Tantsuõpetaja tagasitulek. Henning Mankell

kohale ja pani köie tema kaela ümber ning jälgis samal ajal, et MacManaman ei pusserdaks selle nahkrihmaga, mida ta neiu jalgade ümber pingule tõmbas. Enne kui Davenport neiule koti pähe tõmbas, kuulis ta, kuidas too lausus vaevukuuldava häälega üheainsa sõna.

      „Schnell!”

      MacManaman oli astunud sammu tahapoole ja Davenport sirutas käe langeluugi hoova poole. Neiu kukkus otse alla ja Davenport teadis, et oli köie pikkuse õigesti välja arvutanud. Piisavalt pikk, et kaelalüli katki murda, kuid mitte nii pikk, et oleks pea otsast rebinud. Koos MacManamaniga läks ta võlla alla ja päästis surnukeha lahti, kui Briti sõjaväearst oli naise südant kuulanud ja ta surnuks tunnistanud. Surnukeha viidi minema ja Davenport teadis, et vanglaõues olid kõvasse maapinda hauad valmis kaevatud. Ta läks tapalavale tagasi ja vaatas oma paberitest järele, kui pikka köit järgmise naise jaoks vaja läheb. Kui kõik oli valmis, noogutas ta jälle Stuckfordile ja varsti seisis lävel Elisabeth Volkenrath, käed selja taha seotud. Ta oli samamoodi riides nagu Irma Grese, hallis kleidis, mis kattis põlved.

      Kolm minutit hiljem oli ka tema surnud.

      Kogu hukkamine võttis aega kaks tundi ja seitse minutit. Davenport oli arvestanud kahe tunni ja viieteistkümne minutiga. MacManaman oli oma ülesandega toime tulnud. Kõik oli kulgenud arvestuste kohaselt. Kaksteist saksa sõjakurjategijat olid hukatud. Davenport pakkis köie ja nahkrihmad musta kohvrisse ja jättis seersant MacManamaniga hüvasti.

      „Võta pits konjakit,” ütles ta. „Sa olid hea assistent.”

      „Nad olid selle ära teeninud,” vastas MacManaman napilt. „Mul pole konjakit vaja.”

      Davenport lahkus vanglast koos major Stuckfordiga. Ta mõtles, kas oleks võimalik naasta Inglismaale kavatsetust varem. Alles õhtul tagasi sõita oli olnud tema enda soov. Miski võis viltu minna. Isegi Davenportile, kes oli Inglismaa kogenuim timukas, polnud kaksteist hukkamist ühel päeval tavaline asi. Aga ta otsustas kokkulepitud plaani mitte muuta.

      Stuckford viis ta hotelli söögisaali ja tellis lõunasöögi. Nad istusid eraldi ruumis. Stuckford oli sõjas haavata saanud ja vedas seetõttu vasakut jalga järel. Davenport tundis tema vastu sümpaatiat, eelkõige sellepärast, et ta ei esitanud ülearuseid küsimusi. Davenport ei sallinud silmaotsaski inimeste pärimist selle kohta, mis tunne oli hukata seda või toda kurjategijat, kes oli ühel või teisel moel ajakirjanduses tuntuks saanud.

      Nad sõid ja vahetasid vaid mõne üldise repliigi ilma kohta ja selle kohta, kas Inglismaal on lähenevate jõulude puhul loota tee või tubaka lisanormi.

      Alles hiljem, kui nad teed jõid, kommenteeris Stuckford hommikupoolikul juhtunut.

      „Üks asi teeb mulle muret,” ütles ta. „Et inimesed unustavad, et vabalt oleks võinud minna ka teistpidi.”

      Davenport ei saanud päris hästi aru, mida Stuckford sellega õigupoolest mõtles. Aga tal polnud vaja küsida. Stuckford seletas ise.

      „Saksa timukas oleks võinud sõita Inglismaale inglise sõjakurjategijaid hukkama. Noori inglise tüdrukuid, kes koonduslaagris inimesi surnuks piitsutasid. Ka meid oleks võinud nakatada samalaadne kurjus, mis sakslasi Hitleri ja natsismi kujul nakatas.”

      Davenport ei öelnud midagi. Ta ootas järge.

      „Ühelgi rahval ei ole kurjus kaasa sündinud. Nüüd läks juhtumisi sedapidi, et natsid olid sakslased. Aga kellelgi ei maksa tulla rääkima, et see, mis siin juhtus, ei oleks võinud juhtuda Inglismaal. Või Prantsusmaal. Või miks mitte USAs?”

      „Ma saan sinu mõttekäigust aru,” vastas Davenport. „Aga kas sul on õigus või mitte, ei oska mina öelda.”

      Stuckford kallas neile teed juurde.

      „Me hukkame kõige hullemad kurjategijad,” ütles ta seejärel. „Kõige räigemad sõjakurjategijad. Aga samas teame, et paljud neist pääsevad pakku. Nagu Josef Lehmanni vend.”

      Lehmann oli olnud viimane, kelle Davenport oli sel hommikul üles poonud. Väike mees, kes oli läinud surma täiesti rahulikult, peaaegu hajameelselt.

