kuidas arvad,” vaatas Maria korraliku autojuhina teed. Õigemini kolimisauto tagumikku.

      Karin köhatas.

      „Ma niisama, tegelikult…” kohmas ta ja kogus siis ennast. „Nagunii ei saaks ma hakata kohe tööd otsima, enne tuleks end ikka sisse seada.”

      „Töö, töö…” Maria ohkas. „Ära end mingi miinimumpalga eest kah müü.”

      Karin kehitas õlgu. Kui temasugust poole miinimumpalga eestki keegi tahaks, oleks hästi.

      „Palun luba mulle, et kui sul tekib raskusi, siis annad kohe mulle teada, eks?” vaatas Maria nõudlikult Karinile otsa.

      „Vaata teed.”

      „Ja kui mind kätte ei saa, siis räägid Dorisele, eks?”

      Karin naeratas.

      „Muidugi,” ütles ta. Aga ise ei uskunud. Kui kuidagi ei saa, no küll siis kuidagi ikka saab, lohutas ta ennast.

      „Kas sa igatsed Andrest väga?” küsis Maria, kui nad Tallinna sisse keerasid. Linnas polnud pakasest jälgegi. Tänavad olid soolasodi täis ning ühe ristmiku ees pidid nad kaks rohelist ära ootama, enne kui sellest üle said sõita.

      „Ma… Ma ei tea,” ütles Karin ausalt. „Mõnikord ma mõtlen, et ma peaksin teda vihkama.”

      „Vihkama?”

      „Nojah. Põhjust ju oleks.”

      Maria muigas teadjalt.

      „Kui ma mõtlen kõigele sellele, mis ma oleksin võinud teha siis, kui ma poleks olnud temast nii sisse võetud ja sõnakuulelik, võibolla oleksin ma kah karjääri teinud või…” Karin vilksas Maria poole vaadata ning tuli oma mõtetega maa peale tagasi. „No olgu, ei mingit karjääri. Aga kasvõi riided, mida selga panna… või inimesed, kellega suhelda… Kõik käis tema tahtmiste järele. Ja viimasel aastal oli ta kuidagi eriti kiuslik.” Karin neelatas. Vihkamine ei tulnud kuidagi välja. „No ma ei tea… tegelikult ta ikka aitas mind väga…” ütles Karin vaikselt, pööras pea akna poole ja pühkis parema silma nurgast pisara, lootes, et Maria seda ei näe.

      „Miks sa teda vihata tahad?” küsis Maria paari sekundi pärast. „Vihkamine on ju paha tunne, see kurnab.”

      „Ma ei taha ju teda vihata.”

      „Aga sa ju ütlesid…” alustas Maria, aga Karin katkestas teda:

      „Ma ütlesin hoopis, et ma mõnikord mõtlen, et peaksin vihkama.” Karin oli hetke vait. „Viha oleks ehk parem,” ütles ta siis vaikselt.

      „Kuidas saab viha hea olla? No kuule,” naeratas Maria Karinile lohutavalt ja patsutas tema käsivart. „Ole nüüd ikka. Küll sa sellest üle saad.”

      Maria polnud iialgi Andresega läbi saanud. Sellepärast ta ei mõistagi, mõtles Karin.

      „Kurbus ei lase elada,” rääkis Karin aknast välja. „Aga kui ma mõtlen, et ta oli tegelikult halb mees, siis ehk oleks mul tema kaotusega kergem leppida.”

      „Oh sind küll,” oskas Maria selle peale vaid öelda. Seejärel suunas pilgu uuesti enda ette teele.

      Õnneks oli tõesti tegemist linnaservaga, lausa aedlinnaku viimase sopikesega, mis mõjus teekäänaku taga kui pisike omaette külake. Kokku oli siin kolm maja: Karini uus kodu, selle kõrval Dorise maja ning kolme boksiga ridaelamu. Majade ümber olid puud, Karini maja tagant algas juba mets. Siin oli taas külmem kui kesklinnas. Tuhklumi sabises männilatvadelt maha, kui varesed kraaksudes istumiskohti vahetasid.

