Tantsuõpetaja tagasitulek. Henning Mankell

ajalehte. Seejärel otsustab, kas ta on surija või mitte.

      Aga kohalikku ajalehte ei olnud enam. Selle asemel võttis ta ühe õhtulehe. See täiesti külm sõlm oli tema sees kogu aeg olemas. Ta jõi kohvi ja sirvis ajalehte. Sõnu ja pilte, mis ununesid niipea, kui ta lehte keeras.

      Siis äratas miski tema tähelepanu. Nimi ühe pildi all. Pealkiri, mis teatas jõhkrast mõrvast. Ta jõllitas seda pilti ja nime. Herbert Molin, 76-aastane, endine politseinik.

      Ta lükkas ajalehe kähku eemale ja läks endale kohvi juurde kallama. Ta teadis, et see maksab kaks krooni, kuid ei vaevunud maksma. Tal oli vähk ja ta võis endale teatud vabadusi võtta. Üks mees, kes oli lohiseval sammul leti äärde tulnud, valas endale parajasti kohvi. Ta värises nii tugevasti, et tassi ei jõudnud suurt midagi. Stefan aitas teda. Mees vaatas talle tänulikult otsa.

      Laua juurde tagasi jõudes tõmbas ta ajalehe taas enda ette. Ta luges, mis seal kirjas oli, saamata õigupoolest aru, mida see tähendas.

      Kui ta politseikadetina Boråsi politseimajja saabus, esitleti teda vanimale ja kogenuimale kriminaalpolitseinikule Herbert Molinile. Paar aastat töötasid nad vägivallakuritegude osakonnas koos, kuni Molin pensionile läks. Stefan oli hiljem tihti tema peale mõelnud. Selle peale, kui pingsalt ta seoseid ja jälgi otsis. Paljud rääkisid temast selja taga halba. Aga Stefanile oli ta rikkalik teadmiste varasalv. Muu hulgas õpetas Molin, et tõelise kriminaalpolitseiniku kõige tähtsam ja kõige alahinnatum ressurss on vaist. Ja kogemuste lisandudes sai Stefan aru, et tal oli õigus.

      Herbert Molin oli erak. Stefan ei tundnud kedagi, kes oleks kunagi käinud tal külas – Brämbultsvägenil kohtumaja vastas asuvas eramajas. Mõni aasta pärast tema pensionile minekut oli Stefan juhuslikult kuulnud, et ta oli linnast ära kolinud. Aga keegi ei teadnud, kuhu.

      Stefan lükkas ajalehe kõrvale.

      Niisiis oli Herbert Molin kolinud Härjedalenisse. Ajalehe andmetel oli ta asunud elama üksikusse tallu paksu metsa sees. Ja seal oli ta jõhkralt mõrvatud. Ilmselget motiivi ei olnud. Ka tapjast ei olnud jälgegi. Mõrv oli toime pandud mitu päeva tagasi, aga arstivisiidi-eelse ärevuse tõttu oli Stefan end ülejäänud maailmast isoleerinud ja uudis jõudis temani alles nüüd, selle kapsaks loetud õhtulehe kaudu.

      Ta tõusis tõtakalt laua äärest püsti. Praegu piisas talle omaenda surelikkusest. Ta väljus haiglast. Väljas tibutas endiselt uduvihma. Ta tõmbas jopehõlmad koomale ja hakkas kesklinna poole minema. Herbert Molin oli surnud. Ja talle endale oli teatatud, et ta kuulub nüüd nende inimeste hulka, kelle aeg võib olla piiratud. Ta oli kolmekümne seitsme aastane ja polnud vanadusele kunagi eriti mõelnud. Nüüd oli äkitselt tunne, et kõik uksed on tema ees suletud. Justkui oleks ta paadiga avamerel viibinud ja siis äkki paisatud kitsasse, kõrgetest kaljuseintest ümbritsetud lahte. Ta seisatas kõnniteel ja hingas järsult sisse. Vähe sellest, et tal oli hirm. Tal oli ka tunne, et teda tahetakse petta. Seda teeb miski, mis on nähtamatult ja märkamatult tema kehasse tunginud ja püüab teda nüüd hävitada.

      Talle tundus ka tobe, et ta peab inimestele seletama, miks tal on vähk just keeles.

      Vähki tuleb inimestel ikka ette, sellest räägitakse sageli. Aga keelevähk?

      Ta kõndis edasi. Et endale aega anda, otsustas ta hoida pea täiesti tühi, kuni jõuab gümnaasiumi juurde. Seal otsustab ta, mida teha. Arst oli andnud talle järgmiseks päevaks aja täiendavate proovide võtmiseks. Ta oli ka pikendanud Stefani haiguslehte esialgu kuu aja võrra. Kiiritusravi pidi algama kolme nädala pärast.

      Teatri sissepääsu juures seisid mõned kostüümides ja parukatega näitlejad ja lasksid endast pilti teha. Nad olid noored ja naersid väga valjusti. Stefan Lindman ei olnud kordagi Boråsi teatrisse sattunud. Ta polnud üldse kunagi teatris käinud. Näitlejate naeru kuuldes kiirendas ta sammu.

