Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin

suurel valgel kaamelil. Nende kiivrid olid peast kaks korda kõrgemad, et mitte puutuda vastu pentsikult koolutatud ja tornideks soetud õlitatud juukseid kiivri all. Nende linased undrukud ja kuued olid tumekollaseks värvitud ja mantlid vasklitritega kaunistatud.

      Mees valgel kaamelil kandis nime Grazdan mo Eraz. Ta oli sale ja sitke ja ta näol oli samasugune valgehambuline naeratus nagu Kraznysel, enne kui Drogon tal näo peast kõrvetas. Tema juuksed olid soetud ükssarviku sarveks, mis ta laubalt esile küündis ja tema tokaril oli kuldsest myri pitsist palistus. „Iidne ja kuulus on Yunkai, kõigi linnade kuninganna,” sõnas ta, kui Dany ta oma telki kutsus. „Meie müürid on tugevad, meie ülikud uhked ja sõjakad, meie lihtrahvas kartmatu. Meie soontes voolab muistse Ghisi veri ja see suurriik oli vana juba siis, kui Valüüria alles mähkmetes siputas. Te tegite targasti, et võtsite nõuks läbi rääkida, Khaleesi. Teil pole siin kerget võitu loota.”

      „Tore. Minu Rikkumatutel pole midagi võitluse vastu.” Dany heitis pilgu Halli Tõugu poole, kes noogutas.

      Grazdan kehitas suurejooneliselt õlgu. „Kui te verd ihkate, siis voolaku see pealegi. Nagu ma kuulnud olen, lasite te oma eunuhhid vabaks. Vabadus tähendab Rikkumatute jaoks sama vähe kui vesi hane selga.” Ta naeratas Hallile Tõugule, kuid eunuhh seisis nagu raidkuju. „Me teeme ellujäänud uuesti orjadeks ja võtame nende abil Astapori rahvarämpsu käest tagasi. Ja ärge üldse kahelge, et me võime ka teist orja teha. Lysis ja Tyroshis leidub lõbumajasid, kus mehed maksaksid head hinda viimase Targaryeniga magamise eest.”

      „Mul on hea meel näha, et teate, kes ma olen,” sõnas Dany malbelt.

      „Ma tunnistan uhkusega, et tean metsiku arutu lääne kohta paljugi.” Grazdan tegi lepitava viipe. „Kuid miks peaksime me teineteisega nii karmilt rääkima? On tõsi, et te saatsite Astaporis korda metsikuid tegusid, kuid meie, yunkailased, oleme ülimalt andestav rahvas. Meil pole teiega kana kitkuda, Majesteet. Milleks raisata oma jõudu meie vägevate müüride all, kui te vajate iga meest selleks, et võita tagasi teie isa troon kauges Westeroses? Yunkai soovib teile selles ettevõtmises ainult edu. Ja oma sõnade tõestuseks tõin ma teile kingituse.” Grazdan plaksutas käsi ja kaks meest tema saatjaskonnast astusid ette, kandes enda vahel rasket pronksi ja kullaga sepistatud seedripuust laegast. Nad asetasid selle Dany ette maha. „Viiskümmend tuhat kuldmünti,” sõnas Grazdan mahedalt. „Teile Yunkai Tarkade Isandate poolt sõpruse märgiks. Vabatahtlikult antud kuld on ju etem kui vere hinnaga saadud röövsaak? Niisiis ütleme me sulle, Daenerys Targaryen, võta see laegas ja lahku.”

      Dany lükkas laeka kaane oma väikese tuhvlis jalaga lahti. See oli kuldmünte täis, nagu saadik oli öelnud. Ta võttis sealt ühe kamalutäie ja lasi neil sõrmede vahelt läbi voolata. Mündid särasid langedes ja kukkudes heledalt – enamjaolt värskelt vermitud, ühel küljel astmeline püramiid ja teisel küljel Ghisi harpüia. „Väga kena. Huvitav, kui palju samasuguseid laekaid ma veel leian, kui teie linna vallutan?”

      Saadik turtsatas. „Mitte ühtegi, sest te ei valluta seda kunagi.”

      „Ka mul on teile kingitus.” Dany lükkas laekakaane kinni. „Kolm päeva.

      Kolmanda päeva hommikul saadate oma orjad linnast välja. Kõik viimseni. Iga mees, naine ja laps saab kaasa relva ja nii palju moona, riideid, raha ja kaupu, kui ta kanda suudab. Need võivad nad vabalt valida oma isandate vara hulgast, tasuks pikkade teenistusaastate eest. Kui kõik orjad on lahkunud, teete te väravad lahti ja lasete minu Rikkumatutel sisse tulla ja linna läbi otsida, et nad veenduksid, et keegi pole orjusesse jäänud. Kui te seda teete, jääb Yunkai maha põletamata ja rüüstamata ja ühelegi teie inimestest ei sünni kurja. Targad Isandad saavad oma ihaldatud rahu ja tõestavad, et on tõepoolest targad. Mida kostate?”

      „Ma ütlen, et sa oled hull.”

      „Või nii?” Dany kehitas õlgu ja ütles: „Dracarys.”