      Kolimine ise käis väga kiiresti. Töömehed tassisid kastid ja kotid Karini näidatud kohtadele, Maria rääkis peaaegu kogu selle aja telefoniga. Karin tundis end igal pool jalus olevat, niisiis ronis ta ülakorrusele, nn külaliste magamistuppa, ja vaatas aknast välja. Talle meeldis, et maja välisuks ei asunud tänava pool, vaid maja taga. Täpselt nagu ka Dorise majas. Üle tee asuvas ridaelamus paistsid kahes elamises inimesed kodus olevat, kolmas boks oli pime. Tööl ehk veel, mõtles Karin. Naljakas – selles majas elavad tema uued naabrid… Kes nad on? Kas ta hakkab nendega läbi käima?

      „On sul alles pikad jutud,” ütles Karin Mariale, kui töömehed lahkusid.

      „Töö,” naeratas Maria. „Kuule, aga nüüd pean ma küll minema, muidu ei jõua ma enne õhtusööki end korda seada. Ja homme – lennuk!”

      Maria kallistas Karinit kergelt ja läinud oli temagi.

      Karin asus asju lahti pakkima. Õnneks oli maja väga puhas ja korras, ei pidanud hakkama jälle kasima ja kraamima, nagu ta Andrese majas oli teinud. Karinil oli hea meel, et tal nii tubli tütar on. Mõni oleks niisama, siuh-säuh, elamise pärast üürnike väljakolimist üle tõmmanud, aga siin… Maria on tõesti põhjalik, mõtles Karin ja ohkas kergendatult. Vähemalt on mul Maria. Elu ei ole veel läbi. Me elame edasi oma lastes.

      Karin avas riidekapi. Selle uksel oli peegel. Karin vaatas sellest mööda ja avas pappkasti, kus olid tema riided. Kõige peal oli pluus, mis Karinil viimati seljas päev enne Andrese matuseid. Selle oli Maria talle Pariisist toonud. Hinnasildi oli tüdruk kogemata külge unustanud. Karin mäletas seda päeva: ta oli sildi uurivalt oma sõrmede vahele võtnud, aga enne, kui ta oma kaugnägelike silmadega hinnanumbrit tunnistada sai, märkas seda Maria ning napsas kiiresti sildi enda pihku. Tõmbas peene plastikniidi, millega silt pluusi küljes oli, ropsuga katki.

      „Ära rabista nii, lõhud veel peene asja ära,” pahandas Karin, rohkem moepärast, sest tegelikult oli tal hirmus hea meel: see oli väga kaunis pluus. Ehtne siid langes tõesti teistmoodi, kuninglikumalt kui ükskõik missugune kunstkangas.

      Maria viskas hinnasildi pliidi ette puukorvi. Hiljem, kui ta magama oli läinud, otsis Karin sildi halgude vahelt üles. Kakssada kolmkümmend viis eurot! Karin oli kohe silti Andresele näitama tõtanud ja see oli paar sõna raiskamisest pobisenud, ent mitte eriti tõsiselt. See polnud ju tema raha.

      Ei, Karin ei olnud pannud seda pluusi selga Andrese kiuste, isegi mitte tema koonerluse kiuste (Andres ei sallinud kalleid asju). Ikka sellepärast, et see pluus oli Andresele Karini seljas meeldinud. Selsamal lihtsal põhjusel, miks meestele ikka meeldivad naiste pluusid, eriti kui need on pisut avarama dekolteega ja langevamast materjalist kui igapäevased pluusid, mida kostüümijaki all kantakse.

      Andrese matuste eelne päev oligi olnud viimane, mil Karin seda pluusi kandis. Matustel oli Karin olnud mustas, nagu lesele kohane. Seejärel oli paar nädalat täis masendust ja hirmu, ning Karin polnud tahtnud kaunist pluusi ebameeldivate emotsioonidega koormata. Loodetavasti tuleb ilusaid hetki, kus seda pluusi kanda, edaspidigi. Karin silitas pluusi ja meenutas.

      Esimene, kes Andrese matusteks kohale jõudis, oli Ilmar, Andrese vanim poeg. Kell näitas pisut üle keskpäeva.

      Karin asetas uksekella kuuldes tühja teetassi kraanikaussi ja läks ust avama. Parkett nagises tuttavlikult. Naljakas, köögist esikusse minnes astus ta alati enam-vähem samadele parketiliistudele ja ust avades toetus paremale jalale. Miks täpselt, ei jõudnud ta arutlema hakata. Toetus paremale jalale ja avas ukse.

      „Tere,” ütles Ilmar.

      Karinil tuli jälle nutt peale. Terve hommiku oli ta seda tagasi hoidnud: kaks päeva nutetud, aitab küll! Nüüd avastas ta, et Ilmar on ju temast