Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487. Raul Sulbi

vaimust kantud raamatus pestakse see veresüü loomulikult Richard III kätelt ning süüdlaseks osutub keegi teine.

      1996. aastal avaldati maakeelsena ajalooliste romaanide tunnustatud autori Margaret Campbell Barnesi «Tudori roos», mis kujutab Edward IV vanima tütre Yorki Elizabethi lugu Richard III ja Henry VII ajal sõdade lõppfaasis ning tema saamist Henry abikaasana Inglismaa kuningannaks ja uue, Tudorite dünastia esiemaks.

      2000. aastal ilmus küllaltki huvitava Kanada ajakirjaniku ja ajalooliste raamatute autori Thomas B. Costaini «Viimased Plantagenetid», mis käsitleb Inglismaa ajalugu alates Richard II sünnist 1367. aastal kuni Tudorite valitsusajani 16. sajandi alul. Raamat käsitleb mõistagi ka Rooside sõdu, kuid reaalset sõdadeperioodi kirjeldatakse umbes 50 leheküljel, lõviosa 400-leheküljelisest raamatust ehk täpsemalt 220 lehekülge käsitlebki tegelikult Richard II valitsemisaega 1377–1399. Veidi põhjalikuma käsitluse – 70 lehekülge – saab raamatus ka Richard III ja Toweri printside mõistatus, kuid ka Costain on tõsiusklik rikardiaan, nii et see osa raamatust tegeleb Richard III õigustamise ja printside mõrvale alternatiivsete sooritajate otsimisega.

      Ning nagu juba saatesõnas öeldud, baseeruvad George R. R. Martini fantaasiasaaga romaanid «Troonide mäng» (2006–2007), «Kuningate heitlus» (2008–2009), «Mõõkade maru» (2010–2011), «Vareste pidusöök» (2012–2014) ja «Lohede tants» paljuski Rooside sõdade sündmustel. Ning loodetavasti tunnevad «Troonide mängu» saaga lugejad järgnevaist sündmusist ära palju tuttavlikku, mida on juba kohanud Martini raamatutes või nende ainetel vändatud teleseriaalis.

      ROOSIDE SÕDADE EELMÄNG: EDWARD III HIILGAVAST KUNINGRIIGIST HENRY VI KAOSES JA LÕHESTUNUD SAARERIIGIKS

      1. KUNINGAS EDWARD III KULDNE AJASTU

      Kuningas Edward III ajal (1327–1377) oli Inglise kuningakoda üks Euroopa rüütlikultuuri keskusi ning Inglismaa jõukas ja sõjaliselt tugev. Keegi ei oleks osanud arvata, et napp põlvkond hiljem hakkavad kuninga järeltulijad kisklema trooni pärast ning et see võitlus kestab vaheaegadega terve 15. sajandi.

      Brétigny rahu 1360. aastal lõpetas Saja-aastase sõja esimese faasi, mis oli inglastele olnud ülimalt edukas: Crécy ja Poitiers’ lahingutes 1346 ja 1356 saavutati Prantsuse rüütliväe üle täielik võit, viimases langes kuningas Jean II Hea koos oma noorima poja Philippe’i ja hulga kõrgaadlikutega inglaste kätte vangi. Rahuga sai Inglismaa endale ulatuslikud valdused Prantsusmaa lääne- ja lõunaosas ning olulise territooriumi La Manche’i ääres Pikardias.

      1. WOODSTOCKI EDWARD

      Kuningas Edwardil oli kokku viis täisikka jõudnud poega, kellel kõigil oli ka järeltulijaid, nii et kindlustatud oli ka troonipärilus – üks keskaegse valitseja esmaseid muresid. Kuninga surma järel pidi troon minema ta esimesele pojale Woodstocki Edwardile, Walesi printsile, nagu troonipärijat Inglismaal kutsuti, kuigi ajaloos on ta rohkem tuntud nime all Must Prints. Ei ole tõendeid, et seda hüüdnime oleks printsi eluajal kasutatud, esimesed teated selle kohta on alles 16. sajandi esimesest poolest, kus küll viidatakse, et teda kutsuti nii juba eluajal. Nimi «Must Prints» võib viidata kas Edwardi musta värvi kilbile või raudrüüle või siis olla hoopis viide ta julmusele alistatud prantslaste suhtes Akvitaanias. Tõenäolisemalt kutsuti seda hiilgavat väejuhti ja vapra rüütli etaloni tema eluajal tiitlite järgi, kas Walesi printsiks, Cornwalli hertsogiks või Akvitaania printsiks. Või siis sünnikoha järgi Woodstocki Edwardiks.

      Siinkohal tuleb lahti seletada üks nüanss tollaste ajalooliste isikute nimetamisel ja eristamisel. Kuna kogu järgnevas narratiivis on väga palju erinevaid Edwardeid, Richardeid, Henry’sid, Humphrey’sid, Thomaseid, Edmundeid, siis võivad nad lugejal hoolimata genealoogiliste tabelite olemasolust ikkagi segamini minna. Mõnevõrra aitavad erinevad tiitlid, kui üks Humphrey on Buckinghami hertsog ja teine hoopis Gloucesteri hertsog. Kuid kõige lihtsam moodus tollaseid kõrgaadlikke eristada on kutsuda neid nende sünnikoha, linna või linnuse järgi, mis oli ka omal ajal üsna levinud.

