Surilina. John Banville

liiklusest ummistunud, kuus sõidurida sööstis edasi nagu hullunud loomakari. Ma surusin käed näo ette. Olin väsinud, mu mõistus oli väsinud, see hakkab kuluma nagu mu ülejäänud osad, kuigi mitte nii kiiresti. Ja ometi ei suuda see lakata töötamast isegi hetkeks, isegi kui ma magan – selle kohutava tõigaga ei suuda ma kuidagi leppida. Nüüd juba korduvalt, eriti öösel, pöördun ma tagasi jubeda võimaluse juurde, et mõistus võib keha surma üle elada. Räägitakse, et Dantoni maharaiutud pead kuuldi Robespierre’i needmas. Sattuda niimoodi kas või minutiks lõksu, tunda, kuidas süsteem ennast välja lülitab, näha, kuidas valgus lõpuks kustub – ah! Takso rappus üle rambi ja hakkas silla pikast tõusust üles ronima, taarus pingutusega kuuekümnese tunnikiirusega, kummid undamas ja mootor kolisemas nagu rikkis õhukonditsioneer. Ma nõjatasin pea vastu istme võidunud tehisnahka ja sulgesin taas silmad. Pimeduses kihasid vanad küsimused. Mida ma tean? Praegu vähem kui eile. Aeg ja vanus ei ole toonud mitte tarkust, nagu need oleksid pidanud tooma, vaid segadust ja üha laienevat arusaamatust, nii et iga aasta seab paika teadmatuse järjekordse ringi. Mida ma tean? Kui ma silmad lahti tegin, olime jõudnud silla esimesele harjale ning linn laius meie ees, kulges rahulikult madalatest küngaste reast üles ja alla, turris hooned sel ikka veel varasel tunnil lamedad ja ilmetud nagu lava taustdekoratsioonil. Tilluke lennuk hõljus bensiinisinise sudu kõrgel vallil. Kogu siin elatud aja jooksul polnud ma kordagi käinud sel teisel, kuulsal roostepunasel sillal ning ma ei teagi päriselt, kust see tuleb või kuhu see viib? Mis läheb mulle korda pelk topograafia? Vaat meele topograafia on hoopis iseasi… Meele topograafia – kas ma tõesti ütlen sääraseid asju valjusti, inimeste kuuldes?

      Üks mõlgitud valge auto, mida juhtis habras mustanahaline nooruk, kaldus äkitselt meie ette sõidurajale, venelane vajutas pidurit ning takso ägas ja õõtsus ohtlikult, mina paiskusin ettepoole ja lõin oma terve põlve valusasti ära millegi kõva vastu istme seljatoes. Liiklusõnnetus, see täiuslikem Ameerika rändetendus, oli alati üks mu elavamaid hirme, kogu selle lärmi, kuumuse, sisiseva auru ja valu talumatu absurdsus. Vihale aetud venelane hakkas oma koha nimel manööverdama, tõmbas auto lõpuks rooli vägevalt väänates vasakpoolsesse sõiduritta, jõudis valgele autole järele, avas kaasreisija poolse automaatselt avaneva akna ja saatis teele paljusilbilise kasakasõimu. Mustanahaline poiss, kondine käsivars uksel puhkamas, pikad peened sõrmed autoraadios mürtsuva muusika rütmi tagumas, pöördus ja saatis meile laia naeratuse, paljastades võimatult suured, võimatult valged hambad, siis ta rögistas sügavalt ja sülitas veniva rohelise laraka, mis nätsatas mu näo kõrvale, tagumise akna nurka, nii et ma vastikusega eemale võpatasin. Poiss heitis oma egiptlasepea kuklasse ja hirnus naerda, nii et ma seda küll nägin, kuid ei kuulnud liiklusmüra ja raadiotümpsu taustal, seejärel kihutas ta rõõmsalt mustas heitgaasipahvakus minema. Venelane ütles raevukalt midagi, mille mitte mõistmine mind sugugi ei häirinud.

      Sillalt laskusime mööda väljasõiduteed, mida ma polnud kunagi varem märganud, järsult bensiinijaamade, odavate motellide ja ookerkollase võsa tundmatule kõnnumaale. Ma kahtlesin ähmaselt, kas venelane ikka tõesti teab teed lennujaama – see poleks esimene kord, kui üks neist vihastest Moskoovia pagulastest mind valesse kohta oleks viinud. Ma jälgisin seda masendunud maastikku, mille kaldus varjud vilksasid mööda, ning mind rabas taas kord siin olemise, ükskõik kus, kõigi nende petlike iseärasuste seltsis viibimise kummalisus. Venelane oli pikkade käte ja karvaste kõrvadega venelane, mustanahaline poiss oli mustanahaline poiss, kellel oli seljas rebenenud särgik ja kes oli meie peale sülitanud, ning isegi mina olin see mina, kes oli teel lennujaama ja lennujaamast teise, vanemasse maailma. Kas me olime, ükskõik kes meist, isegi iseendale midagi rohkemat kui meie tunnuste summa? Kas ma olin midagi rohkemat kui kihude, hirmude, juhuslike tujude liikuv kogum? Ma veetsin suurema osa sellest, mida ma ilmselt oma karjääriks pean nimetama, püüdes taguda nende pähe, kes mind ümbritsevas üldises vastu seisvas sentimentaalses rahvamassis mind kuulata tahtsid, lihtsat õppetundi, et pole olemas mingit mina, mingit ego, mingit väärtuslikku sädet, mille on hinganud meisse kõigisse habemega patriarh taevas, keda pole ka olemas. Kuid ometi… Hoolimata kogu mu toonitamisest ja mu salajaseks häbiks, tuleb tunnistada, et isegi mina ei suuda täielikult vabaneda veendumusest, et keset maailma segadikku on olemas üks kestma jääv iseduse tuum, seemnetera, mis paneb vastu igale tormihoole, mis võib rebida lehed mandlipuult ning panna tugioksad kõikuma ja rappuma.

