Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487. Raul Sulbi

ei õnnestunud, tõenäoliseks troonipärijaks, kuigi seda üheski juriidilises dokumendis ega parlamendi otsusega sõnaselgelt määratletud ei olnud.

      3. GAUNTI JOHN

      Kuninga kolmas täisikka jõudnud poeg oli ilmselt Edward III järel Inglismaa mõjukaim mees. 1340. aastal Genti linnas sündinud John abiellus 1359. aastal Blanche’iga, kes oli esimese Lancasteri hertsogi Grosmonti Henry tütar ja pärija, Henry ise oli kuningas Henry III pojapojapoeg. Grosmont oli Lancasteri, Leicesteri, Derby ja Lincolni krahv, kuni Edward III lõi tema jaoks 1351. aastal Inglismaa teise hertsogitiitli (esimene oli 1337. aastal Cornwalli hertsogiks saanud kuninga vanim poeg Edward, kellest vastavalt 1343. aastal sai veel Walesi prints; tänapäevani ongi need kaks tiitlit alati kokku jäänud). Samuti anti tema valdusele palatiin-krahvkonna (pfaltskrahvkonna) ehk palatinaadi staatus, mis tähendas ülejäänud kuningriigist autonoomset administratsiooni, suhteliselt sõltumatut rahandust ja kohtusüsteemi. Lancasteri hertsogitiitel kadus aga koos Grosmonti Henry surmaga 1361. aastal, kuna poegi tal polnud. Uuesti lõi Edward III Lancasteri hertsogitiitli Gaunti Johni jaoks 1362. aastal, taastamata siiski Lancasteri palatinaadi staatust, mis õnnestus Gauntil uuesti kätte võidelda alles 1377. aastal, kui kuningas Edward oli juba üsna seniilne ning tegelik valitsusvõim riigis Musta Printsi haiguse ja surma järel Gaunti enda kätte koondunud. Tema hilisem tiitlite loetelu oli igatahes muljetavaldav: Kastiilia, Leoni ja Galicia kuningas, Akvitaania ja Lancasteri hertsog, Leicesteri, Lancasteri, Derby ja Richmondi krahv. Kuigi kõiki neid tiitleid polnud tal samaaegselt ja Pürenee kuningatroonidest õnnestus tal umbes aasta istuda vaid Galicia troonil, siis ometigi oli ta majapidamine muljetavaldav: ta valitses enam kui 30 kindlust Inglismaal ja Prantsusmaal, tema hertsogikoda oli oma suuruselt ja organisatsiooni keerukuselt võrreldav kuningakoja endaga ning tal oli valdusi pea kõigis Inglismaa krahvkondades. Oluline on siinkohal tähele panna, et Lancasteri palatinaat ei kattunud Lancashire’i krahvkonna territooriumiga, Lancasteri vürstliku valduse moodustasid erinevad kinnisvarad kuningriigi eri otstes.

      Kuigi Lancasteri hertsog John oli sama rüütellik, haritud ja uhke aadlimees nagu tema isa ja vanim vend Edward, siis ometi ei saavutanud ta kunagi nendega võrreldavat sõjalist edu, ta sõjaretkede tulemused osutusid parimal juhul keskpäraseks, mistap ei tekkinud talle ka alamkihtide seas rahvuskangelase imidžit, mida nautisid nii kuningas Edward III kui ka Must Prints. Vastupidi, tänu oma üüratule jõukusele ja uhkele loomusele muutus Gaunt lihtrahva seas ääretult ebapopulaarseks, seda eriti perioodil 1374–1377, mil ta oli jõuetuks muutunud isa ja sureva venna asemel Inglismaa sisuline valitseja. Gaunt oli ka mitu korda abielus ning tema rohkete järeltulijate erinevatest harudest said alguse mitmed 15. sajandi kuningriiki tabanud sisetülide juured. Abielust Lancasteri Blanche’iga sündinud 7 lapsest jõudis täisikka kolm: Philippa, kellest sai abielu läbi Portugali kuninganna ja kõigi tulevaste Portugali valitsejate esivanem, Elizabeth, kes oli küll kolm korda erinevate inglise aadlimeestega abielus, kuid olulisimad on neist abielust kuningas Richard II poolvenna Exeteri hertsogi John Hollandiga sündinud 6 last, ning Bolingbroke’i Henry, kellest sai 1399. aastal Inglismaa kuningas ja Lancasteri dünastia rajaja. Teist korda abiellus Gaunti John 1371. aastal Kastiilia kuninga Pedro Julma tütre Constanza’ga, kelle kaudu saigi Kastiilia ja Leoni titulaarkuningaks. Sellest abielust sündinud lastest jäi ellu tütar Catherine, kes abiellus hilisema Kastiilia kuninga Enrique III-ga, nende lapselapseks oli sajand hiljem Hispaania ühendaja ja Christoph Kolumbuse reiside toetajana kuulsaks saanud Kastiilia Isabel.

