Tantsuõpetaja tagasitulek. Henning Mankell

kaks. Mõlemad noored. Giuseppele meeldis nendega koos töötada. Nad olid väga energilised ning töötasid tõhusalt ja hoolikalt. Nad läksid koos majja, kus nad pidid oma uuringuid jätkama. Giuseppe kõndis ettevaatlikult ringi ja silmitses põrandatele ja seintele jäänud verd. Sellal kui eksperdid kombinesoone selga tõmbasid, püüdis Giuseppe taas endale ette kujutada, mis õigupoolest juhtunud oli.

      Sündmuste üldine käik oli talle juba selge. Kõigepealt oli koer surma saanud. Seejärel oli tapja kõik aknad puruks tulistanud ja pisargaasi käiku lasknud. Aknaruute ei olnud purustanud pisargaasipadrunid. Õuest leidsid nad hulga jahipüssi padrunikesti. Mees, kes oli seal väljas seisnud, oli tegutsenud metoodiliselt. Herbert Molin magas parajasti, kui see kõik pihta hakkas. Igatahes viibis ta ilmselt voodis. Metsaserval oli ta lebanud alasti. Aga tema kampsun ja püksid leiti veristena trepi eest kruusalt. Pisargaasipadrunite suur hulk näitas, et ilmselt oli maja torkivat suitsu täis. Molin pages õue, haavlipüss käes. Ta jõudis ka mitu lasku tulistada. Kaugemale ta aga ei jõudnud. Püss vedeles maas. Giuseppe teadis, et Herbert Molin oli õue tulles sisuliselt pime. Pealegi oli tal väga raske hingata.

      Herbert Molin aeti majast välja ning ta oli kaitsetu, kui tapja nägi teda uksest välja vaarumas.

      Giuseppe läks ettevaatlikult elutoa kõrval paiknevasse tuppa. Seal oli suurim mõistatus. Voodi, kus oli verine inimesesuurune nukk. Algul olid nad arvanud, et see oli Molinile tema üksinduses justkui seksuaalpartneri aseaine. Aga nuku kehas ei olnud avausi. Klambrid jalgade küljes näitasid, et tegu oli tantsunukuga. Kõige olulisem küsimus, mis vastust ootas, oli siiski see, miks nukk oli verega määrdunud. Kas Molin põgenes sellesse tuppa, enne kui pisargaas seal olemise võimatuks tegi? Aga miks nukk veriseks sai? Giuseppe ja teised kriminaalpolitseinikud, kes olid sündmuskoha kuue päeva jooksul läbi uurinud, ei olnud veel ühelegi usutavale järeldusele jõudnud. Giuseppe otsustas päeva jooksul tõsiselt püüda aru saada, miks nukk verine on. Miski selle nuku juures tegi teda murelikuks. Nukk varjas midagi, millest ta veel ei olnud sotti saanud.

      Ta väljus majast ja läks õue õhku hingama. Telefon helises. See oli piirkonnaülem Östersundist. Giuseppe ütles, nagu asi oli, et töö käib, aga sündmuskoht ei ole mitte midagi uut andnud. Hanna Tunberg viibis Östersundis ja vestles parajasti Artur Nymaniga, kes oli kriminaalassistent ja Giuseppe lähim töökaaslane. Piirkonnaülem teatas, et Molini tütar, kes viibis Saksamaal, on teel Rootsi. Ühendust oli võetud ka pojaga, kes töötas ühel Kariibi mere kruiisilaeval stjuuardina.

      „Kuidas on lood teise naisega?” küsis Giuseppe.

      Esimene naine, nende kahe lapse ema, oli mõne aasta eest surnud. Giuseppe oli kulutanud mõned tunnid surma asjaolude kontrollimisele. Aga see oli loomulik surm. Pealegi olid Molin ja tema esimene naine olnud juba üheksateist aastat lahutatud. Teist abikaasat, naist, kellega Molin oli olnud abielus oma viimastel Boråsi-aastatel, oli raskem üles leida, nagu selgus.

      Giuseppe läks jälle majja. Ta jäi ukse juurde seisma ja silmitses kuivanud verejälgi põrandal. Seejärel astus ta ettevaatlikult mõne sammu kõrvale ja vaatas neid uuesti. Ta kortsutas kulmu. Nende verejälgede juures oli midagi, millest ta sotti ei saanud. Ta võttis oma märkmiku, laenas ühelt eksperdilt pastaka ja visandas joonise. Kokku oli üheksateist jalajälge, kümme parema ja üheksa vasaku jala oma.

      Ta läks jälle õue. Üks vares tõusis tiibu lehvitades lendu. Giuseppe silmitses oma joonist. Seejärel tõi ta reha, mis oli kuuris, nagu ta teadis. Ta tegi majaesise maapinna siledaks. Vaatas oma töö üle ja vajutas siis verejälgede joonise järgi oma jalad kõvasti kruusa sisse. Ta astus kõrvale ja vaatas. Tegi tiiru jälgede ümber ja vaatas neid mitmest kandist. Seejärel asetas oma jalad ettevaatlikult jälgedesse ja liikus aeglaselt. Ta kordas liigutusi, nüüd kiiremini ja pisut kõverdatud põlvedega.

