Prussakad. Jo Nesbø

tema värskelt raseeritud põski ja Oslo kasinas neoonvalguses silmas ta oma suust tõusvat pakaseauru.

      Oli esimene jaanuarinädal ja ta teadis, et talve peale läheb paremaks, kui jää kaanetab fjordi ja õhk muutub kuivemaks. Ta seadis sammud Drammensveienit pidi välisministeeriumi poole. Temast möödus paar üksildast taksot, muidu aga olid tänavad peaaegu tühjad. Gjensidige kell, mis helendas punaselt tema ees oleva hoone kohal mustava talvetaeva taustal, näitas ka kõigest kuuendat tundi.

      Välisukse ees võttis ta välja uksekaardi. „Amet: büroojuhataja” seisis kümme aastat noorema Dagfinn Torhusi foto kohal, kus ta jõllitas fotoobjektiivi, lõug püsti ja pilk terasraamiga prillide taga sihikindel. Ta tõmbas kaardi lugejast läbi, toksis sisse koodi ja tõukas lahti Victoria Terrasse raske klaasukse.

      Mitte kõik uksed ei olnud avanenud niisama libedalt, kui ta sinna kahekümne viie aastaselt, ligi kolmekümne aasta eest saabunud oli. Välisministeeriumi praktikantide kursustel ehk „diplomaatide koolis” ei olnud ta kuigi valutult keskkonda sulandunud oma Østerdali murde ja „maamatsi käitumise” tõttu, nagu üks Bærumi poiss nende kursuselt märkinud oli. Teised praktikandid olid lõpetanud ülikooli ühiskonnateaduste, majanduse või juura alal ja nende vanemad olid haritlased, poliitikud või koguni välisministeeriumi kõrgkiht, kelle hulka nad ka ise kippusid. Tema aga oli talupidaja poeg, kes oli lõpetanud Åsi kõrgema põllumajanduskooli. Mitte et see talle väga tähtis oli, kuid ta teadis, et edasise karjääri seisukohalt on tõelised sõbrad üliolulised. Ühel ajal seltskondlike normide tundmaõppimisega töötas Dagfinn Torhus seda innukamalt. Erinevustest hoolimata ühendas kõiki üksnes udune aimdus, kuhu nad elus välja jõuda tahavad. Nad teadsid vaid seda, mis suunas liikuda: ülespoole.

*

      Torhus ohkas ja noogutas valvurile, kes tema ajalehed ja ühe ümbriku klaasluugi alt läbi lükkas.

      „Veel midagi …?”

      Valvur raputas pead.

      „Esimene nagu alati, Torhus. Siseposti ümbrik on valitsussidelt ja saabus täna öösel.”

      Torhus nägi, kuidas korrused kustuvad ja süttivad, sedamööda, kuidas lift teda hoonet pidi üles sõidutas. Talle oli turgatanud pähe mõte, et iga korrus sümboliseerib just nagu kindlat etappi tema karjääris, mistõttu see tal igal hommikul silme eest läbi jooksis.

      Esimene korrus tähistas esimest kaht aastat praktikantide kursustel, pikki ei millekski kohustavaid arutelusid poliitikast ja ajaloost ning prantsuse keelt, millest ta end suure vaevaga läbi oli vedanud.

      Teine korrus oli töölesuunamine. Esimeseks kaheks aastaks oli ta saadetud Canberrasse, seejärel kolmeks aastaks Mexico Citysse. Need olid ju kaunikesti kenad linnad, nii et polnud põhjust kurta. Tegelikult oli ta oma esimeseks valikuks märkinud Londoni ja New Yorgi, aga need olid prestiižikad linnad, kuhu ka kõik teised olid kandideerinud, mistõttu ta oli otsustanud, et pole mõtet seda lüüasaamiseks pidada.

      Kolmandal korrusel oli ta Norras tagasi ja jäänud ilma luksuslikest välisteenistuse lisatasudest ja eluasemetoetustest, mis olid andnud mänguruumi eluks suhteliselt mõõdukas külluses. Ta oli tutvunud Beritiga, kes jäi rasedaks, ja kui kätte jõudis aeg taotleda uut välislähetust, oli teine laps juba tulekul. Berit oli tema kodukandist pärit ja rääkis oma emaga telefonis iga päev pikad jutud maha. Dagfinn otsustas pisut oodata ja töötas nagu kangelane, kirjutas kilomeetripikkusi aruandeid kaubavahetusest arengumaadega, koostas välisministrile kõnesid ja liikus heakskiidu saatel asteastmelt kõrgemale. Riigiaparaadis pole ühtki teist valdkonda, kus konkurents nii terav ja hierarhia nii ilmne oleks kui välissuhetes. Iga päev oli Dagfinn Torhus läinud tööle nagu sõdur rindele, hoidnud madalat profiili, seljatagune kaetud ja andnud tuld, kui kellegi sihikule sai. Aeg-ajalt patsutati teda õlale, ta teadis, et „teda on märgatud”, ja oli püüdnud Beritile vihjata, et ta võiks tõenäoliselt saada Pariisi või Londonisse, aga esimest korda nende seni pilvitus abielus oli naine teinud stseeni. Dagfinn oli mõtte maha matnud.

      Siis oli tulnud neljas korrus ja veel rohkem aruandeid, sekretär ja pisut kõrgem palk, mille järel ta maandus teisele korrusele personaliosakonda.

