Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487. Raul Sulbi

Richardi kaitsjate hulka kuulub ka Kuningliku Geograafiaseltsi pikaaegne juht maadeuurija ja kirjanik sir Clements Markham, kes avaldas 1906. aastal biograafia «Richard III. Tema elu ja iseloom». Markhami töö hindas Richardi isiku, tegevuse ja rolli senistest vast kõige mustvalgemalt ümber, kuid paraku sai just see tekst aluseks enamikule 20. sajandi populaarsetele (ja mitte ajalooteaduslikelt positsioonidelt lähtuvaile) Richardi rolli ja tegude ümberhindajaile.

      Ja kuidagi, ilmselt suuresti tänu sellele, et kaotajaile, eriti neile, keda võitjapool on hiljem halvustanud, tuntakse ikka kaasa, ongi tänapäeva teadvuses, tänu ajaloo-uurimustele kui ka lugematule hulgale populaarkultuuri ilmingutele, juurdunud Yorki müüt. Müüt sellest, kuidas Lancasterid olid kehvad kuningad, kes ei saanud Inglismaa valitsemisega hakkama, kaotasid hiiglasliku impeeriumi Prantsusmaal ning olid kõige krooniks veel võimuanastajad, kuna Richard II surma järel olnuks justkui suurem õigus troonile Edward III teise poja naisliinis järglastel, Mortimeri-Yorki suguvõsal. Ning kuidas Yorki soost uhkete ja ilusate kuningate Edward IV ja Richard III, kelle soontes voolas vana Plantagenetide veri, asjaliku ning tõhusa valitsuse kukutas Inglise kroonile mitte mingisugust õigust omav walesi seikleja, ilma igasuguse kuningliku välimuseta Henry Tudor, kelles polnud midagi kuninglikku, vaid kes oli kõiki kahtlustav ja oma laialdasele salaagentide võrgule toetuv arveametnik.

      Kusjuures suurim mõju sedalaadi käsitluste tekkel ja kinnistumisel pole sugugi ajaloo-uurimustel, vaid just populaarsetel teostel: raamatutel, filmidel, telesarjadel. Just sellistel lapsepõlve lemmikraamatutel, nagu on poistekirjanduse klassiku Robert Louis Stevensoni «Must nool», millest kinnistub mitmete põlvkondade jaoks teadmine, et negatiivne kangelane oli lankasterlane ja positiivne tegelane jõudis raamatu lõpuks jorklaste õiglasse sõjaleeri, kus sattus küüraka, kuid vapra ja ausust hindava Gloucesteri hertsogi ning tulevase kuninga Richard III kaitse alla.

      Niisamuti on valdav enamik 20. sajandil loodud ajaloolisi romaane kirjutatud Yorkide vaatenurgast, kus negatiivsete Lancasteritega seostuvad eelkõige kaoses riik, hull kuningas, tema võimuahne kuninganna Marguerite ning nende julm poeg. Lancasterite seisukohast kirjutatud ja neisse poolehoiu ning mõistmisega suhtuvaid teoseid on, kuid ülivähe.

      Kurvakstegeva näitena võiks siinkohal ära tuua muidu väga nauditava BBC 10-osalise telesarja «Valge kuninganna» (2013), mis baseerub Philippa Gregory Rooside sõja ainelistel romaanidel. Sari vaatleb sõjasündmusi Edward IV naise, kuninganna Elizabeth Woodville’i silme läbi, nii et Yorkide vaatenurk on mõneti paratamatu. Kummalised on aga mõningad pisiasjad. Näiteks see, kuidas kõik Yorkide leeri tegelased on ilusad, õilsad ja vaprad, samas kui kukutatud kuninganna Anjou Marguerite on kole ja õel naine, kes on oma pojast, Lancasterite troonipärijast Walesi printsist Edwardist kasvatanud sadistliku julmuri, kes oma noorukese, põnevusega pulmaööd ootava naise jõhkralt ja mõttetult ära vägistab. Ajaloolisest vaatenurgast ei tea me Westminsteri Edwardi iseloomust ja isiksusest suurt midagi, ometi on kunstilise teose looja pidanud vajalikuks just teda inimmonstrumina näidata. Pole vist tarvis lisada, et Richard III on selles sarjas ilma küüruta nägus ja ausameelne kangelane.

      Omal kummalisel kombel on sama müüdi esindaja ju ka George R. R. Martini Rooside sõdade sündmustikul baseeruv «Troonide mängu» saaga, kus Starkid on aus ja õiglane ning üllameelne suguvõsa kuningriigi põhjaosast, Lannisterid aga jõukas, õel ja eelkõige kulda hindav valitsejasugu Westerose mandri läänekaldalt (umbes sealt, kus Inglismaal asub Lancashire). Martini tunnustuseks tuleb siiski mainida, et mida raamat edasi, seda enam muutuvad inimlikumaks ka Lannisterid ning paljastub, et ega Starkide ausus, truudus ja üllameelsuski päris plekita pole.

      6. KÕVERA SELGROOGA LUUKERE

      Tõeline šokk tabas rikardiaane aga 2012. aasta septembri esimestel päevadel, kui Leicesteri linnavolikogu parkla territooriumil, kunagise frantsisklaste kloostrikiriku arvatavas asukohas teostatud arheoloogiliste kaevamiste käigus, mille eesmärgiks oligi leida kuningas Richard III säilmed, mis olid pärast Bosworthi lahingut väidetavalt just sinna maetud, leiti tugevalt kaardus s-kujulise selgrooga inimese skelett. Dokumentaalkaadrid, kuidas kaevamisi finantseerinud Richard III Seltsi liikmed lahtikaevatud süvendi äärel seisavad ja üllatusest ning ehmatusest kätt suu ees hoiavad, kui arheoloogid neile alt teatavad, et leitud on ilmselt suure küüruga inimese luukere, on hindamatud. Loomulikult viisid rikardiaanid hiljem avastuse fookuse mujale, lastes teadlastel kuninga kolju alusel modelleerida kauni näoga ja ajalooliste Richardi maalide sarnase mehe pea, kuid fakt jääb faktiks, et ta käiski tõenäoliselt eluajal üks õlg teisest tuntavalt kõrgemal ning hoidis tõenäoliselt küüru. Rikardiaanide üks peamisi mantraid oli osutunud sisutühjaks.