      Siis sai ta aru, mis tema ees on.

      Üks ekspert tuli trepile ja pani suitsu põlema. Ta silmitses jälgi kruusal.

      „Mis sa teed?”

      „Uurin üht teooriat. Mida sa näed?”

      „Jalajälgi kruusal. Nende jälgede koopiat, mis toas on.”

      „Muud ei midagi?”

      „Ei.”

      Giuseppe noogutas. Teine ekspert tuli välja. Tal oli termos käes.

      „Kas CD-mängijas polnud mitte plaat sees?” küsis Giuseppe.

      „Oli küll,” vastas termosega ekspert.

      „Mis muusika see oli?”

      Ekspert andis termose kolleegi kätte ja läks majja. Ta oli varsti tagasi.

      „Argentiina muusika. Orkester. Ma ei oska seda nime hääldada.”

      Giuseppe kõndis veel ühe tiiru ümber kruusal olevate jälgede. Eksperdid tegid teda vaadates suitsu ja jõid kohvi.

      „Kas te tangot tantsida oskate?” küsis ta.

      „Mitte eriti. Miks sa küsid?”

      Seda ütles termosega mees.

      „Sest meie ees on tangosammud. Umbes nagu lapsepõlves tantsukoolis. Õpetaja kinnitas teibiga põrandale jalajäljed, mille järgi tuli liikuda. See on tango.”

      Oma väite tõestamiseks hakkas Giuseppe ümisema üht tangot, mille pealkirja ta ei teadnud. Samal ajal liikus ta mööda kruusa. Sammud klappisid.

      „Niisiis on toas põrandal tangosammud. Keegi vedas Molini kaasa ja asetas tema veriseid jalgu põrandale nagu tantsutunnis.”

      Eksperdid vahtisid teda umbusklikult, kuid taipasid, et tal on õigus. Nad läksid koos tagasi majja.

      „Tango,” ütles Giuseppe. „Kindel värk. See, kes Molini tappis, tantsis temaga tangot.”

      Vaikides silmitsesid nad verejälgi põrandal.

      „Küsimus on ainult, kes,” sõnas Giuseppe, kui ta jälle suu lahti tegi. „Küsimus on, kes tantsib surnud mehega?”

      4

      Stefan Lindman tundis üha selgemalt, et tema keha on varsti verest tühi. Olgugi et laborandid käisid temaga väga ettevaatlikult ümber, oleks ta nagu aina jõuetumaks jäänud. Proovide andmiseks veetis ta mitu tundi päevas haiglas. Ta vestles ka veel kaks korda arstiga. Mõlemal korral mõtles ta, et tal on hulk küsimusi, millele ta vastuseid soovib, aga need jäid esitamata. Südamepõhjas teadis ta, et soovib vastust ainult ühele küsimusele. Kas ta jääb ellu või mitte? Ja kui sellele küsimusele ei ole võimalik midagi kindlat vastata, kui palju aega saab arst talle garanteerida? Kusagilt oli ta lugenud, et surm on rätsep, kes nähtamatult ja vaikselt võtab mõõte inimese viimse rüü jaoks. Isegi kui ta jääb ellu, oli tal tunne, nagu oleks tema aeg ära mõõdetud – liiga vara.

      Teise päeva õhtul läks ta Dalbogatanile Elena juurde. Ta ei olnud ette helistanud, kuigi tavaliselt helistas. Niipea kui mees lävele ilmus, sai Elena aru, et midagi on juhtunud. Stefan oli püüdnud otsusele jõuda, kas rääkida või mitte. Aga uksekella helistades oli ta ikka veel kahevahel. Ta oli vaevu jõudnud jope varna riputada, kui naine küsis, mis juhtunud on.

      „Ma olen haige,” vastas ta.

      „Haige?”

      „Mul on vähk.”

      Seejärel polnud tal enam millegi taha pugeda. Nüüd võis ta sama hästi kõik otse välja laduda. Tal oli vaja kellelegi südant puistata ja peale Elena ei olnud tal kedagi. Nad istusid tol ööl kaua üleval ja Elena oli küllalt tark, et mitte üritada teda lohutada. Mehel oli vaja julgust. Elena tõi talle peegli ja ütles, et ta näeb ju ise, et seal istub elus inimene, mitte mingi surnu, ja just niimoodi peabki ta mõtlema. Stefan jäi ööseks sinna ja lebas veel kaua ärkvel, kui naine oli magama jäänud.

      Koidu ajal tõusis ta ettevaatlikult, et Elenat mitte äratada, ja väljus vaikselt korterist. Aga ta ei läinud otseteed Allégatanile tagasi. Ta tegi pika ringi ümber Ramna järve ega pööranud enne kodu poole, kui oli juba Druveforsis. Arst oli öelnud, et täna saavad nad proovide võtmisega ühele poole. Stefan oli küsinud, kas ta võib ära käia, võib-olla välismaal,