Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin

Sidrunimantel katsus sõrmega oma lömmis nina. „Ära ole selles nii kuramuse kindel.”

      „Ta lahkub siit homme koos meiega,” rahustas isand Beric väikest naist. „Me viime ta Vetevoole tema ema juurde.”

      „Ei,” sõnas kääbus. „Seda te ei tee. Jõgede üle valitseb nüüd must kala. Kui tahate tüdruku ema leida, siis otsige teda Kaksikutelt. Sest seal peavad tulema pulmad.” Ta kõkutas jälle. „Vaata oma tulle, roosa preester, ja küll sa siis näed. Aga mitte praegu ja siin, sest siin ei näe sa midagi. See koht on ikka veel vanade jumalate päralt… nad püsivad siin nagu minagi, kuhtunud ja nõrkenud, kuid mitte veel surnud. Ja neile ei meeldi leegid. Sest tamm mäletab tõru, tõru näeb unes tamme, känd elab neis mõlemais. Ja nad mäletavad, kuidas Esimene Rahvas siia jõudis, tuli peos.” Ta jõi lähkri nelja pika sõõmuga tühjaks, viskas selle käest ja sihtis oma kepiga isand Bericut. „Ma tahan nüüd oma tasu. Ma tahan kuulda seda laulu, mille sa mulle lubasid.”

      Niisiis ajas Sid karusnahkade all põõnava Tom Seitsekeele üles ja tõi haigutava lauliku koos tema kandlega lõkke äärde. „Sama laul, mis ikka?” küsis Tom.

      „Oo jaa. Minu Jenny laul. Milline siis veel?”

      Ja nii alustas mees laulu ja kääbusnaine sulges silmad ja õõtsutas ennast aeglaselt ette-taha, sõnu kaasa pomisedes ja nuttes. Thoros võttis Aryal kõvasti käest kinni ja viis ta kõrvale. „Las ta naudib rahus oma laulu,” ütles ta. „Muud pole talle enam jäänud.”

      Ma ei tahtnud talle midagi kurja teha, mõtles Arya. „Mida ta nende Kaksikute kohta rääkis? Mu ema on ju Vetevool?”

      „Oli igatahes.” Punane preester mudis oma lõuga. „Ta rääkis pulmadest. Eks me näe. Aga kus ta ka poleks, leiab isand Beric ta üles.”

      Varsti pärast seda avanesid taevaluugid. Sähvatas välk ja kõuekõmin rullus üle küngaste ja hakkas sadama paduvihma. Kääbusnaine kadus sama äkitselt, nagu oli ilmunudki, lindpriid aga kogusid oksi ja tegid endale hädapärased varjualused.

      Sadas terve öö ja kui saabus hommik, ärkasid Ned, Sid ja Watty Mölder külmavärinatega. Wattyle ei jäänud hommikusöök kõhtu pidama ja noore Nedi palavik vaheldus külmahoogudega ja tema nahk oli katsudes külma higiga kaetud. Sälk ütles isand Bericule, et poolepäevase ratsatee kaugusel on üks mahajäetud küla ja neil tasuks seal peavarju otsida ja oodata, kuni kõige suurem sadu mööda läheb. Niisiis ronisid nad taas sadulasse ja juhtisid hobused kõrgest künkast alla.

      Vihm ei jäänud vähemaks. Nad ratsutasid läbi metsade ja üle nurmede, ületades paisunud ojasid, kus tormav vesi nende ratsudele kõhuni tõusis. Läbimärg ja lõdisev Arya tõmbas mantli peakoti üles ja kössitas sadulas, kuid ei mõelnudki toppama jääda. Merritt ja Mudge köhisid varsti sama hullusti nagu Watty ja vaesel Nedil tundus iga penikoormaga üha kehvemaks minevat. „Kui ma kiivri pähe panen, peksab vihm vastu terast ja ajab mul pea valutama,” kurtis ta. „Aga kui ma selle ära võtan, saavad mu juuksed märjaks ja kleepuvad vastu nägu ja mulle suhu.”

      „Sul on nuga olemas,” soovitas Gendry. „Kui su juuksed sind nii segavad, siis aja oma kuramuse pea paljaks.”

      Talle ei meeldi Ned. Arya meelest oli kannupoiss päris tore, ehk küll pisut pelglik, kuid lahke südamega. Ta oli alati kuulnud räägitavat, et dornlased on väikesed ja jässakad ja et neil on mustad juuksed ja väikesed mustad silmad, kuid Nedil olid suured sinised silmad – nii tumedad, et need tundusid peaaegu lillad. Ja tema juuksed olid heledad, rohkem tuha-, kui meekarva.

      „Kui kaua sa oled isand Bericu kannupoiss olnud?” küsis Arya poisilt, et tema mõtteid ta hädalt mujale viia.

      „Ta võttis mu oma paažiks, kui ta mu tädiga kihlus.” Ned köhis. „Ma olin siis seitsmene, aga kui ma kümme täis sain, ülendas ta mu kannupoisiks. Ma võitsin kord ühel turniiril auhinna.”