      Ta läks linnaraamatukokku ja võttis ajakirjanduse saalis istet. Üks vana mees sirvis kirillitsas ajalehte. Stefan oli huupi haaranud ringrajasõidu-teemalise ajakirja, enne kui maha istus. Ta varjas end selle taga. Vahtis mootorrattapilti ja püüdis otsusele jõuda.

      Arst oli öelnud, et ta ei sure. Igatahes mitte kohe.

      Samas taipas ta, et on oht, et kasvaja suureneb ning vähk võib siiretena levida. Sellest tuleb kahevõitlus. Ta kas võidab või kaotab. Seis ei saa viiki jääda.

      Ta vahtis mootorratast ja mõtles, et esimest korda üle mitme aasta tunneb ta emast puudust. Emaga saaks ta rääkida. Nüüd ei ole tal kedagi. Mõte, et ta võiks Elenale südant puistata, tundus äkitselt võõrastav. Miks? Ta ei saanud sellest aru. Kui üldse on kedagi, kellega ta peaks rääkima ja kes võiks talle toeks olla, siis just tema. Ometi ei suutnud ta Elenale helistada. Ta justkui häbenes naisele rääkida, et tal on vähk. Ta polnud Elenale sedagi öelnud, et tal haiglasse asja on.

      Ta sirvis aeglaselt lehti, kus olid mootorrataste pildid. Sirvis, kuni jõudis otsusele.

      Poole tunni pärast oli tal asi klaar. Ta räägib oma ülemusega, ülemkomissar Olaussoniga, kes äsja naasis nädalaselt puhkuselt – põdrajahilt. Ütleb, et ta on haiguslehel, kuid ei ütle põhjust. Vaid ainult seda, et peab kurguvalu pärast põhjalikele uuringutele minema. Ilmselt mitte midagi tõsist. Arstitõendi võib ta ise personaliosakonda saata. Kulub vähemalt nädal, enne kui Olausson tema haiguslehe põhjuse teada saab.

      Seejärel läheb ta koju, helistab Elenale ja ütleb, et sõidab mõneks päevaks ära. Võib-olla Helsingisse õe juurde. Seda on ta ennegi teinud. See ei pane Elenat imestama. Siis läheb ta alkoholipoodi ja ostab paar pudelit veini. Õhtu ja öö jooksul langetab ta kõik teised otsused. Eelkõige selle, kas ta usub, et suudab võidelda vähiga, mis võib osutuda eluohtlikuks. Või annab alla.

      Ta pani tsikliajakirja tagasi, läks läbi lugemissaali ja seisatas riiuli juures, kus olid meditsiinialased teatmeteosed. Ta tõmbas välja ühe raamatu vähi kohta. Aga pani selle avamata tagasi.

      Boråsi politsei ülemkomissar Olausson oli mees, kes kulges naerdes läbi elu. Tema uks oli alati lahti. Kell oli kaksteist, kui Stefan tema kabinetti astus. Olausson hakkas just telefonikõnet lõpetama ja Stefan ootas. Olausson pani toru ära, võttis taskuräti ja nuuskas nina.

      „Mind kutsutakse loengut pidama,” ütles ta ja naeris. „Rotary. Nad tahavad, et ma räägiksin vene maffiast. Aga meil Boråsis ei ole vene maffiat. Meil ei ole üldse mingit maffiat. Nii et ma ütlesin ära.”

      Ta noogutas Stefanile, et too istet võtaks.

      „Ma tahan ainult öelda, et olen ikka veel haiguslehel.”

      Olausson vaatas teda üllatunult.

      „Sa ei ole ju kunagi haige.”

      „Nüüd olen. Kurk valutab. Ma olen kuu aega ära. Vähemalt.”

      Olausson nõjatus tooli seljatoele ja pani käed kõhu peal kokku.

      „Kuu aega on kurguvalu kohta kuidagi paljuvõitu.”

      „Tõendi kirjutas arst. Mitte mina.”

      Olausson noogutas.

      „Sügisel saavad politseinikud ikka külma,” sõnas ta mõtlikult. „Aga paistab, et pätid ei jää kunagi grippi. Mis sa arvad, millest see tuleb?”

      „Neil on ehk parem immuunsüsteem?”

      „Väga võimalik. Võib-olla peaksime politsei peadirektorit sellest teavitama.”

      Politsei peadirektor ei meeldinud Olaussonile. Justiitsminister ka mitte. Üleüldse ei sallinud ta ülemusi. Boråsi politseis meenutati sageli mõnuga toda aastatetagust seika, kui üks sotsiaaldemokraatlik justiitsminister oli käinud siin linnas uut kohtumaja avamas ja seejärel joonud end õhtusöögil nii purju, et Olausson pidi ta hotellituppa tassima.

      Stefan tõusis püsti, kuid jäi lävel seisma.

      „Ma lugesin täna hommikul, et paar päeva tagasi mõrvati Herbert Molin.”

      Olausson heitis talle küsiva pilgu.

      „Molin? Mõrvati?”

      „Härjedalenis. Ta vist elas seal.