      Lohed vastasid talle. Rhaegal sisises ja ajas suitsu, Viserion kähvas hammastega ja Drogon purskas välja tupruva punamusta leegi. See puudutas Grazdani tokarihõlma ja siid süttis silmapilkselt. Kuldrahad pudenesid vaipadele laiali, kui saadik laeka otsa komistas, valjult kirudes ja oma käsivart tagudes, kuni Valgehabe talle korvpudelist vett peale läigatas, et leeke kustutada. „Sa tõotasid, et ma olen siin kaitstud!” ulgus yunkailaste saadik.

      „Kas kõik yunkailased vinguvad sedasi ühe kõrbenud tokari pärast? Ma ostan sulle uue… kui te oma orjad kolme päeva pärast üle annate. Vastasel juhul suudleb Drogon sind palavamalt.” Dany kirtsutas nina. „Sa oled ennast täis lasknud. Võta oma kuld ja kao ja ära unusta minu sõnu Tarkadele Isandatele edasi andmast.”

      Grazdan mo Eraz sihtis teda sõrmega. „Sa veel kahetsed oma ülbust, libu. Need väikesed sisalikud ei kaitse sind, ära mitte loodagi. Õhk täitub meie nooltest, kui nad Yunkaist kolme penikoorma kaugusele jõuavad. Kas sa arvad, et lohet on nii raske tappa?”

      „Raskem kui orjapidajat. Kolm päeva, Grazdan. Ütle see edasi. Kolmanda päeva lõpuks olen ma Yunkais, ükskõik kas te teete oma väravad lahti või ei.”

      Selleks ajaks kui yunkailased Dany laagrist lahkusid, oli juba täiesti pime. Saabuv öö tõotas tulla sombune, kuu ja tähtedeta, ja läänest hakkas puhuma kõle niiske tuul. Tore pilkane öö, mõtles Dany. Ümberringi põlesid lõkketuled nagu küngastele ja lagendikele laiali pillutatud väikesed oranžid tähed. „Ser Jorah, kutsuge mu ratsavennad siia,” käskis ta ja istus neid ootama jäädes patjadekuhjale, lohed tema ümber. Kui kõik olid koos, ütles ta: „Tund pärast keskööd peaks olema sobiv aeg.”

      „Jah, Khaleesi,” vastas Rakharo. „Mille jaoks?”

      „Rünnaku alustamiseks.”

      Ser Jorah Mormonti kulm tõmbus kortsu. „Te ütlesite sõjasulastele – ”

      „ – et ma ootan nende vastust homseks. Tänase öö kohta ei lubanud ma midagi. Tormivaresed vaidlevad minu pakkumise üle. Teised Pojad joovad ennast purju veinist, mille ma Merole andsin. Ja yunkailased usuvad, et neil on kolm päeva aega. Me ründame neid ööpimeduse varjus.”

      „Nende piilurid hoiavad meil silma peal.”

      „Ja näevad pimeduses sadu põlevaid laagrilõkkeid,” ütles Dany. „Kui nad üldse midagi näevad.”

      „Khaleesi, ma võtan need piilurid enda peale,” ütles Jhogo. „Nad pole mingid sõdalased, ainult orjapidajad hobustel.”

      „Just nii,” nõustus Dany. „Ma arvan, et peaksime ründama kolmest küljest. Hall Tõuk, sinu Rikkumatud annavad neile löögi paremalt ja vasakult, minu kod aga murravad minu ratsaväekiiluga nende keskrindest läbi. Sõdurorjad ei suuda ratsudel dothrakkidele vastu seista.” Ta naeratas. „Aga mõistagi olen ma vaid nooruke neid ega tea suurt sõjaasjust. Mida arvate teie, head isandad?”

      „Mina arvan, et te olete Rhaegar Targaryeni õde,” sõnas ser Jorah nukra naeratusevine saatel.

      „Jah, ja lisaks ka kuninganna,” ütles Arstan Valgehabe.

      Kõigi üksikasjade läbiarutamiseks kulus tund aega. Nüüd algab kõige ohtlikum aeg, mõtles Dany, kui tema väepealikud käske täide viima läksid. Ta võis vaid palvetada, et ööpimedus varjab tema ettevalmistusi vaenlase eest.

      Veidi enne keskööd sai ta ehmatuse osaliseks, kui ser Jorah Belwas Tugevast mööda telki trügis. „Rikkumatud püüdsid kinni ühe sõjasulase, kes üritas laagrisse hiilida.”

      „Salakuulaja?” Dany kohkus. Kui üks kinni püüti, siis kui mitu teist oli ehk juba minema lipsanud?

      „Ta väidab, et tuli kingitusi tooma. See on see kollane siniste juustega narr.”

      Daario Naharis. „Ah tema. Ma kuulan ta siis ära.”

      Kui pagulasrüütel Daario kohale tõi, küsis Dany endalt, kas leidub veel kahte erinevamat meest. Tüüroslane oli sale, ser Jorah jässakas; üks nõtke, teine turd; ühel lehvivad kiharad, teisel hõrenevad juuksed; sõjasulasel sile nahk, Mormontil karvane. Ja Dany rüütel rõivastus lihtsalt, tolle teise