Surilina. John Banville

soontega küünise. Masinakirjas read vilguvad ühes rütmis oimukohas taguva pulsiga ning terve silm jookseb vett pingutusest, millega ma püüan hoida sõnu paigal ja sirges reas. Ta oli Antwerpenis – Antwerpenis, Jumal küll! Tema kaalutletud, õpetlaslik toon tegi mulle nalja. Pingsalt, üritades keskenduda, mõtisklesin ma, kui palju ta võib teada. Olin arvanud, et olen oma kauge mineviku karvkatte maha ajanud, aga ometi oli siin tõend, et sellest ei ole päriselt lahti saadud, vaid see lohiseb mul ikka veel järel, ikka veel paari kuivanud limaniidiga mu küljes kinni.

      Siis tuli mulle purjus selgusega pähe, mida ma teen. Veider, kuidas see plaanitu maailm oma riuklikke vihjeid annab. Ma tuhnisin laual olevates paberites ja leidsin reljeefkirjaga kaardi, mis oli seal nädal aega lebanud, ning lugesin põlgusest jäigana selle uhkeldavas kirjas pompoosseid meelitusi. Chiarissimo Professore! Il Direttore del Convegno considera un altissimo onore e un immenso piacere invitarla ufficialmente a Torino… Ma olin kavatsenud muidugi napi ja põlgliku sõnumiga keelduda, kuid mõistsin nüüd, et pean minema ja sundima teda sinna minu juurde tulema. Kus oleks veel parem oma hävingule vastu astuda, kui just häving mulle osaks pidi saama?

      Alguses, kui ma olin seda kirja lugenud, oli mu esimene mõte olnud kaduda, lihtsalt tõusta püsti ja kõndida oma elust minema, nagu ma olin kõndinud juba kord varem tähelepanuväärse, ennekuulmatu eduga. Seekord poleks see nii kerge, tookord olin ma eikeegi, nüüd on inimesi – valitud salk, kuid ikkagi salk – kõigil mandritel, ükskõik kui palju neid on, kes teavad Axel Vanderi nime, aga sellegipoolest oleks seda võimalik teha. Mul olid kaardistatud põgenemisteed, raha salajastel pangaarvetel, varjupaigad pitseeritud ja ootel… Ma liialdan muidugi. Minuti või paar mängisin ma aga mõttega põgenemisest ning see mäng kiskus mind kaasa. See tekitas minus tunde, et ma olen uljas ja ohtlik, pani mind tundma ennast noorena. Ma mõtlesin, kas see mürgise kirja kirjutaja oli teadnud, millist mõju see mulle avaldab – kas oli võimalik, et ta andis mulle jalgalaskmiseks aega? Kuhu ma aga tegelikult läheksin? Ükskõik milliseid plaane ma ka ei oleks teinud, ei oleks ma saanud pageda kaugemale sellest kollakaspruunist rannast, mulle tuntud maailma kõige viimasest äärest. Ei, ma ei tee seda, ma ei valmista talle seda rahuldust, et ta kuuleb mu põgenevate savijalgade müdinat ja komistamist. Palju parem on talle vastu astuda, tema süüdistustele näkku naerda – haa! ma muidugi valetan talle, valelikkus on mu varjatud, ei, varjamatu külg. Ma olen valetanud kogu oma elu. Valetasin, et pääseda, valetasin, et mind armastataks, valetasin töökoha ja võimu saamiseks ning valetasin valetamise pärast. See oli minu eluviis, vale on peaaegu elu anagramm. Ja nüüd olid mu esimesed katsetused selles kunstis, mu õpipoisilikud pettused pöördunud tagasi mind hukutama.

      Ma ärkasin kell viis viirastuslikus vihmavalguses mitte veel päris kainena. Hetke vältel ootasin, et Magda laseb kuuldavale oma tuttava ja leebelt etteheitva ägina ning pöörab ennast voodis otsekui ookeanilaine. Sirutasin käe enda kõrvale, kus teda ei olnud – lina oli seal eriliselt, pisut kleepuvalt külm ning kuigi ma teadsin, et see on ilmselt pelk kujutlus, olin ma siiski veendunud, et tunnen seda. Lebasin ikka veel suletud silmadega ja süütasin oma äratussigareti, seejärel tõusin ja läksin paljajalu elutuppa, surnud jalg vahtralaudadel tümpsumas. Mul ei ole kalduvust apokalüptilisteks meeleoludeks, sest olen näinud, kuidas nii paljud maailmad paistavad lõppevat, kuid jäävad ometi ellu, aga sel hommikul oli mul kindel tunne, et ma olen ületanud – või mind on sunnitud ületama – mingi nähtamatu piiri ning ma olen seisundis, mis on igavesti millegi järgne, mis on igavesti pärast midagi. See piiriületuskoht oli muidugi see kiri. Nüüd olin ma lõhestatud põhjalikumalt kui kunagi enne, mina, kes ma olin alati enam kui mina ise. Ühel pool oli see mina, kes ma olin olnud enne kirja saabumist, ning nüüd oli seal see uus mina, see neljatäheline sõna, viltu kõigi tuntud asjade suhtes, mis olid äkitselt muutunud harjumatuks. Majal oli pinev ja valvas ilme, otsekui paneks ta pahaks minu sekkumist tema vargsetesse toimingutesse sel harjumatult varasel tunnil. Varjude viirastused hõljusid kõikjal, püüdes jääda märkamatuks. Mööda akent voolas alla vihm ning selle vastas virvendas üks laik seinal nagu tume siid. Ma jäin paigale ja vaatasin hämarusse, otsides fookust – kunagi oli siin Magda, käegakatsutav ja kohal, aga nüüd mitte, ning varjud olid üksnes varjud. Ma kuulsin, kuidas vihm aias vastu lehti ja savisse trummeldas ning ma kujutlesin, kuidas see langeb alla otse ja säravana nagu traadid tuuletus koidikus.