      Lancasteri hertsogi Johni abieludest skandaalseim oli kolmas. Millalgi pärast esimese naise Blanche’i surma 1368. aastal oli hertsogil tekkinud armulugu esimesest abielust pärit tütarde kasvatajanna Katherine Swynfordiga, kes oli pärit Hainaut’st nagu Edward III nainegi ning kelle isa kuninganna Philippa saatjaskonnas heeroldina juba 1327. aastal Inglismaale tuli. Katherine, kelle õde abiellus kuulsa kirjamehe Geoffrey Chauceriga, pandi paari väikeaadliku Hugh Swynfordiga, kes suri 1371. või 1372. aastal. Katherine sünnitas talle kaks tütart ja poja, kellega kohtume veel edaspidigi. Prantsuse krooniku Jean Froissart’i andmeil puhkes armulugu Gaunti ja Katherine’i vahel aga juba aasta enne hertsogi esimese naise surma. Igatahes kestis see suhe läbi kogu 1370ndate, mil hertsog oli abielus Kastiilia Constanzaga, ning sellest läbikäimisest sündis neile kolm poega ja tütar, kes kõik said perenimeks Beaufort ühe Gauntile Prantsusmaal Champagne’i krahvkonnas kuulunud linnuse järgi. Just sellest Lancasterite soo abieluväliselt sündinud kõrvalharust sai järgneva sajandi Inglismaa sisepoliitika üks olulisemaid faktoreid ning samuti põlvnes Beaufortidest 1485. aastal troonile tõusnud Tudorite dünastia. Katherine Swynfordi ja Gaunti Johni abieluväline suhe sai avalikuks 1381. aastal, ühtlasi sai hävitatud Katherine’i reputatsioon, ta taandus hertsogi laste kasvataja kohalt ning kolis elama Gaunti maavaldustesse. 1394. aastal suri aga Gaunti teine naine ning 1396. aasta veebruaris abiellus Gaunt Lincolni katedraalis 46-aastase Katherine’iga, kes oli olnud ta armastatu juba veerand sajandit. 1388. aastal oli kuningas Richard II andnud Katherine’ile Sukapaelaordu leedi aunimetuse. Pärast nende laulatust keelitas kuningas paavst Bonifatius XI-t välja andma bullat, millega see liit heaks kiideti ning neli Beauforti-last ametlikeks ja seaduslikeks kuulutati. 9. veebruaril 1397 seisis Gaunt oma naise ja nende ühiste lastega parlamendi ülemkoja ees, et teha läbi tseremoonia, millega oli varemgi aadlisoost sohilapsi legitiimseks tunnistatud. Hiljem kinnitati seda veel kuningliku edikti, patendiüriku ja parlamendi otsusega. Vanim poegadest, John sai samal aastal Somerseti krahvitiitli ning aasta hiljem juba Dorseti ja Somerseti markii tiitli, järgmine poeg, vaimulikuks õppinud Henry määrati 1398. aastal Lincolni piiskopiks, kolmas poeg Thomas sai hiljem Dorseti krahviks ja Exeteri hertsogiks, tütar Joan abiellus aga juba veebruaris 1397 Põhja-Inglismaa ühe mõjukaima ja jõukaima aadlimehe, Westmorlandi krahvi Ralph Neville’iga, kellele sünnitas 14 last.

