Prussakad. Jo Nesbø

Sa said võimaluse seda tõestada, Harry.”

      „Mitte piisavalt, boss. Sellest jäi väheks.”

      „Sellest jääb alati väheks. Aga kuskile tuleb punkt panna. Meie eelarve juures …”

      „Anna mulle vähemalt vabad käed, et iseseisvalt tegutseda. Kuuks ajaks.”

      Møller tõstis korraga pea ja pigistas ühe silma kinni. Harry teadis, et teda on läbi nähtud.

      „Sa libe suller, sa oled seda tööd kogu aeg tahtnud, on nii? Tahtsid enne ainult natuke tingida?”

      Harry lükkas alahuule ette ja väärutas pead. Møller vaatas aknast välja. Siis ta ohkas.

      Hästi, Harry. Ma vaatan, mis ma teha saan. Aga kui sa selle tuksi keerad, pean ma üht-teist otsustama. Tean, et juhtkond on neid otsuseid juba ammu oodanud. Sa ikka tead, milliseid?”

      „Jalaga persse ja uksest välja, boss,” naeratas Harry. „Mis töö see on?”

      „Ma loodan, et su suveülikond on puhastusest tagasi ja sa mäletad, kuhu oma passi panid. Su lennuk läheb kaheteist tunni pärast ja viib su kaugele.”

      „Mida kaugemale, seda parem, boss.”

      Harry istus Sognis väikese sotsiaalkorteri ukse kõrval toolil. Õde konutas akna all ja silmitses tänavalaterna valgussõõris keerlevaid lumeräitsakaid. Paaril korral ta nuutsatas. Kuna ta istus Harry poole seljaga, ei osanud too otsustada, kas see oli nohust või hüvastijätust. Õde oli elanud seal kaks aastat ja sai olusid arvestades hästi hakkama. Kohe pärast vägistamist ja aborti oli Harry võtnud riided ja tualettasjad kaasa ning kolinud tema poole, aga mõne päeva pärast oli õde öelnud, et aitab küll. Et ta on juba suur tüdruk.

      „Ma tulen varsti tagasi, Søs.”

      „Millal?”

      Õde istus nii akna ligidal, et iga kord, kui ta midagi ütles, ilmus aknale aurusõõr.

      Harry istus Søsile lähemale ja pani talle käe seljale. Ta tundis vaevu märgatavast võbinast, et õele tükib nutt peale.

      „Kui ma need pahad inimesed kinni olen võtnud. Pärast seda tulen kohe koju.”

      „Kas see on …”

      „Ei, see ei ole tema. Tema võtan ma pärast kinni. Kas sa oled täna isaga rääkinud?”

      Õde raputas pead. Harry ohkas.

      „Kui tema sulle ei helista, siis palun helista sina temale. Kas sa teeksid seda minu heaks?”

      „Isa ei ütle kunagi midagi,” sosistas õde.

      „Isa on kurb, sest ema on surnud, Søs.”

      „Aga see oli nii ammu.”

      „Sellepärast ongi aeg, et me paneksime ta jälle rääkima, Søs, ja sa pead mind selle juures aitama. Kas tahad aidata? Kas tahad, Søs?”

      Õde keeras sõna lausumata ringi, võttis Harryl ümbert kinni ja puuris oma pea talle kurgu alla.

      Harry silitas tal pead ja tundis, kuidas särgiesine läbi niiskus.

      Kohver oli pakitud. Harry oli helistanud Aunele ja öelnud, et sõidab töö asjus Bangkokki. Too ei osanud selle peale midagi kosta ja Harry ei teadnudki õieti, miks ta helistanud oli. Kas sellepärast, et on hea helistada kellelegi, kes võiks huvi tunda, kuhu ta kadunud on? Harry mõtles, et Schrøderi ettekandjatele ju helistada ei sobiks.

      „Võta need B-vitamiini ampullid kaasa, mis ma sulle andsin,” ütles Aune.

      „Miks?”

      „Nad aitavad sind pisut, kui sul tekib soov joomisega vahet pidada. Tead küll, Harry, et uus keskkond pakub head võimalust.”

      „Ma mõtlen selle peale.”

      „Mõtlemisest üksi jääb väheks, Harry.”

      „Ma tean. Sellepärast ei ole mul neid ampulle kaasa vaja.”