      Ongi lennujaam hommikuses, pimestavas, killustunud valguses, ähmi täis reisijad tassivad oma kotte, taksod nuusivad üksteise tagumist osa nagu sagivad jahikoerad, nokkmütsiga mustanahaline mees naeratab ja ütleb tohutu, võltsi ja rõhutatud rõõmsameelsusega: „Tere hommikust, härra!” Ma maksin venelasele sõidu eest – see jõhkard naeratas! – võtsin oma kohvri, pöördusin ümber kepi ja läksin oma paadimehekõnnakuga vastu oma viirastuslikule teisele minale väljuvate lendude saali suitsuklaasist ustel, mis viimasel minutil, just siis, kui näis, et mina ja mu peegeldus peavad kohtuma teineteist vastastikku hävitades, äkitselt järele mõtlesid ja minu ees kuuma õhu pahvaku saatel avanesid.

      Lenda! Lenda!

      Ta asetas kaks habrast ajaleheväljalõiget väikesele lambivalguses lauale voodi kõrval, laskis end kandadele istuma, käed lapiti lauaserval ja lõug kätel, ning uuris neid ühe pika hetke – kord uudist mehe ammusest surmast ja kord kõrvuti fotosid sellest mehest ja tollest teisest, kõik aja jooksul luitunud. Iga tema hingetõmme tegi laua klaasplaadi korraks uduseks ja liigutas seepiakarva paberitükke. Need olid rabedad ja kerged nagu liblikatiivad. Teda valdas erutav süütunne, ta oli lõiganud artiklid välja küünekääridega, kummargil ajalehekausta kohal ja oodates, et raamatukoguhoidja näeb, mida ta teeb, tuleb ja sõitleb teda kurguhäälses raevus ja keeles, millest ta ei saa aru ainsatki sõna. Ta pani jälle imeks viga foto allkirjas – Axel Vandel – selle seletamatut sobivust. Küll ta nägi noor välja, peaaegu poisike, väga nägus, aga nõnda äreva ilmega – küllap oli välklambisähvatus teda lihtsalt ehmatanud, aga ta nägi paratamatult neis silmis kartust ja eelaimust. Sel teisel tema kõrval oli näol ülbe, kuid ometi eneseirooniline muie. Ta võttis sõrmeotstega ja õrnalt kaks riisipaberi nelinurka, mille ta oli täpselt sobivaks lõiganud, ning asetas ühe kumbagi väljalõike peale, kõigepealt mehe surmateate ja siis fotode peale. Sulepea, mille ta oli ostnud, oli vanamoodne, keskelt jäme ja otsast peenem, see oli maksnud ärevust tekitavalt suure summa. Selle sees ei olnud mitte kummiballoon, mida ta oli oodanud – võltsvana mulje piirdus väliskestaga –, vaid jäik plastist tindipadrun. Nii oligi parem, ballooni oleks ta pidanud välja võtma kartusest, et see lekib või lõhkeb, aga padruni sai ta sisse jätta, see on turvaline ja piisavalt väike, et jätta lahedalt ruumi, mida ta tahtis sulepeas oma eesmärgil kasutada. Nii töötaks sulepea edasi ning see oleks hea – usutavus on detailides, selle õppetunni oli ta saanud meistri põlve kõrval. Nüüd liigutas ta kaks ajalehetükki laua eesmisele servale ning rullis need tihedalt tindipadruni ümber, algul ühe, siis teise, riisipaberi lehed kaitseks nende vahel, ning kinnitas need peene niidi silmusega, mille ta oli ettevaatlikult oma pluusipalistusest tõmmanud. Sõlme tegemine oli raske, sest ajaleheväljalõiked ja riisipaberi lehed kippusid lahti vajuma ning tal õnnestus asi alles kolmandal katsel. Ta oli ettevaatlik ka sulepea uuesti kokku keeramisel – ühe keerme juures jäi see kuidagiviisi tema niitidesse kinni ja praksatas ning tal oli tunne, nagu oleks tal südame all midagi pehmet ja sooja nipsatanud. Siis aga sai see tehtud. Tüsedana ta sõrmede vahel puhkav sulepea näis niisama täis nagu laetud püstol. Selle katsetamiseks kirjutas ta oma voodi kõrval olevale kirjutusplokile hoogsalt oma nime, aga suleots oli tema jaoks pisut liiga peenike. Ta kruvis sulepea uuesti kinni, kinnitas selle pluusitasku külge, läks ja seisatas riidekapi peegli ees ja silmitses ennast kaua. Tema peegelpilt paelus teda alati ja hirmutas ka – see vältimatu inimene, kes seal seisis, nii teada, nii teadja ja nii imelik.

      Täna õhtul hääled tema peas vaikisid.

      Nüüd ei olnud enam midagi teha, ta oli teinud kõik võimalikud ettevalmistused. Nüüdseks on Axel Vander seal maailma teises otsas juba tema kirja kätte saanud, sest nii oli talle postkontoris kinnitatud. Ta oli palunud kõige kiiremat võimalikku kättetoimetamist ning see oli nõudnud veel ühe jahmatavalt suure peotäie tema rahatähtede kahanevast varust. Ta läks ja nõjatus akna kõrval vastu seina ja vaatas ööpimedusse. Väljakul olid vihmaveelombid, läikivad ja mustad nagu nafta, ning rida puid, plaatanid, oletas ta, mis heitsid