      „Piigiga ma ümber käia ei oska, aga mõõgaga saaksin ma sust jagu,” ütles Arya. „Oled sa kedagi tapnud?”

      Küsimus näis poissi ehmatavat. „Ma olen alles kaksteist.”

      Mina tapsin juba kaheksaselt ühe poisi,oleks Arya äärepealt öelnud, kuid jättis selle targu siiski tegemata. „Aga lahingus oled sa ikka olnud.”

      „Jah.” Poisi häälest võis tunda, et ta polnud selle üle eriti uhke. „Ma olin Pajatsikoolmel. Kui isand Beric vette kukkus, tirisin ma ta kaldale, et ta ära ei upuks, ja seisin tema kohal, mõõk käes. Aga mul ei tulnudki võidelda. Murdunud piik turritas tema sees, nii et keegi ei kippunud meile ligi. Kui me uuesti koondusime, aitas Gergen Roheline isanda tagasi hobuse selga tõsta.”

      Aryale meenus seepeale tallipoiss Kuningalinnas. Pärast seda olid veel see vahimees, kellel ta Harrenhalis kõri läbi lõikas, ja ser Amory mehed tolles linnuses järve ääres. Ta polnud kindel, kas arvesse lähevad ka Weese ja Chyswiyck ja need, kes olid nirgisupi läbi surma saanud… korraga hakkas tal väga kurb. „Minu isa nimi oli ka Ned,” ütles ta.

      „Ma tean. Ma nägin teda Käe turniiril. Ma tahtsin tema juurde minna ja teda kõnetada, aga mul ei tulnud ühtegi lauset pähe.” Ned lõdises oma pika läbimärja helepunase mantli all. „Olid sina ka sellel turniiril? Ma nägin seal su õde. Ser Loras Tyrell andis talle roosi.”

      „Ta rääkis mulle.” Tundus, nagu oleks see kõik olnud väga ammu. „Tema sõbratar Jeyne Poole armus sinu isand Bericusse ära.”

      „Ta on mu tädiga kihlatud.” Nedi ilme väljendas kimbatust. „Aga see oli varem. Enne seda, kui mu tädi…”

      …suri? mõtles Arya, kuna Nedi hääl sumbus kohmetunud vaikimisse. Nende hobuste kabjad lurtsusid poris.

      „Sul on üks vallasvend… Jon Snow?” küsis Ned viimaks.

      „Ta on Müüril, Öises Vahtkonnas.” Võib-olla peaksin ma minema hoopis Müürile, mitte Vetevoole. Jon ei hooliks sellest, kelle ma olen tapnud või kas ma oma juukseid kammin… „Jon on minu sarnane, ehkki ta sündis väljaspool abielu. Ta sasis ikka mu juukseid ja hüüdis mind „õeraasuks”.” Kõige rohkem igatses Arya taga just Joni. Juba venna nime öeldes muutus ta kurvaks. „Kust sina Joni kohta tead?”

      „Ta on mu piimavend.”

      „Vend?” Arya ei saanud aru. „Aga sa oled ju Dorne’ist pärit. Kuidas sa saad Joniga sugulane olla?”

      „Me oleme piimavennad. Mitte lihased vennad. Kui ma väike olin, ei jätkunud mu aulikul emal piima ja seepärast pidi Wylla mind imetama.”

      Arya oli segaduses. „Kes see Wylla on?”

      „Jon Snow’ ema. Kas Jon ei rääkinud sulle sellest? Wylla on väga kaua meie teenistuses olnud. Juba enne minu sündimist.”

      „Jon ei tundnud üldse oma ema. Ta ei teadnud tema nimegi.” Arya heitis Nedile valvsa pilgu. „Kas sina tunned teda? Päriselt?” Kas ta pilkab mind? „Kui sa valetad, löön ma sind näkku.”

      „Wylla oli minu amm,” kordas poiss tõsiselt. „Ma vannun seda oma koja au nimel.”

      „Sa oled kõrgestisündinu?” See oli rumal küsimus – Ned oli kannupoiss, muidugi oli ta valitsejate soost. „Kes sa oled?”

      „Nooremand?” Nedil oli kohmetu ilme. „Mina olen Edric Dayne… Tähesaju valitseja.”

      Gendry nende taga ägises. „Isandad ja emandad,” sõnas ta põlglikul toonil. Arya noppis möödudes ühelt oksalt närbunud metsõuna ja viskas sellega poissi, nii et see tema jämedalt sõnnipealt tagasi põrkas. „Ai,” tegi Gendry. „See oli valus.” Ta katsus oma otsaesist. „Mis daam see on, kes teisi metsõuntega loobib?”

      „Kuri daam,” ütles Arya korraga kahetsevalt. Ta pöördus uuesti Nedi poole. „Vabandust, et ma ei teadnud, kes sa oled. Mu isand.”

      „See on minu süü, nooremand.” Poiss oli väga kombekas.

      Jonil on ema. Wylla, tema nimi on Wylla. See tuli meelde jätta,