      4. LANGLEY EDMUND

      Kuningas Edward III neljas täisikka jõudnud poeg oli Langley Edmund, kes sündis 1341. aastal. Ta sai isalt 1362. aastal Cambridge’i krahvitiitli ning vennapojalt Richard II-lt 1385. aastal Yorki hertsogitiitli, mille järgi ongi ajalukku läinud. Langley Edmund ise ei olnud poliitiliselt aktiivne ega sõjaliselt kuigi edukas prints ning huvitus kõige rohkem jahikullide treenimisest. Ta sõdis küll 1370ndatel Prantsusmaal ja 1380ndatel Pürenee poolsaarel, oli 1376–1381 Doveri komandant ja Viie Sadama ülem, mida peeti oluliseks ametiks Prantsuse invasiooniohtu silmas pidades, ning asendas kuningas Richard II-t lühikestel perioodidel Kuningriigi Hoidjana, kui see käis Iirimaal sõdimas või Prantsusmaalt endale teist abikaasat toomas. Edmund abiellus Pedro Julma teise tütre ja Kastiilia Constanza õe Isabeliga, kes sünnitas talle kaks poega – Norwichi Edwardi ja Conisburgh’i Richardi, kelle abielust Anne Mortimeriga loetakse Yorki dünastia troonipretensiooni algust ning kelle järeltulijaiks on kuningad Edward IV ja Richard III.

      5. WOODSTOCKI THOMAS

      Kuningas Edward III viimane täisikka jõudnud poeg oli 1355. aastal sündinud Woodstocki Thomas. Ta abiellus 1376. aastal päratult rikka Herefordi krahvi Humphrey de Bohuni tütre ja pärija Eleanoriga ning sai samal aastal Essexi krahviks. Aasta hiljem lisandus sellele Buckinghami krahvitiitel. 1385. aastal tegi vennapoeg Richard II temast Gloucesteri ja Aumale’i hertsogi. Buckingham soovis, et ta naise noorem õde valiks nunnaelu ja jätaks nii kogu Bohunite pärandi Eleanorile, kuid nii ei läinud ja Mary de Bohun abiellus 1381. aastal Gaunti Johni pärija Bolingbroke’i Henry’ga, saades nii legendaarsete Lancasterite Henry V, Bedfordi Johni ja Gloucesteri Humphrey emaks. 1380–1381 sõdis Buckingham suurema eduta Põhja-Prantsusmaal, kuid Burgundia hertsogi juhitud vägi vältis lahingut ja sõjakäik tuli düsenteeriapuhangu tõttu lõpetada. 1390ndail sai Buckinghamist, kes siis oli juba rohkem tuntud Gloucesteri hertsogina, üks kuningas Richard II suurimaid oponente. Kuigi Eleanor de Bohun sünnitas talle viis last, jätkus Gloucesteri liin 15. sajandil vaid ta tütre Anne’i erinevatest abieludest pärit 8 lapse kaudu, kes kandsid juba perekonnanimesid Stafford ja Bourchier.

      Käesoleva alapeatükiga alanud osa on viimane raamatu sissejuhatavast plokist ning siin pole kavas Inglismaa ajalool perioodil 1376–1450 pikalt ja põhjalikult peatuda, vaid anda eelkõige piisav, kuid siiski visandlik ülevaade olulisematest sündmustest ja ajaloo pöördepunktidest, mis selle uhke ja särava kuningriigi napi kolmveerand sajandiga Rooside sõdade nimelisse kaosesse viisid. Põhjalikumaks ülevaateks pole põhjust ka seepärast,