Troonide mäng. Rooside sõjad Yorkide ja Lancasterite vahel 1455–1487. Raul Sulbi

vastu, sõda, mis sai hiljem nimeks Saja-aastane sõda, kuigi vältas koos vaheaegadega hoopis 117 aastat. Kusjuures terminit «saali õigus» tegelikkuses keegi tollal ei kasutanud, selle tarvitamine tollaste sündmuste kontekstis on täiel määral anakronistlik.

      Inglismaal nii kindlat ja selget korda paigas polnud. Samal põhjusel, miks seda oli vaja Prantsusmaalgi reguleerida alles mitusada aastat pärast stabiilse kuningavõimu kehtimist: varem oli troonil istuval kuningal surma hetkel alati meessoost järeltulija(id) olemas. Ometi teame juba 16. sajandi Inglise ajaloost lausa kolme kuningannat: Jane Grey, Mary Tudor ja Elizabeth I, kes valitsesid üksteise järel kokku 50 aastat. Kuid võimule said nad alles eelmiste valitsejate meessoost järeltulijate puudumisel. Naisliinis pärilus tuli kõne alla alles meesliini otsalõppemisel.

      Maavaldust ja muud aadlikule kuuluvat vara võis 14.–15. sajandil pärida ka tema tütar, kuid kas seesama printsiip kehtis ka kuningavõimu kohta, selles poleks omaaegsed juristid sugugi ühel meelel olnud. Varasemast ajast naissoost valitseja pretsedenti polnud. 12. sajandi keskel Anarhia nime kandva kodusõja ajal 1135–1154 oli kuningas Blois’ Stephen vastamisi samuti troonile pretendeeriva keisrinna Matildaga (Maude’iga), kuid viimast ei nimetata ometi kunagi Inglismaa kuningannaks. William I Vallutaja meessoost järeltulijad olid otsa lõppenud: tema poegade William II ja Henry I järel sai Normandia parunite abiga trooni enda kätte ta tütre Adele’i poeg Stephen (Etienne, Estienne), kuigi Henry I oli oma surma eel määranud järeltulijaks oma tütre Matilda, kes oli esimese abikaasa, Saksa-Rooma keisri Heinrich V surma järel isa soovil naitunud Anjou krahvi Geoffroy V Plantagenetiga, kellega tal oli 1135. aastaks kaheaastane poeg Henri.

      Kodusõda vältas pea kogu Stepheni valitsusaja, kuid just tema kontrollis kogu selle aja suuremat osa Inglismaast, vaid 1141. aastal tuli sõtta pooleks aastaks pööre, mil Matildat loetakse suurema osa saareriigi valitsejaks, «Inglismaa emandaks» (Lady of England), sest just sellist tiitlit tarvitatigi. Alles kodusõja ja Stepheni valitsusaja päris lõpus sõlmiti sõdivate poolte vahel rahu, mille järgi pidi Stephen surmani Inglismaa kuningaks jääma, kuid troon pidi seejärel minema Matilda pojale Henri’le, mitte Stepheni järeltulijaile, kellest vanim, Boulogne’i krahv Eustace oli juba isa eluajal 1152 kaaskuningaks saanud, kuid järgmisel aastal surnud. Järgmine elusolev poeg William jäigi surmani 1159. aastal Boulogne’i krahviks, Inglismaa kuninga ja Plantagenetide dünastia rajajana sai aga kuulsaks Matilda poeg Henry II, kes valitses 1154–1189. Ka sellest ajalooepisoodist nähtub, et naisvalitseja oli inglastele (normanni paruneile) vastumeelne, kuni järgmises põlves leidus meesterahvas, kes kasvõi emaliinis valitsejasuguvõssa kuulus.

      Yorkide ja Lancasterite troonitüli on muidugi täiesti ainulaadne probleem, varasematest juhtumitest analoogi leida ei ole võimalik. Selge oli see, et sugu trumpas alati üle sünnijärjekorra: hiljem sündinud poisslaps oli alati maavalduse või valitsejastaatuse pärijana eespool varem sündinud tütarlapsest ning naisliini kaudu pärimine tuli kõne alla vaid meesliini puudumisel. Seega ei tohiks antud juhtumi puhul küsimust nagu tekkidagi, kuningas Edward III esimese poja liin lõppes pojapojaga, teise poja liin jätkus läbi selle tütre, kolmanda poja liinis eksisteeris otsene meesliin, nii et kui mitte arvestada trooni usurpeerimise fakti 1399. aastal, siis meesliini eelisseisundi printsiibi alusel pidanukski troon Lancasterite soole minema. Ka varem oli korduvalt juhtunud olukordi, kus kuninga vanima lapse, tütre liinis oli teises põlves ette näidata poisslaps, kuid troonipäriluse liin läks seni, kuni sellel tütrel oli nooremaid vendi ja neil poisslapsi, ikkagi otsest meesliini eelistades.

      Pisut komplitseerib asju tõik, et Edward III oli oma valitsusaja alguses ise asunud läbi oma ema pärilusliini pretendeerima Prantsuse kuningatroonile. Samas ikkagi alles siis, kui ta ema vennad, ka nooremad vennad olid troonil ära olnud. Ometi vaikiti nii 1399. aasta usurpatsiooni kui ka 1461. aasta troonianastamise ajal täiesti maha 1376. aasta harta, võimalik, et seetõttu, et dokument oli kohe pärast selle sündi kalevi alla pandud ja arhiivi peidetud ning sellest lihtsalt ei teatud.

