Tantsuõpetaja tagasitulek. Henning Mankell

reisikatalooge sirvima. Ta oli juba peaaegu otsustanud Mallorcale sõita, kui talle tuli taas meelde Herbert Molin. Äkitselt teadis ta, mida teha. Ta ei sõida Mallorcale. Seal kõnniks ta ainult võõraste inimeste seas ringi ja ketraks oma peas seda, mis on juhtunud ja mis nüüd edasi saab. Kui ta sõidaks hoopis Härjedalenisse, poleks tema üksildus küll väiksem, sest ka seal ei tunne ta kedagi. Aga ta saaks seal siiski pühenduda millelegi, mis ei ole tema endaga seotud. Ta ei teadnud õieti isegi, mida ta seal tegema hakkab. Aga ta väljus reisibüroost ja läks Stora Torgetil asuvasse raamatupoodi ning ostis Jämtlandi lääni kaardi. Jõudnud koju, laotas ta selle köögilauale laiali. Ta mõtles, et Härjedalenisse sõidab ta nii kaksteist-viisteist tundi. Kui ta ära väsib, saab kuskil tee ääres ööbida.

      Pärast lõunat käis ta veel korra haiglas viimaseid proove andmas. Arst oli juba teatanud talle aja, millal ta peab tagasi tulema ja ravi alustama. Stefan oli selle oma kalendrisse kirja pannud, tavapärase nurgelise käekirjaga, justkui oleks üles märkinud oma puhkuse või kellegi sünnipäeva. Reede, 19. november. Kell 8.15.

      Jõudnud koju, pakkis ta asjad. Otsis tekstitelevisioonist välja rubriigi „Ilm” ja nägi, et Östersundis tuleb järgmisel päeval viis kuni kümme kraadi sooja. Ta oletas, et Östersundi ja Svegi vahel pole suurt vahet. Enne magamaminekut mõtles ta, et peaks Elenale oma ärasõidust rääkima. Naine hakkab muretsema, kui ta lihtsalt ära kaob. Aga ta ei kiirustanud sellega. Tal on mobiiltelefon kaasas ja Elenal on number olemas. Äkki ta tahabki, et Elena muretsema hakkaks? Justkui maksaks ta süütule inimesele selle eest kätte, et on haigeks jäänud.