Prussakad. Jo Nesbø

tulnud poliitikaga tegemist teha. Kuid ta oli mõistnud, mis on selleks oluline, et temaga kuigivõrd arvestataks, ja keelanud pojal politseikooli astuda, kui too ei soorita esimest poolt juuraõpingutest enne. Ja ülejäänut pärast. Bjarne oli teinud, nagu isa käskis, ja pärast pidulikku ülikooli lõpuaktust oli isa muudkui köhatanud ja patsutanud teda turjale, kuni ta palus, et isa järele jätaks.

      „Hea ettepanek,” kuulis Bjarne Møller end valjusti ja selgesti lausumas.

      „Siis on hästi,” vastas Torhus. „Meil oli teie arvamust nii kiiresti vaja sellepärast, et asjaga on endastki mõista tuli takus. Jätku kõik muud tööd sinnapaika, ta sõidab hommepäev.”

      Noh, äkki ongi see niisugune tööots, mida Hole praegu vajab, mõtles Møller lootusrikkalt.

      „Kahju küll, et me nii tähtsa mehe teilt üle lööme,” sõnas Askildsen.

      Politsei osakonnajuhataja Bjarne Møller pidi end kokku võtma, et mitte naerma pahvatada.

      3. PEATÜKK

      NAD LEIDSID TA WALDEMAR THRANE tänavalt Schrøderi restoranist, vanast ja auväärsest joomakohast, mis asus Lääne- ja Ida-Oslo piiril. Kui aus olla, siis oli koht pigem vana kui auväärne. Auväärsus peitus põhiliselt selles, et linnaantikvaar oli arvanud heaks need pruunid täissuitsetatud ruumid muinsuskaitse alla võtta. Aga muinsuskaitseline staatus ei laienenud klientuurile, vanade taltumatute ja väljasuremisohus joodikute kambale, igavestele maakatest tudengitele ja allakäinud naisteküttidele, kelle „parim enne” oli ammu möödas.

      Kaks politseinikku leidsid vibaliku mehe istumas ühe vana maali all, mis kujutas Akeri kirikut, kui uksest kanduv tuulepahvak korraks suitsuloori kergitas. Heledad juuksed olid aetud nii lühikeseks, et seisid harjastena püsti, ning kõhna ja ilmeka näo kolmepäevases habemetüükas helkis halli, kuigi mees ei võinud olla vanem kui kolmekümnendate keskpaigas. Ta istus üksi ja rühikalt, meremehekuub seljas, nagu hakkaks just lahkuma. Nagu poleks tal mingit mõnu tema ees seisvast õllest, vaid see on töö, mis tuleb ära teha.

      „Nad ütlesid, et me su siit leiame,” ütles vanem tulijatest ja istus teisele poole lauda. „Mina olen nooremuurija Waaler.”

      „Kas näete toda seal nurgalauas?” küsis Hole pilku tõstmata.

      Waaler keeras pead ja märkas luidrat vanameest, kes põrnitses end edasi-tagasi õõtsutades punase veini klaasi. Paistis, nagu oleks tal külm.

      „Teda nimetatakse viimaseks mohikaanlaseks.”

      Hole pööras näo nende poole ja naeratas laialt. Tema silmad olid nagu sinivalged nipsukuulid, mida kattis punane soontevõrk, ja ta pilk kinnitus Waaleri rinnaesisele.

      „Sõjaaegne merekaru,” lausus ta püüdlikult täpse diktsiooniga.

      „Paari aasta eest olevat neid siin palju olnud, aga nüüd pole neid järel kuigi palju. Teda seal torpedeeriti sõja ajal kaks korda. Ta peab ennast surematuks. Eelmisel nädalal leidsin ma ta pärast kõrtsi sulgemist Glückstadgatalt lumehanges magamas. Läheduses polnud ühtki inimest, oli kottpime ja miinus kaheksateist kraadi. Kui ma talle elu sisse sakutasin, vaatas ta mulle otsa ja saatis mu kuradile.”

      Ta puhkes laginal naerma.

      „Kuula, Hole …”

      „Ma läksin eile õhtul ta laua juurde ja küsisin, kas ta mäletab, mis juhtus, ses mõttes, et ma päästsin ju ta külmasurmast. Teate, mis ta vastas?”

      „Møller tahab sind kätte saada, Hole.”

      „Ta ütles, et on surematu. „Sellest saan ma veel aru, et minusugust sõjaveterani selles kuradi riigis mitte kellelegi vaja ei ole,” ütles ta. „Aga see on küll kuradi lugu, et isegi püha Peetrus minuga tegemist ei taha teha.” Kuulsite? Isegi püha Peetrus …”

      „Meil on korraldus sind jaoskonda toimetada.”

