Prussakad. Jo Nesbø

talle eriti ei meki.

      „Oled käinud läbi paksu ja vedela ja kohe, kui pudeli lahti teed, oled seal tagasi. Mingit keskteed ei ole, Harry.”

      Noh. Ta sai ikkagi kahe jala peal koju, tavaliselt ka riided seljast, ja jõudis ka tööle. Aga mitte alati polnud see nii olnud. Harry nimetas seda keskteeks. Ta vajas vaid veidi tuimastust, et saaks magada, muud midagi.

      Üks tüdruk teretas teda musta karvamütsi alt, kui ta möödus. Oli see mõni tuttav? Eelmisel aastal oli mitu inimest teda teretanud, eriti pärast intervjuud saates „Redaksjon 21”, kus Anne Grosvold oli temalt küsinud, mis tunne oli sarimõrvarit tulistada.

      „Noh. Märksa parem kui siin istuda ja säärastele küsimustele vastata,” oli ta muiates vastanud, ja sellest sai kevade hitt, kõige tsiteeritum väljend peale ühe poliitiku pärli „lambad on kenad loomakesed”.

      Harry pistis võtme välisukse lukuauku. Sofies gate. Miks ta sügisel Bisletisse oli kolinud, ei olnud talle ikka veel selge. Võib-olla sellepärast, et Tøyenis olid naabrid teda imelikult vahtima hakanud ja hoidnud distantsi, mida ta algul oli pidanud lugupidamiseks.

      Tühi temaga, siin jätsid naabrid ta rahule, aga tulid välja ja vaatasid, kas kõik on korras, kui tema jalg mõnel õhtul trepiastet ei tabanud ja ta, selg ees, alumisele trepimademele prantsatas.

      Tagurpidi prantsatamised olid alanud alles oktoobris, kui ta Søsi asjas tupikusse oli jooksnud. Siis oli temast otsekui õhk välja voolanud ja ta oli jälle hakanud und nägema. Ja ta teadis vaid üht viisi, kuidas unenägusid eemal hoida.

      Ta oli püüdnud end kokku võtta ja sõitnud koos Søsiga Raulandi suvilasse, aga õde oli pärast talle osaks saanud hirmsat vägistamist kinniseks muutunud ega naernud enam nii meelsasti kui varem. Siis oli Harry paar korda isale helistanud, aga jutuajamine ei võtnud vedu ja ta tajus, et isa tahab, et teda rahule jäetaks.

      Harry astus korterisse, sulges ukse, hüüdis, et on kodus ja noogutas rahulolevalt, kui vastust ei järgnenud. Kimäärid ilmuvad kõikvõimalikus kehastuses, aga kuni nad teda köögis ei oota, on mingi võimalus, et saab öösel rahulikult magada.

      4. PEATÜKK

      PAKANE RÜNDAS NII ÄKKI, kui Harry tänavapoolsest uksest välja astus, et ta tahtmatult ahhetas. Ta tõstis pilgu linnamajade vahel punetava taeva poole ja avas suu, et sapi ja Colgate’i haisu välja tuulutada.

      Holbergsi väljakul jõudis ta napilt trammile, mis tuli kolisedes mööda Welhavensgatet. Ta leidis istekoha ja lõi lahti Aftenposteni. Jälle pedofiil. Viimastel kuudel juba kolmas, kõik norralased, kes Tais teolt tabati.

      Juhtkirjas meenutati peaministri valimislubadust seksuaalkuritegude uurimist tõhustada, ka välismaal, ja tunti huvi, millal tohiks tulemusi näha.

      Seda kommenteerides tähendas riigisekretär Bjørn Askildsen peaministri büroost, et töötatakse ikka veel selle kallal, et Taiga norra pedofiilide kohapealseks uurimiseks kokkulepe saavutada, ja kohe, kui see jõustub, võib loota kiireid tulemusi.

      „Sellega ei kannata oodata!” märkis Aftenposteni toimetaja lõpetuseks. „Inimesed ootavad tegusid. Kuidas võib kristlik peaminister lubada sääraste sigaduste jätkumist!”

      „Sisse!”

      Harry avas ukse ja vaatas otse Bjarne Mølleri lahtisesse suhu, kui too end toolil sirutas, nii et ta pikad koivad kirjutuslaua alt välja ulatusid.

      „Kae, keda näha. Ma ootasin sind eile, Harry.”

      „Sain teate kätte.” Harry võttis istet. „Ma ei käi purjuspäi tööl. Ja vastupidi. See on minu kindel põhimõte.” See pidi kõlama irooniliselt.

      „Politseinik on ööpäev läbi politseinik, Harry, olgu kainelt või purjuspäi. Ma pidin Waalerile augu pähe rääkima, et ta sinu kohta kaebust ei esitaks.”