      Saada tööle välisministeeriumi personaliosakonda oli muide hea märk, mis viitas tavaliselt sellele, et tee üles on lahti. Aga midagi oli juhtunud. Käsikäes välisteenistuse osakonnaga paigutas ta kandidaate välisteenistustesse ja kujundas nõnda otseselt teiste inimeste karjääri. Võimalik, et ta oli allkirjastanud mõne vale lähetusdokumendi, teinud karuteene mõnele sellisele, kes kõigest hoolimata välja rabeles ja istus nüüd kõrgel kohal, kus tõmbas peaaegu nähtamatuid niite, mis juhtisid välisministeeriumis Dagfinn Torhusi ja teiste elu.

      Sest edasipääsuvõimalused olid märkamatult ära kadunud ja ühel hommikul nägi ta vannitoapeeglis tupikusse jooksnud büroojuhatajat, keskmiselt mõjuvõimsat bürokraati, kes ei suuda iial teha hüpet viiendale korrusele, eriti kui silmas pidada, et pensioniiga pole enam mägede taga. Kui ta muidugi ei soorita mõnd silmapaistvat kangelastegu. Aga seda tüüpi kangelastegudel oli harilikult see häda, et nende tagajärjeks oli kas edutamine või lahtilaskmine.

      Sellest hoolimata jätkas ta nagu seni, püüdes teistest peajagu ette rebida. Ta oli igal hommikul esimesena tööl, et lehed ja faksid rahus läbi lugeda ja kokkuvõtted valmis kirjutada, kui teiste silmad hommikusel nõupidamisel veel unerähmas olid. Näis, nagu oleks edasipüüdlikkus talle verre kasvanud.

      Ta tegi kabineti ukse lukust lahti ja kõhkles viivu, enne kui tule põlema pani. Ka sel oli oma eellugu, pealambi lugu. Kahjuks oli see välja imbunud ja välisministeeriumis legendiks saanud. Paljude aastate eest oli tollane USA suursaadik Oslos helistanud Torhusile varavalges ja küsinud, mida ta arvab president Carteri öisest sõnavõtust. Torhus oli just kabinetti jõudnud, polnud veel lehti ega fakse lugenud ja jäänud vastuse võlgu. Mõistagi oli see ta päeva ära rikkunud. Aga sellega asi ei piirdunud. Järgmisel hommikul oli suursaadik helistanud hetkel, kui Dagfinn lehe lahti lõi, ja küsinud, kuidas öised sündmused mõjutavad olukorda Lähis-Idas. Järgmisel hommikul tuli omakorda midagi muud. Torhus oli kogeldes andnud mittemidagiütlevaid vastuseid, mida õõnestasid kahtlused ja infopuudus.

      Ta oli hakanud veelgi varem tööle tulema, aga suursaadikul näis olevat mingi seitsmes meel, sest igal hommikul helises telefon täpselt sel hetkel, kui ta toolile istus.

      Alles siis, kui ta oli juhuslikult teada saanud, et suursaadik elab ühes väikeses hotellis Akeril, täpselt välisministeeriumi vastas, sai ta seosest aru. Suursaadik, kellele, nagu üldiselt teada, meeldis varakult tõusta, oli muidugi märganud, et Torhusi kabinetis süttis tuli varem kui teistes kabinettides, ja tal tuli himu ülikorralikule ametnikule ninanipsu visata. Torhus läks ja ostis endale pealambi, ja järgmisel hommikul olid tal kõik lehed ja faksid loetud, kui ta laetule süütas. Nii oli see jätkunud oma kolm nädalat, kuni suursaadik järele jättis.

      Praegu polnud Dagfinn Torhusil aga naljahambast suursaadikust sooja ega külma. Ta oli just avanud siseposti ümbriku, ja krüptofaksi dešifreeritud koopial, kuhu oli löödud tempel „ERITI SALAJANE”, seisis teade, mis pani ta üle kirjutuslaua laotatud eri riikide majandusnäitajatele kohvi loksutama. Napp tekst käivitas silmapilk fantaasia, aga selle sisu oli umbkaudu niisugune: Atle Molnes, Norra suursaadik Tais, leiti Bangkoki bordellist, nuga seljas.

      Torhus luges teate veel kord läbi, enne kui selle kõrvale pani.

      Atle Molnes, endine Kristliku Rahvapartei poliitik, endine rahanduskomisjoni esimees, oli nüüd ka igas muus mõttes endine. See oli niivõrd uskumatu, et Torhus heitis tahtmatult pilgu Akeri hotelli poole, et näha, ega seal mõni kardin ei liigu. Teate saatja oli mõistagi Norra suursaatkond Bangkokis. Torhus vandus. Miks see just nüüd pidi juhtuma, miks Bangkokis? Kas ta ei peaks kõigepealt informeerima Askildseni? Ei, küll too teada saab, kui asi küps. Torhus heitis pilgu kellale ja tõstis telefonitoru, et teha kõne välisministrile.

*

      Bjarne Møller koputas tasakesi uksele ja tegi selle lahti. Nõupidamisruumi häältesumin vaikis ja näod pöördusid tema poole.

      „See on Bjarne Møller, politsei kriminaalosakonna juhataja,” tutvustas politseiprefekt ja viipas, et ta istet võtaks.

      „Møller,