      Kohvimasin korises ikka veel vaevaliselt nagu kõhulahtisuse käes, kui vihm järsult lakkas. Ma ei harjunudki ära sealse ranniku ilmaga, see on alati liiga korrapärane, liiga ettekavatsetud, sealse kevade tagasihoidlikes hommikustes vihmavalingutes, millele järgnesid ühtlase päikesepaistega päevad, ei olnud midagi mu nooruse kevadete ennustamatusest, nende õhetavast palavikulisusest. Arkaadialased nurisevad kliima üle oma rahulikul, iroonilisel moel, aga minule ei kujutanud need tingimused endast peaaegu üldse mingit ilma, sest mina olen pärit Euroopa kõledatelt põhjamadalikelt nende jäätormide, viltuse vihma ja taevaga täis mäslevaid pilvi, mis rulluvad lõputult itta. Viisin aurava kruusi hommikusööginurka ja nihutasin ennast kohmakalt istepingi ja laua vahele. Läbimärjal, sasitud ja sätendaval aial oli häbelik ilme nagu inimesel, kes kogub end pärast näotut kähmlust. Udu jääb pooleks hommikuks lahele, kuni päike on küllalt tugev, et see ära põletada, nagu ütleksid ilmaennustajad. Mulle meeldib see väljend – udu ära põletada – selle kujundlik ja reibas kindlus. Seal, sellel rannikul, on loodusjõud midagi, millesse üleolevalt suhtuda ning isegi üsna sagedased maavärinad on üks suur, kohalik naljanumber. Esimestel kuudel pärast seda, kui me majja kolisime, oli mul kombeks hommikul nõnda istuda, vaadata oma avokaadopuud, oma pirnipuud, koolibrisid, kes toimetasid põõsa kallal, mida minu meelest nimetatakse hibiskiks, ning kuulata õnnesurinas varahommikusi uudiseid raadiost, oodates kärsitult saate lõppu, mil naeruväärselt tõsise häälega teadustaja annab mulle teada, mida päeval on minu jaoks varuks, kõrgemad ja madalamad temperatuurid – mitte kunagi liiga kõrged, mitte kunagi liiga madalad –, tuul vaikne ja mahe nagu hingeõhk, udu püsiv miraaž. Jäi mulje, nagu sulle pakutaks rida pillavaid ja täiesti teenimatuid maiuspalu.

      Ma läksin vannituppa ning kui ma huupi raseerituna ja lipsu ette sidudes tagasi pöördusin, oli Magda kohal, seljas vana hall, kulunud vööga hommikumantel, istus seal nurgas, kus mina olin istunud. Ta nägi välja toekas nagu tugitool, käed olid lapiti reitel, meetrijagu flanelli pingul laiali põlvede vahel, ning mu süda hüppas rinnus kõrvale ja hetkeks kartsin ma, et kukun. Just nõnda meenub ta mulle kõige paremini seal majas, kindlalt paigas varahommikuses neuralgilises valguses, raudhallid juuksed rangelt keskelt lahku kammitud ja rasked palmikud peadligi rõngas nagu kaks erakordselt suurt kõrvaklappi, mõhnalised jalad paljad, mõtisklev ja ilma igasuguse ootuseta pilk suunatud minust pisut mööda. Täna oli ta nägu kergelt kõrvale pööratud, talle iseloomulikult valvsa nurga all. Tundus, et kui ma piisavalt kaua ootan, võib ta midagi öelda. Siis aga pilgutasin ma silmi ja ta kadus ning mu süda sai tõredalt tagasi oma harjumuspärase kõikuva rütmi. Mispärast ta mind rahule jätta ei võinud? Ta oli tahtnud minna, selles olin ma kindel, nii et miks peab ta nõndaviisi tagasi tulema? Mu kohvikruus seisis kohas, kuhu ta oli ilmunud, selle kohal oli ikka veel nõrk aurujuga, mis nägi välja nagu suitsev revolvritoru.

      Heidutatuna läksin tuppa, mida tunti, ma ei tea miks, salongina. See oli maja kõige hämaram ruum, seal tuli hoida päeval ja ööl lampi nõrgalt põlemas. Võib-olla just sellepärast ei tahtnud inimesed kunagi seal pikemalt viibida, hoolimata diivanist, tugitoolidest ja kutsuvalt segi paisatud raamaturiiulitest. Inimesed? Millest ma räägin? Seal ei käinud kunagi mainimisväärselt inimesi peale minu ja Magda. Me ei julgustanud kedagi meid külastama, me ei olnud seltskondlikud, me teadsime vaevu lähimate naabrite nimesid – just nii see minu nõudmisel pidi olema ja Magda oli meelsasti minuga nõustunud või vähemalt ma arvan, et ta nõustus meelsasti. Ma istusin kušetile, olin veel poolpurjus, väsinud ja lirtsusin ootamatust, imalast enesehaletsusest. Ma ei taju oma elu paatost ja ohte kunagi teravamalt kui varahommikuti, mil ma peaksin olema tulvil uuenenud lootust ja jõudu. Mu otsustavus lõi korraks kõikuma: miks ma lähen sellele reisile, mida ma enda arvates saavutada saan? Haarasin käega põlve alt, vinnasin oma surnud jala üles ja mürtsatasin selle ühele väikesele lauale, nii et lambipirn hüppas ja vilkus. Mida muud mul peale minemise üle jäi?

      Toal oli üksainus aken, suur ja pikk, mis avanes kitsale jalgteele ja vastu kõrvalmaja vooderdist. Päev