      Harry kehitas õlgu, andes mõista, et rohkem pole tal asja kohta midagi lisada.

      „Olgu, Harry, jätame selle sinnapaika. Mul on sulle üks tööots. Minu meelest pole sa seda ära teeninud, aga kavatsen selle sulle ikkagi anda.”

      „Kas see teeks sul meele heaks, kui ütlen, et ma ei taha seda?” küsis Harry.

      „Jäta see Marlowe’ joga, Harry, see ei sobi sulle,” vastas Møller järsult. Harry muigas. Ta teadis, et ta osakonnajuhatajale meeldib.

      „Ma pole veel öelnud, mis see on.”

      „Kuna sa saadad mulle väljaspool tööaega auto järele, võin vaid oletada, et mitte liikluse reguleerimine.”

      „Just nimelt, nii et miks sa ei lase mul lõpuni rääkida?”

      Harry kõgises naerda ja kummardus lähemale.

      „Kas räägime suud puhtaks, boss?”

      Mis tähendab puhtaks, tahtis Møller küsida, kuid noogutas siis.

      „Ma ei ole praegu selline vend, kes kõlbaks keerulisi ülesandeid täitma, boss. Ma arvan, et sa oled ise ka märganud, kuidas töö mulle viimasel ajal istub. Et see ei istu. Või istub patuga pooleks. Teen oma asjad rutiinselt ära, katsun teistele mitte jalgu jääda ning ilmun tööle ja lahkun töölt kaine peaga. Sinu asemel annaksin selle töö mõnele teisele poisile.”

      Møller ohkas, tiris põlved laua alt suure vaevaga välja ja tõusis püsti.

      „Suud puhtaks, Harry? Kui see oleks minu teha, oleks selle töö saanud mõni teine. Aga nad tahtsid sind. Seepärast oleks mul sellest suur abi, Harry …”

      Harry tõstis valvsalt pilgu. Bjarne Møller oli ta viimasel aastal nii mõnestki supist välja aidanud, nii et ta teadis, et on vaid aja küsimus, millal ta võlga tagasi hakkab nõudma.

      „Pea kinni! Kes nad?”

      „Kõrged ninad. Sellised tüübid, kes võivad mulle käru keerata, kui oma tahtmist ei saa.”

      „Ja mida mina sellest saan, kui ma nõusse jään?”

      Møller püüdis tõsiselt kulmu kortsutada, aga tal oli alati olnud raske oma avalale poisinäole kurja ilmet manada.

      „Mida sa saad? Oma palka saad. Seni veel. Kurat, või mida sa saad!”

      „Ma saan üldjoontes aru, milles asi on, boss. Need inimesed, kellest sa rääkisid, kujutavad ette, et too Hole, kes eelmisel aastal Sydneys platsi puhtaks lõi, on kindlasti kõva käsi ja sinu töö on mind nende käsutusse anda. Kas ma eksin?”

      „Harry, ole kena, ära aja pilli lõhki.”

      „Ei, ma ei eksi. Ma ei eksinud ka eile, kui ma Waaleri lõusta nägin. Sellepärast magasin selle peale ja siin on minu pakkumine: mina olen hea poiss ja asun stardijoonele, aga kui ma lõpetan, annad mulle kaks uurijat täisajaga kaheks kuuks ja vaba juurdepääsu kõigile andmebaasidele.”

      „Millest sa räägid?”

      „Nagu sa ei teaks.”

      „Kui jutt on ikka veel sinu õe vägistamisest, siis on mul väga kahju, Harry. Ma loodan, et sul on meeles, et sellele loole sai väga põhjalik punkt pandud.”

      „Miks ei mäleta, boss. Mäletan aruannet, kus oli kirjas, et tal on Downi sündroom, mistõttu pole võimatu, et ta vägistamise ise välja mõtles, et varjata fakti, et ta juhututtavast rasedaks jäi. Tänan väga, mäletan küll.”

      „Polnud tehnilisi …”

      „Ta kavatses seda varjata. Kurat võtaks, mees, ma käisin tema korteris Sognis ja nägin mustapesukorvis juhtumisi verist rinnahoidjat. Pidin teda sundima, et ta mulle oma rinda näitaks. Mees oli tal rinnanibu ära lõiganud ja rind oli üle nädala verd jooksnud. Õde arvab, et kõik inimesed on nagu tema, ja kui see ülikonnamees talle lõuna välja tegi ja küsis, kas ta tahaks tema hotellitoas filmi vaadata, pidas õde teda väga kenaks inimeseks. Ja isegi kui ta oleks hotellitoa numbrit mäletanud, oleks see niikuinii olnud tolmuimejaga üle tõmmatud, puhtaks pestud ja asemeriideid sestsaadik kakskümmend korda vahetatud. Sellisel juhul pole tehniliste