      Aune mõmises. See oli tema mood naerda.

      „Sa oleksid pidanud koomikuks hakkama, Harry.”

      „Küll ma jõuan.”

*

      Üks taamal asuva võõrastemaja poistest seisis majaseina ääres ja lõdises lühikese teksajaki väel, pahvides paberossi, kui Harry kohvri takso pagasiruumi vinnas.

      „Lähed reisile või?” küsis ta.

      „Justament.”

      „Lõunasse või?”

      „Bangkokki.”

      „Üksi?”

      „Just.”

      „Say no more …”

      Ta tõstis pöidla ja tegi Harryle silma.

      Harry võttis check-in’i leti daamilt pardakaardi ja keeras ringi.

      „Harry Hole?” Mehel olid terasraamiga prillid ees ja ta silmitses Harryt nukra naeratusega.

      „Ja teie olete?”

      „Dagfinn Torhus välisministeeriumist. Tahame teile edu soovida. Ja olla ühtlasi kindlad, et te mõistate ülesande … delikaatset iseloomu. Kõik on toimunud nii kiiresti.”

      „Tänan lahke hoolitsuse eest. Ma sain aru, et minu ülesanne on mõrvar suurema kisa ja kärata üles leida. Møller instrueeris mind.”

      „Tore. Esmatähtis on diskreetsus. Ärge kedagi usaldage. Ka mitte neid, kes väidavad end olevat välisministeeriumist. Tegelikult võivad nad olla, noh, ütleme Dagbladet’st.”

      Torhus avas suu otsekui selleks, et naerda, ja Harry mõistis, et ta mõtleb seda tõsiselt.

      „Dagbladet’ ajakirjanikud ei käi ringi, välisministeeriumi märk revääril, härra Torhus. Ega jaanuaris tolmumantliga. Ma nägin muide saadud dokumentidest, et te olete minu kontaktisik ministeeriumis.”

      Torhus noogutas otsekui endamisi. Siis ajas ta lõua püsti ja alandas häält pooltooni võrra.

      „Teie lennuk läheb varsti, nii et ma ei pea teid kaua kinni. Aga kuulake ära, mis mul teile öelda on.”

      Ta võttis käed mantlitaskust ja pani risti rinnale.

      „Kui vana te olete, Hole? Kolmkümmend kolm? Kolmkümmend neli? Teil on ikka veel võimalik karjäär ees. Olen teie kohta nimelt järelepärimisi teinud. Teil on annet ja ilmselt on politseiladvikus inimesi, kellele te sümpatiseerite. Ja kes teid kaitsevad. See võib samamoodi jätkuda, kui kõik hästi läheb. Aga üksainus valesamm, ja te lendate perseli, ja võite kukkudes kaaslase kaasa tõmmata. Ja siis avastate, et teie niinimetatud sõbrad on korraga silmapiirilt kadunud. Nii et kui te ka ei liigu täistambil, siis katsuge vähemalt jalul püsida, Hole. Kõigi huvides. See on teile vana uisutaja heatahtlik soovitus.”

      Tema suu naeratas, aga silmad sondeerisid Harryt.

      „Teate, Hole, mul tuleb siin Fornebus alati masendus peale, nagu miski lõpeks. Nagu miski lõpeks ja algaks.”

      „Mis te räägite!” vastas Harry, kes kaalus, kas jõuab enne värava sulgemist baarist ühe õlle võtta. „Noh. See võib vahel kasuks tulla. Uuendus, ma mõtlen.”

      „Loodame,” ütles Torhus. „Loodame.”

      5. PEATÜKK

      HARRY HOLE KOHENDAS PÄIKESEPRILLE ja silmitses Don Muang International Airporti ees seisvat taksoderida. Tal oli tunne, nagu oleks ta sattunud vannituppa, kus keegi on just kõrvetavkuuma duši lahti keeranud. Ta teadis, et selleks, et suure õhuniiskusega hakkama saada, tuleb osata minna lasta. Lasta higil voolata ja mõelda muust. Valgusega oli hullem. See lõikas otse läbi odavate nõekarva plastprillide tema alkoholist läikivatesse silmadesse ja andis täiskäigu peavalule, mis oli meelekohas seni õrnalt tuiganud.

      „250 baht or metel taxi, sil?”

      Harry püüdis