      Nimelt olid siis Richard III apologeedid väitnud juba sajandeid, et küüru mõtlesid kuningale külge Tudorite palgatud ajaloolased ning selle kirjutas lõplikult kultuurilukku William Shakespeare, kuid et tegelikult pole ajalooallikates vähimatki viidet, et kuningas olnuks küürakas, ning tegu on samasuguse laimulooga, nagu viited kõigile Richardi koletutele iseloomujoontele, süüdistustele vennapoegade mõrvas ja nõnda edasi. Naaseme küsimuse juurde, et kui küür osutus siiski mitte propagandavaleks, vaid faktiks, tõsiasjaks, mida rikardiaanid olid aastasadu eitanud, siis äkki vastavad samavõrra tõele mitmed teisedki Tudori ajaloolaste väited Richard III kohta raamatu lõpus.

      Et Richard III säilmed võivad olla maetud Leicesteri linnavolikogu autoparkla alla, pakuti esmakordselt välja juba 1975. aastal ning 2012. aastal jõuti Richard III Seltsi eestvedamisel ja toetusel reaalsete kaevamisteni, mida teostasid Leicesteri ülikooli arheoloogid, kes, olles uurinud säilmete mitokondri-DNAd, analüüsinud pinnast, dentaalset pilti ning skeleti füüsilisi eripärasid (skolioos, külmrelvade tekitatud vigastused koljul jm), tuvastasid need veebruaris 2013 kuningas Richard III säilmetena. Alustati ka projektiga Richard III täieliku genoomi kaardistamiseks, mis on esimene kord, kui selline asi on ette võetud ajaloolise isiku puhul.

      Markantse näitena selle kohta, kuidas tänapäevalgi on Lancasterid (ja nende kõrvalharu Beaufortid) negatiivse kuvandiga tegelased, kelle juures tuleb leida vigu ja kelle kohta ilmnevate taunitavate faktide üle kahjurõõmu tunda, veel üks väike DNA-uudis. Richard III DNA sobis kokku tema õe Yorki Anne’i tänapäevaste järeltulijate omaga, kuid ei sobinud kokku Somerseti hertsogi Henry Beauforti sohipojast alguse saanud Somerseti suguvõsa tänapäevaste esindajate DNAga, kuigi kattuvus pidanuks eksisteerima, sest Richard oli ema kaudu samuti selle suguvõsaga seotud. Teadlased tegid sellest ainuvõimaliku järelduse, et kusagil praeguse Somerseti hertsogi ja tema 14. sajandi esivanema Gaunti Johni vahel on ette tulnud abieluväliseid intiimsuhteid ning keegi ametlikult Beauforti/Somersetiga abielus olnud naine on sünnitanud lapse, kelle isaks pole reaalselt olnud ta ametlik isa ja naise abikaasa. Ajakirjandus hakkas seepeale kohe spekuleerima, et abieluväline vahekord on toimunud millalgi esimeste Beaufortide ajal enne Henry VII-t, kes oli ema poolt Beaufort, mis omakorda tähendanuks, et Beaufortide ja hilisemate Tudorite veres tegelikult puudub kuninglik Lancasterite ja Plantagenetide veri. Kuigi tegelikult on 99 % tõenäolisem, et abielurikkumist on ette tulnud mitte 15. sajandi esimesel 50 aastal, vaid millalgi järgneva 500 aasta jooksul Somerseti sohipoja liinis. Kuid mõte liikus automaatselt kohe sellele, et ilusate, tarkade ja õiglaste valitsejate Yorkide vastu sõdinud Beaufortid/Tudorid ei kannagi endas tegelikult Lancasterite kuninglikku verd.

      7. YORKIDE SUUREM ÕIGUS TROONILE?

      Kuid kuidas on tegelikkuses lood selle Yorkide suguvõsaharu suurema õigusega Inglise troonile? Probleem taandub ühele lihtsale ja korraga ülimalt keerukale küsimusele – kas Inglise trooni sai tollal pärida naisliinis? Küsimus võib tunduda lihtne, kuid oli tollal ometi täielikult lahtine. Kõik ajaloohuvilised teavad, et Prantsusmaal oli kõrgaadel 1316. aastal langetanud müütilisele ja poollegendaarsele saali õigusele (Lex Salica) viidates otsuse, et naised ei saa Prantsuse trooni pärida. Otsus tehti pragmaatilistel kaalutlustel ja tulenes tollasest tippfeodaalide fraktsioonide vahelisest jõupositsioonist. Troonil ei tahetud näha tüdrukut, kes suure tõenäosusega võis olla sohilaps, vaid täisealist meest, eelmise kuninga venda. Nii raiutigi «meessoo seadus» ajalukku, mis tähendas seda, et tosin aastat hiljem, kui viimane Kapetingide otseliinis kuningas Charles IV Ilus suri ilma meessoost järeltulijateta, läks Prantsusmaa troon tema isa paari aasta eest surnud venna Charles de Valois’ vanimale pojale Philippe VI-le, kellest loetaksegi