      „Tema vend oli väga jõhker,” jätkas Stuckford. „Aga vennal on õnnestunud nähtamatuks muutuda. Võib-olla on tal juba korda läinud kasutada mõnda natside päästerõngast. Ta võib olla Argentiinas või Lõuna-Aafrikas ja siis ei saa me teda kunagi kätte.”

      Nad istusid vaikides. Väljas sadas vihma.

      „Waldemar Lehmann oli kohutav sadist,” ütles Stuckford. „Vähe sellest, et ta oli vangide vastu täiesti halastamatu. Talle valmistas tapvat lõbu ka oma alluvatele inimeste piinamise kunsti õpetada. Ta tuleks samamoodi üles puua nagu vendki. Aga teda pole me leidnud. Veel.”

      Kui kell sai viis, naasis Davenport lennuväljale. Tal oli külm, olgugi et tal oli seljas paks talvemantel. Piloot seisis lennuki kõrval ja ootas teda. Davenport oleks tahtnud teada, mida ta mõtleb. Seejärel sättis ta end külma lennukisalongi istmele ja tõstis krae üles, kaitseks valju mootorimüra eest.

      Garbett käivitas mootorid. Lennuk sai hoo sisse ja kadus pilvede vahele.

      Davenport oli oma ülesande täitnud. See oli hästi korda läinud. Ega teda ilmaaegu Inglismaa osavaimaks timukaks peetud.

      Lennuk rappus ja kõikus õhuaukudes. Davenport mõtles Stuckfordi sõnadele kõigi nende kohta, kes pakku pääsesid. Ja ta mõtles Lehmanni peale, kellele oli pakkunud lõbu õpetada inimestele koletuid julmusi.

      Davenport tõmbas mantli tihedamalt ümber keha. Õhuaugud olid selja taha jäänud. Lennuk oli teel koju, Inglismaale. Päev oli korda läinud. Ülesanne sai viperusteta täidetud. Ükski vang ei üritanud vastu hakata, kui teda võlla juurde viidi. Ükski pea ei rebenenud keha küljest lahti.

      Davenport oli rahul. Nüüd ootas teda ees kolm vaba päeva. Seejärel peab ta Manchesteris ühe mõrvari üles pooma.

      Ta jäi kõval istmel magama, olgugi et mootorid üürgasid sealsamas tema kõrval.

      Mike Garbett mõistatas ikka veel, kes tema reisija on.

      I osa

      Härjedalen | oktoober-november 1999

      1

      Mees istus öösel üleval, ümberringi varjud. See oli alguse saanud siis, kui ta oli kahekümne kahe aastane. Nüüd oli ta seitsekümmend kuus. Viiskümmend neli aastat ei olnud ta öösiti und saanud. Need varjud olid kogu aeg tema ümber olnud. Ainult nendel aegadel, kui ta suurtes annustes kangeid uinuteid võttis, oli tal õnnestunud öösiti magada. Aga ärgates teadis ta, et varjud olid siiski kohal viibinud, olgugi et ta neid ei märganud.

      See öö, mis nüüd lõppema hakkas, ei olnud erand. Ka varjude – või külaliste, nagu ta neid vahel nimetas – ilmumist ei pidanud ta ootama. Tavaliselt tulid nad mõni tund pärast pimeduse saabumist. Äkitselt olid nad lihtsalt kohal, sealsamas tema kõrval, oma tummade valgete nägudega. Aastate jooksul oli ta nende kohalolekuga harjunud. Aga ta teadis, et ei saa neid usaldada. Ühel päeval nad enam ei vaiki. Ta ei teadnud, mis siis saab. Kas nad tulevad talle kallale või paljastavad ta? Oli juhtunud, et ta karjus nende peale, jagas enda ümber hoope, et neid minema ajada. Mõne minuti õnnestus tal neid eemal hoida. Seejärel tulid nad tagasi ja jäid koiduni paigale. Siis sai ta lõpuks magada, aga enamasti vaid mõne tunni, sest töö ootas.

      Kogu oma täiskasvanuelu oli ta olnud väsinud. Ta ei teadnud, kuidas ta oli vastu pidanud. Oma elule tagasi vaadates nägi ta lõputult venivat rodu päevi, mis ta oli vaevaliselt õhtusse saatnud. Tal ei olnud peaaegu üldse selliseid mälestusi, mis poleks olnud ühel või teisel moel seotud tema väsimusega. Mõnikord mõtles ta endast tehtud fotode peale. Ta nägi seal alati ühtviisi vaevatud välja. Varjud olid nõudnud oma lõivu ka tema kahe abielu ajal; naised olid tüdinenud tema pidevast ärevusest ja sellest, et ta alati magas, kui ta tööl ei olnud. Nad olid tüdinenud sellest, et ta oli öösiti alati üleval ega osanud seletada, miks ta ei maga nagu tavalised inimesed. Viimaks jätsid nad ta maha ja ta oli taas üksi.

      Ta vaatas käekella. Kell oli veerand viis hommikul. Ta läks kööki