      Oma eluõhtul 1376. aastal sõnastas kuningas Edward III pärast oma esimese poja, Walesi printsi Edwardi surma selgesõnaliselt, et troonipärilus ta poegade seas peab realiseeruma meesliini eelisseisundi printsiibi järgi. Arvatakse, et dokumendi sünni taga oligi kuninga kolmas poeg, Lancasteri hertsog Gaunti John, kes soovis juhuks, kui kuninga esimese poja 9-aastane poeg täisikka ei jõuagi, nagu keskajal tihti juhtuda võis, kindlustada kuningatrooni liikumine enda või oma esimese poja Bolingbroke’i Henry kätte.

      Vahele sooviti jätta 1368. aastal Itaalias salapärastel asjaoludel, võimalik et mürgitamise tagajärjel surnud kuninga teise poja, Clarence’i hertsogi Lioneli tütrepojad Roger ja Edmund, kes olid sündinud Lioneli tütre Philippa abielust Marchi krahvi Edmund Mortimeriga. On arvatud, et selle soovi taga võis muu hulgas olla Mortimeride halb maine, oli ju Philippa abikaasa vanaisa Roger Mortimer pool sajandit varem koos oma armukese, kuninganna Isabelle’iga kukutanud troonilt ja lasknud vangistuses tappa Edward III isa Edward II ning seejärel valitsenud mõned aastad kuningriiki karmi käega, kuni Edward III täisealiseks sai ning võimu enda kätte võttis ja Mortimeri hukata laskis.

      Harta kadus aga arhiividesse ning kuningas Richard II ajal, kel küll õnnestus täisikka jõuda, kuid mitte ühtegi järeltulijat sigitada, peeti troonipärijaiks ikkagi Mortimeri-poisse. Nagu ilmnes aga 1399. aasta usurpatsiooni ajal, lugesid tegelikult reaalne sõjaline jõud, mõjukus ja populaarsus, mille toel Bolingbroke’i Henry esimese Lancasterina Inglise kuningatroonile tõusis. Ja seda sammu ei vaidlustatud siis kordagi Mortimeride argumendiga, nende vanemast harust olemisega. Ilmselt suuresti just seepärast, et see haru oleks viinud kuningavõimu Plantagenetide soo käest selgelt uue perekonna, Mortimeride kätte. Samuti ka seepärast, et problemaatiliseks valitsejaks kasvanud Richard II oli saanud kuningaks lapseeas ning Mortimeride päriluse korral olnuks uus kuningas jällegi 8-aastane poiss ning riik vajanuks regendivalitsust. Bolingbroke’i Henry oli ennast aga korduvalt sõjaväljal tõestanud täisjõus mees.

      Henry IV valitsusaja esimesed mässukatsed kuninga kukutamiseks võeti ette vangistatud Richard II troonile tagasi aitamise egiidi all, apelleerides rahva seas levivatele kuulujuttudele, et tegelikkuses ammu surnud endine kuningas on ikka veel elus. Alles hiljem hakkasid mässukatsed toimuma Mortimeridest vanima, teismeeas Edmund Mortimeri trooniletõstmise eesmärgiga, kuigi viimane elas erinevate lankasterlaste eestkoste all ning kasvas Henry V sõbrana viimase ustavaks poolehoidjaks ega ilmutanud vähimatki pretensiooni kuningatroonile. Kui 1415. aastal korraldati vandenõu ta troonile tõstmiseks ning sellest tedagi teavitati, läks ta otsejoones kuningas Henry V juurde ja andis kõik vandenõulased üles. Kuni oma surmani 1425. aastal jäi see «troonipretendent» Lancasteritele ustavaks.

      Pärast tema surma läks see kahtlane au ta õe Anne’i pojale Yorki hertsogile Richardile, kes isaliinis põlvnes Edward III neljandast pojast Langley Edmundist. Ehk siis tuli Mortimeri pärilusliini jälle sisse naine, kelle kaudu see «au» nüüd Plantagenetide soost Yorki hertsogite sülle langes. Kogu Henry VI alaealisuse aja ja ka läbi kaootiliste 1440ndate ja 1450ndate ei pretendeerinud Yorki Richard kordagi kuningavõimule, ta soovis vaid pääseda kuninga tippnõunike ringi ja kuningriigi valitsemist reformida.

      Seega võibki väita, et kuigi Henry IV-t vaadeldi omal ajal võimu usurpeerijana, siis seda ikkagi vaid Richard II kukutamise mõttes, mitte Mortimeri liinist möödamineku tõttu. Keegi ei arvanud tõsimeeli, et Mortimeri-Yorki suguvõsa esindajail oleks suurem õigus troonile kui Lancasteritel, selle käsitluse leiutas Yorki propaganda alles aastail 1460–1461.

      8. ROOSIDE SÕJAD EESTI KEELES

      Eesti keeles on Rooside sõdadest kirjutatud hämmastavalt vähe. Hämmastavalt just seepärast, kui põneva ja dramaatilise perioodiga Inglismaa ajaloos on tegu. Kui piirduda Teise maailmasõja järgse perioodiga, siis valmistab erilist piinlikkust 1995. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia 8. köide, milles artikkel «Rooside sõda» saab endale teatmeteose kaheveerulisest leheküljest 14 alla poole lehekülje ulatuvat rida, mis aga kordavad üle käibetõdesid, et mitte öelda valefakte, nagu tulnuks sõja nimetus selle ajal kasutusel olnud vaenupoole vappidel kujutatud punasest ja valgest roosist, samuti nähakse sõja konfliktipõhjusena vaid dünastilist tüli, mis, nagu oleme nüüdseks veenduda võinud, on täiesti vale lähenemine. Lisaks korratakse samuti levinud ekslikku väidet, justkui