      Uus klaas õlut maandus kolksti Hole ette lauale.

      „Paluks arvet, Nina,” ütles ta.

      „280,” vastas ettekandja, kes ei pidanud summat märkmetest järelegi vaatama.

      „Vaat kus tont,” pomises noorem politseinik.

      „See on täpne, Nina.”

      „Oi, aitäh.” Ja oligi läinud.

      „Linna parim teenindus,” selgitas Harry. „Vahel näeb ta sind isegi siis, kui sa mõlema käega ei vehi.”

      Waaler oli kõrvad taha tõmmanud, nii et nahk tõmbus otsmikul pingule ja tõi nähtavale veresoone, mis vonkles kui sinine madu.

      „Meil pole siin aega istuda ja joobnu loba kuulata, Hole. Ma soovitan sul jätta see klaas …”

      Hole oli juba klaasi ettevaatlikult huultele tõstnud ja rüüpas.

      Waaler kummardus üle laua lähemale ja püüdis oma häält summutada: „Ma tunnen sind, Hole. Ja sa ei meeldi mulle. Minu meelest oleks sind tulnud politseist ammu lahti lasta. Sinusuguste närude pärast kaotavad inimesed politsei vastu austuse. Aga me ei tulnud siia sellepärast. Me tulime sulle järele. Boss on kena inimene ja võib sulle anda veel ühe võimaluse.”

      Hole röhatas ja Waaler tõmbus ruttu tagasi.

      „Võimaluse milleks?”

      „Et näidata, milleks sa kõlbad,” vastas noorem politseinik ja püüdis kelmikalt naeratada.

      „Ma näitan siin, milleks ma kõlban,” naeratas Hole, pani klaasi suule ja kallutas pea kuklasse.

      „Lõpeta ära, Hole!” Waaleri nägu tõmbus ninajuure ümbert punaseks, kui nad jälgisid, kuidas Hole kõrisõlm raseerimata kaelal üles-alla jõnksus.

      „Rahul?” küsis Hole ja asetas tühja klaasi enda ette lauale.

      „Meie töö …”

      „ … selle peale ma vilistan.” Hole nööpis meremehekuue kinni. „Kui Mølleril midagi vaja on, siis helistagu või oodaku, kuni ma homme tööle tulen. Ma lähen nüüd koju ja loodan, et ei pea järgmise kaheteist tunni jooksul teie lõustu nägema. Minu härrad …”

      Harry ajas oma sada üheksakümmend sentimeetrit püsti ja tegi vaevu märgatava tugisammu.

      „Kuradi ülbe türa,” ütles Waaler ja kallutas tooli tahapoole. „Kuradi luuser. Oleks need leheneegrid, kes sust pärast Austraalia juhtumit kirjutasid, teadnud, et sul mune pole …”

      „Mune milleks, Waaler?” Hole naeratas üha. „Et peksta kongis vintis kuueteistaastasi selle eest, et nad kannavad punkarisoengut?”

      Noorem politseinik vilksas Waaleri poole vaadata. Politseikoolis oli eelmisel aastal sahistatud, et paar noort punkarit oli avalikus kohas õllejoomise eest kinni võetud ja arestikambris märga rätti seotud apelsinidega läbi tümitatud.

      „Politseinike solidaarsusest ei ole sa iial aru saanud, Hole,” sõnas Waaler. „Sina mõtled ainult enda peale. Kõik teavad, kes Vinderenis selle auto roolis istus ja miks hea politseinik oma pea vastu aiaposti puruks lõi. Sest sina oled joodik ja sõitsid purjuspäi, Hole. Ole õnnelik, et faktid kalevi alla lükati, sest kui poleks olnud vajadust arvestada perekonna tunnetega ja politsei …”

      Noorem politseinik oli veel roheline ja õppis iga päev midagi uut juurde. Sel õhtul õppis ta näiteks seda, et väga rumal on kedagi solvates tooliga kiikuda, sest see muudab su täiesti kaitsetuks, kui solvatu korraga ründab ja sulle paremsirge silmade vahele kupatab. Kuna Schrøderis tuleb tihti ette, et kukutakse laua alla, siis jätkus jutusumin pärast paarisekundilist vaikust uue hooga.

      Ta aitas Waaleri püsti ja nägi silmanurgast, kuidas Hole kuuehõlmad uksest välja lehvisid.

      „Sa sitikas, pole paha pärast kaheksat õlut, mis?” märkis ta tunnustavalt, kuid pani suu ruttu kinni, kui Waaleri pilgu tabas.

      Hooletul sammul traavis Harry mööda Dovregata kiilasjääd. Sõrmenukid ei valutanud, aga valu ja kahetsuse külastusaeg ongi ju alles varahommikul.

      Tööajal