      Nii ongi Walesi prints Edward tegelikult Woodstocki Edward, kuninga teine poeg Antwerpeni Lionel, kolmas poeg Gaunti John, neljas poeg Langley Edmund ning viies poeg Woodstocki Thomas. Nagu näha, sündis kaks Edward III poega Woodstocki linnuses Oxfordshire’is, üks sündis Flandrias Antwerpeni linnas, teine sealsamas Genti linnas (mis moondus tollases inglise keeles kirjakujule Gaunt ning on isikunimes sellisena kasutusele jäänudki), kolmas aga Langley kantsis Hertfordshire’is. Samas on kõik nad lisaks oma sünnikohale tuntud ka oma tiitli järgi: Woodstocki Edward oli Walesi prints, Antwerpeni Lionel Clarence’i hertsog, Gaunti John Lancasteri hertsog, Langley Edmund Yorki hertsog ning Woodstocki Thomas oli alul Buckinghami krahv ja hiljem Gloucesteri hertsog. Pidagu hea lugeja neid nüansse siis meeles. Eestikeelses ajalookirjanduses on neid nimesid vahel harva kirjutatud ka kujul «John of Gaunt», «Edmund of Langley» ja «Thomas of Woodstock», kuid sellisele vormile on raske mingit asjalikku õigustust leida ning sellest raamatust nende nimede säärast kirjaviisi ei leia.

      Paraku ei saanudki kuningast isa ja Inglismaa rahva poolt palavalt armastatud Walesi prints Edward kunagi troonile. 1330. aastal sündinud Crécy ja Poitiers’ lahingute kangelase tervis oli korras kuni 1367. aastani, mil ta sõjakäigul Pürenee poolsaarel, et aidata Pedro Julm tagasi Kastiilia troonile, tõsiselt haigestus. Düsenteeriapuhang laastas tervet ta sõjaväge sel määral, et iga viies inglane ei naasnud Hispaaniast enam kunagi. Arvatakse, et ka Must Prints ise jäi verisesse kõhutõppe, teisalt jälle leitakse, et ta poleks suutnud kümme aastat düsenteeriaga võideldes elus püsida ning et pigem kimbutas teda maksatsirroos, neerupõletik või need mõlemad. Igatahes ei saanud ta enam hobuse seljas ratsutada ja lahingus osaleda, nii et 1371. aastal tuli tal kuninga asevalitseja koht Bordeaux’s oma nooremale vennale Gaunti Johnile loovutada ja Inglismaale naasta. Kodus troonipärija tervis puhkuse ja range dieedi toel taastus, nii et ta sai 1372. aastal koos kuningast isaga osaleda järjekordsel Prantsusmaa-retkel. Selle täielikult läbikukkunud sõjalise avantüüri järel halvenes Walesi printsi tervis uuesti, nii et ta kaotas tihti üldise kurnatuse tõttu meelemärkuse. Prints Edward suri 1376. aasta juunis aastapäevad enne oma kuningast isa kõigest 45-aastase mehena. Tema kahest seaduslikust pojast oli elus vaid noorem, 1367. aasta jaanuaris Bordeaux’s sündinud Richard, kellest sai nüüd Inglismaa uus troonipärija. Richardi ema Joan oli Kenti krahvi Edmundi tütar ja pärija, Edmund ise oli kuningas Edward I noorim poeg. Joan oli aga oma ajastu kohta üsnagi isepäise naisterahvana enne Walesi printsiga naitumist juba korra kuningapere tahte vastaselt abielus olnud, parun Thomas Hollandiga, kellega tal oli kaks poega ja kaks tütart, kes olid siis tulevase kuninga Richard II emaliinis poolvennad ja – õed.

      2. ANTWERPENI LIONEL

      Kuningas Edward III teine täiskasvanuikka jõudnud poeg, Antwerpenis 1338. aastal sündinud Clarence’i hertsog Lionel oli, nagu juba öeldud, 1368. aastal Itaalias ootamatult surnud. Omal ajal arvati üsna kindlalt, et ta võidi mürgitada ning et selle taga võis olla ta teise naise Violante Visconti isa, kuigi mingit tõestust sellele kunagi leitud pole. Lionelist jäi maha vaid üks laps, tütar Philippa esimesest abielust Ulsteri krahvinna Elizabeth de Burgh’iga, kes ise oli emapoolset liini pidi kuningas Henry III (valitses 1216–1272) järeltulija. Philippale ei pärandunud edasi ta isa Lioneli jaoks 1362. aastal loodud Inglismaa kolmas hertsogitiitel – Clarence’i hertsog, küll aga emapoolne Ulsteri krahvinna tiitel. Philippa pandi 1369. aastal 14-aastasena paari 17-aastase Marchi krahvi Edmund Mortimeriga, kes, nagu juba öeldud, oli kurikuulsa Roger Mortimeri järeltulija, mehe, kes oli Edward III ema, kuninganna Isabelle’i armuke, Edwardi isa kuningas Edward II kukutaja ja tõenäoliselt tema tapmise korraldaja. Roger Mortimeri süüdimõistmise ja poomise järel nende suguseltsilt ära võetud tiitlid ja valdused õnnestus Philippa peigmehe isal tubli sõjateenistuse eest Prantsusmaal siiski tagasi saada, viimasena taastati Mortimeridele 1354. aastal Marchi krahvi tiitel. Selle kummalise nime päritolu ei maksa otsida märtsikuust, vaid see tähendas erinevaid valdusi Walesi piirialadel (Welsh Marches), konkreetsemalt tulenes see tiitel varakeskaegse anglosaksi kuningriigi Mercia nimest, mis oli asunud just Inglismaa keskel ja piirnenud Walesiga. Nimetus ‘Mercia’ tulenes algselt samuti sõnast, mis tähendaski piirirahvast. Igatahes sündis Philippale ja Edmundile kaks tütart, kes abiellusid võimukatesse