Surilina. John Banville

oli päikesevalgus maailma selles nurgas, see oli pigem matt kiirgus, ühtlane ja rahulik, mis täitis päeva iga ruuttolli nagu särav ja värvitu gaas, nii et jäi mulje, nagu polekski selle allikas taevas, vaid see paistaks nendest samadest asjadest, millele see langes – hoonetest, mis olid valged nagu suhkrutükid, pastelsetest autodest, häilitud mustjasrohelistest puudest, mis ääristasid kõiki tänavaid nagu arvukad unelevad vardjad. Ma märkasin ka vahetumalt, et tuba on tolmune. Magda minekust saadik ei olnud ma üritanudki maja eest hoolt kanda, ma polnud isegi kindel, kus puhastusvahendid asuvad, kuigi ma mõtlesin, et kindlasti on olemas hari, mopp, ämber…? Mulle oli jäänud mulje, et Magdal oli olnud keegi koristaja, kes oli käinud majas siis, kui mind seal ei olnud, aga kuigi ma ootasin mitu hommikut järjest, ei ilmunud kedagi. Võib-olla ma üksnes kujutlesin läikivmusta, silmi pööritavat Jemimat, kellel oli muljetavaldav rind ja pealael sõlme seotud valge puuvillane rätik. Kas Magda tegi siis kõik kodused toimetused ise? Ma ei tea, miks peaks see võimalus olema üllatav, aga on. Nüüd, kui Magdat ei olnud enam, lebas tolm kõikjal häirimatult, peenike, pehme mutikarva karusnahk, mida lõikas radade labürint, mis tähistas mu leseelu mustrit majas – ukse juurest esikusse, köögis laua juurde, vannitoast magamistuppa. Mu maailma piirjooned hakkasid kaduma, need murenesid sellesse pehme mustuse halli poolvarju.

      Lesestunud või lesetunud? Kas niisugust sõna on olemas? Mõnikord sirutab keel ikka veel välja jala, et ma selle otsa komistaksin.

      Magda viimastel eluaastatel oli mulle mõistatuseks, kuidas ta veetis aega, kui mind kodus ei olnud, ning ma hoolitsesin üha enam selle eest, et mind seal poleks. Majapidamistööd olid vaevalt et kogu vastus isegi nii aeglaselt liikuva ja kaalutleva inimese puhul, nagu tema alati oli. Iga kord, kui ma küsisin, mida ta oli päeva jooksul teinud, ilmus ta näole ikka see nurkaaetu ilme, ta hoidis nägu kolmveerandise nurga all minust eemal ja laskis ühe õla längu, nii et mul oli tunne, nagu mind piiraks mingi suur ettevaatlik mäletseja. Need tema lömitavad reageeringud pahandasid mind alati, kuigi ma ei osanud mõelda, kuidas täpselt protestida ning pidin rahulduma sellega, et saatsin talle oma kõige teraskaledama, kahvatuhuulisema naeratuse ja tõmbasin järsult ja kiiresti õhku ninasõõrmetest sisse, lastes kuuldavale roomajaliku sisina, mis pani ta võpatama. Pärast sääraseid vastasseise valmistas mulle heameelt, et ta käis terve õhtu majas ringi, ohates kergelt ja häiritult või siis liikudes eriti vaikselt, nagu kuulataks ta ärevalt mu viha leevenemist. Kui me olime koos seltskonnas, mõnel vältimatul peol või kolledži vastuvõtul, ei suutnud ma loobuda kuivadest kõrvalmärkustest, ahvatledes ettevaatamatuid liituma naljadega Magda sobimatu, halvasti rõivastatud ja tumma kogu arvel minu kõrval. Need minu tema pihta suunatud teravmeelsused moodustasid vähemalt osa sellest, mis tegi temast avaliku naljanumbri – aastate jooksul kuulsin ma pealt, kuidas temale viidati kui Vanderi Mädchenile, Mutter Vanderile ja mõistatuslikult kui Vanale Eevale. Näis, et ta ei pannud pahaks neid väikesi avalikke julmusi, millel ma lasksin talle osaks saada, ning ta isegi naeratas kergelt ja ujedalt, nagu oleks ta tundnud uhkust selle üle, kui kohutavalt ma võin käituda – suured nööpmustad silmad säramas ja täidlane ülahuul ette ulatumas. Ja muidugi ajas see rõõmus sallivus mind veelgi enam marru ning ma tahtsin teda lüüa, kui ta seisis seal rahvahulgas, mantel seljas, laiad, madala kontsaga kingad jalas, käes veiniklaas, millest ta unustas juua, rahulolevalt eraldunud omaenda äraarvamatutesse sügavikesse – mu suur, aeglane, mõistatuslik paariline, keda ma ilmselt suurema osa neljakümnest aastast olin armastanud, sest muidu oleksin ma ju ära läinud.

      Ma tõusin kušetilt ja läksin uuesti magamistuppa, kus ma avastasin ehmatusega, et olin juba kohvri pakkinud. Ilmselt tegin ma seda varahommikul purjuspäi. Ma ei mäletanud seda. Mulle meenus, et ma helistasin lennukompaniisse ja oma üllatust, kui mulle ei vastanud mitte masin, vaid täiesti virge ja ärritavalt rõõmus inimhääl – ma ei suuda kohaneda maailma üha kasvava ootusega –, kuid pärast seda tuli üksnes joobnud une ähmane, nõrgalt sumisev tühjus. Võib-olla oli see midagi enamat kui burboon, võib-olla hakkan ma mõistust kaotama. Kuidas saaks märgata seniilsuse sissetungi, kui rünnatakse just nimelt märkamise võimet? Kas on mingid ajutised kergendushetked, kohutava selguse sähvatused keset jampsimist, judinaid tekitavad äratundmishetked peegli ees, kus vahitakse õudusega täisilastatud särgiesist, kuseplekilist püksiauku? Tõenäoliselt mitte, tõenäoliselt tatsan ma täies teadmatuses seniilsusesse. Raugaea algus, nagu mina seda praegu kogen, on järkjärguline akumulatsiooniprotsess, pehme halli aine kogunemine, nagu koguneb tolm koristamata majja, mille all lähevad ähmaseks mu mina kunagised teravad servad. Käima läheb ka vastupidine protsess, milles kõik muutub jäigaks ja liikumatuks, mu väljaheitest saavad hõõguva raua känkrad, mu liigesed kuivavad, kuni need kraabivad üksteist nagu pimsskivid, ning mu varbaküüned lähevad kõvaks nagu sarved. Minust väljaspool asuvad asjad, need oletatavasti elutud objektid, liituvad minu vastase vandenõuga. Ma panen asju valesse kohta, kaotan neid, prille, raamatu, mida ma minuti eest lugesin, mamma Vanderi tagasisaadud hõbedase tabletikarbi – jälle see nipsasjake –, mida ma hoidsin kui talismani rohkem kui pool sajandit, kuid mis näib nüüd kadunud, kukkunud ajaprakku. Esemed kukuvad mulle kõrgetelt riiulitelt pähe ja mööblitükid seavad end mu teele ette. Ma lõikan end korduvalt habemenoaga, puuviljanoaga, kääridega, ei möödu õieti nädalatki, ilma et ma leiaksin end mõnel hommikul kummargil valamu kohal, kus ma püüan hammastega kohmakalt plaastrit lahti koorida, samal ajal kui katkisest sõrmest tilgub veri šokeeriva asjalikkusega portselani peale. Kas need äpardused ei olnud varemalt teistsugused? Ma ei olnud kunagi, isegi mitte nooruse kõige väledamatel aegadel kuigi osav, aga mõtlen nüüd, kas mu praegune kohmakus võib olla midagi uut, mitte lihtsalt füüsiline käpardlikkus, vaid katkestuse radikaalne vorm, sügaval ajus toimuvate komistuste ja lõpetuste väline ilming. Kõige väiksemad asjad on alati kõige kindlam hoiatus, kui neid vaid kuulda võetaks. Magda haiguse esimene märk, mida ma tähele panin, oli tema äkitselt tekkinud isu igasuguse laste toidu, popkorni ja kartulikrõpsude, iiriste, šerbeti ja odavate pulgakommide järele.

      Väljas tänaval hirnatas autopasun – minu jaoks on autopasuna hääl selle kuulsusrikka vabariigi kõige iseloomulikum häälitsus, täiest kõrist kostev, kamandav ja lõbusalt pilkliku alatooniga. Ma kahmasin kohvri ja kepi ning liipasin ukse poole nagu pikaajaline vang, kes on kuulnud riivide avanemist.

      Taksojuht oli karikatuurne immigrant idast, karune ja sõnaaher, kõige tõenäolisemalt venelane, nagu nii paljud näivad olevat neil värske vabaduse päevadel. Ta võttis tõrksalt mu koti, pöördus ja kobistas sellega verandatrepist alla. On aegu, mil terve see rannariba näib filmi võtteplatsina ja kõik sellel viibijad karakternäitlejatena. Tänaval sätendasid lopsakad puud päikese käes ning igas eesaias olid värvilised õied, ometi oli aga isegi nüüd, kevade kõrgaja varahommikul, õhus kopitanud, kuhtunud tunnet, mis on veel üks ilma üldise puudumise tagajärg, ning sudu, mida isegi koiduaegne vihm ei suuda päriselt hajutada. Taksojuht ei avanud mulle autoust ning mul oli raskusi madalasse sõidukisse istumisega, nii et ma viskasin kõigepealt sisse oma kepi, siis pöördusin, keerasin oma rindkere kahekorra, surusin ennast tagurpidi uksest sisse istmele, haarasin mõlema käega oma kasutust jalast ja vinnasin selle enda järel sisse. Raske on olla graatsiline, kui oled pooleldi sant. Kõigi nende vaevaliste manöövrite ajal istus karvaste kõrvade ja jämedate, küürus õlgadega venelane esiistmel nagu kivikuju ja vahtis loiult enda ette. Nüüd liigutas ta kusagil mingit kangi – ma ei õppinudki juhtima selle maa suuri ja hirmutavaid autosid –, vajutas gaasipedaalile, mootor möiratas ja takso sööstis kõnnitee äärest minema nagu nõelatult. Pöördusin ja nägin, et üks mu naaber seisis verandal, nöörvest seljas ja lühikesed püksid jalas, ning jälgis mu lahkumist otsekui kinnitust saanud kahtlusega, otsekui oleks ta üksnes oodanud, kuni takso nurga taha pöörab, et joosta telefoni juurde, helistada võimudele ja teatada, et kahtlane linnuke naabermajast on minema lennanud. Ta on üks neid kõhna kehaehitusega ja pikki kohalikke, kellel on hallinevad lokid ja sorgus bandiidivuntsid. Nende rohkem kui kahe aastakümne jooksul, mil ta meie kõrval on elanud, olen ma vahetanud temaga üksnes peotäie valvsalt viisakaid tervitusi, kuigi ükskord ta tuli meile, et nuriseda hulkuva koera üle, kelle Magda oli majja võtnud, ning ma muidugi vabanesin koerast. Nüüd tuli mulle esimest korda pähe mõelda, kas see sell ei ole äkki heebrealane. Pidasin seda võimalikuks – need vetruvad lokid, see nina. Pool Arcady ja selle ümbruse elanikkonnast näis kuuluvat äravalitud rahva hulka, kuigi mitte selle