Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin

Jaime mäletas nüüdki, palju aastaid hiljem. Kuid sama päeva õhtul läks Aerys tujust ära ja teatas, et seitset valvkondlast pole talle siin Harrenhalis tarvis. Jaime sai käsu naasta Kuningalinna, et valvata kuningannat ja väikest prints Viseryst, kes olid sinna jäänud. Isegi kui Valge Sõnn pakkus ennast seda ülesannet täitma, et Jaime saaks isand Whenti turniirist osa võtta, ei jäänud Aerys nõusse. „Siin ei võida ta mingit kuulsust,” kostis kuningas. „Ta kuulub nüüd mulle, mitte Tywinile. Ta teenib minu tahtmist mööda. Mina olen kuningas. Mina valitsen ja tema kuulab sõna.”

      Alles siis sai Jaime esimest korda asjast aru. Ta ei võlgnenud seda valget mantlit mitte oma mõõga- ja piigioskusele ega vaprustegudele, mida ta oli Kuningalaane Vennaskonna vastu sooritanud. Aerys oli ta valinud tema isa vihastamiseks, et isand Tywin pärijast ilma jätta.

      See mõte oli kibe ka nüüd, palju aastaid hiljem. Ja tol päeval, kui ta oma uues valges mantlis lõuna poole ratsutas, et valvata tühja lossi, oli see olnud peaaegu talumatu. Ta oleks tahtnud mantli sealsamas seljast kiskuda, kuid oli juba liiga hilja. Ta oli poole kuningriigi silme all vande andnud ja Valvkonna rüütli teenistus oli eluaegne.

      Qyburn ratsutas tema kõrvale. „Kas käsi teeb teile valu?”

      „Mulle teeb valu see, et mul pole kätt.” Hommikuti oli see kõige hullem. Unenägudes oli Jaime terve mees ja igal hommikul lamas ta poolärkvel ja tundis, kuidas ta sõrmed liiguvad. See oli luupainaja, sosistas tema teine mina, keeldudes ikka veel tõde uskumast, ainult luupainaja. Kuid siis tegi ta silmad lahti.

      „Teil käis vist eile külaline,” sõnas Qyburn. „Ma loodan, et te tundsite temast mõnu?”

      Jaime heitis talle jaheda pilgu. „Ta ei öelnud, kes ta saatis.”

      Meister naeratas tagasihoidlikult. „Teil polnud enam suurt palavikku ja ma arvasin, et väike kehaline pingutus oleks teile ehk meeltmööda. Pia on üpris vilunud, kas teile ei tundunud nii? Ja väga… innukas.”

      Seda oli tüdruk tõepoolest olnud. Ta oli nii kähku uksest sisse ja oma riietest välja lipsanud, et Jaime oli arvanud, et näeb ikka veel und.

      Alles siis, kui naine teki alla puges ja Jaime terve käe tema rinnale pani, läks tal kõvaks. Ja piiga oli üpris kenake. „Ma olin plikatirts, kui te isand Whenti turniirile tulite ja kuningas teile selle mantli andis,” tunnistas ta. „Te olite üleni valges nii ilus ja kõik rääkisid, et te olete väga vapper rüütel. Mõnikord, kui ma mõne mehega olen, panen ma silmad kinni ja kujutan ette, et minu peal olete teie, sileda naha ja kuldsete käharatega. Aga ma ei arvanud kunagi, et ma teid tõesti ka saan.”

      Pärast seda ei olnud kerge tüdrukut minema saata, kuid Jaime oli seda ometi teinud. Mul on juba naine, mõtles ta. „Kas te saadate tüdrukuid kõigi juurde, kellele te kaane panete?” küsis ta Qyburnilt.

      „Sagedamini saadab isand Vargo neid minu juurde. Ta tahab, et ma nad läbi vaataksin, enne kui… hüva, olgu öeldud, et ükskord armastas ta ettevaatamatult ja ta ei soovi seda rohkem korrata. Kuid ärge peljake, Pia on täiesti terve. Nagu ka teie Tarthi piiga.”

      Jaime heitis meistrile terava pilgu. „Brienne?”

      „Jah. Ta on üks tugev neiu. Ja tema neitsinahk on ikka alles terve. Eile õhtul igatahes veel oli.” Qyburn itsitas.

      „Sikk saatis teid teda läbi vaatama?”

      „Aga muidugi. Ta on… valiv oleks ehk õige sõna.”

      „Kas see puudutab lunaraha?” küsis Jaime. „Kas tüdruku isa nõuab tõendust, et piiga on ikka veel neitsi?”

      „Te siis ei teagi veel?” Qyburn kehitas õlgu. „Isand Selwyn saatis linnuga sõnumi. Vastuseks minu omale. Ehatäht pakub kolmsada kuldmünti, kui oma tütre tervelt tagasi saab. Ma rääkisin, et Tarthil ei leidu safiire, kuid sikk ei võtnud mind kuulda. Ta on kindel, et Ehatäht tahab teda tüssata.”

      „Kolmsada kuldmünti on rüütli eest korralik lunaraha. Sikk võiks leppida sellega, mida talle pakutakse.”

      „Sikk on Harrenhali valitseja ja Harrenhali valitseja ei kauple.”

      See uudis ärritas Jaimet, kuigi ta mõistis, et muud polnudki oodata. See vale säästis sind mõneks ajaks, plika. Ole sellegi eest tänulik. „Kui tema neitsinahk on sama vintske nagu ta ise üleni, siis lõhub sikk oma riista ära, kui üritab seda sisse toppida,” viskas ta nalja. Tema hinnangul oli Brienne küllalt vintske, et paar vägistamist üle elada, aga kui piiga liiga ägedalt vastu paneb, võib Vargo Hoat hakata tal käsi-jalgu küljest kaksama. Ja kui kaksabki, siis mis mul sellest? Mul oleks mu käsi ehk praegu alles, kui ta oleks mul lasknud nõo mõõga võtta ja poleks jamama hakanud. Jaime oleks tookord esimese löögiga neiul peaaegu jala otsast raiunud, kuid sai seejärel neiu käest ise korralikult sugeda. Hoat ehk ei tea, kui ropult tugev ta on. Ta peaks ettevaatlik olema, muidu keerab Brienne ta kondise kaela kahekorra ja kas poleks see tore?

      Qyburni seltskond hakkas talle närvidele käime. Jaime sõitis traavi rivi etteotsa. Terassääre ees liikus ümar põhjalasenääps Nage, kes kandis vikerkaarevöödilist seitsme pika sabaga rahulippu, mille varre otsas oli seitsmeharuline täht. „Kas teie, põhjalaste, rahulipp ei peaks olema teistsugune?” küsis Jaime Waltonilt. „Kes on Seitse teie jaoks?”

      „Lõunamaa jumalad,” vastas küsitu, „aga me vajamegi lõunamaa rahu, et teid tervelt te isa kätte viia.”

      Mu isa. Jaime mõistatas, kas isand Tywin oli siku lunarahanõude kätte saanud – koos tema määnduva käega või ilma. Mida on väärt mõõgamees, kellel pole mõõgakätt? Poolt Casterly Kalju kullast? Kolmesadat kuldmünti? Või mitte midagi? Tema isa ei olnud ennast kunagi tunnetel ülearu kõigutada lasknud. Tywin Lannisteri lihane isa isand Tytos oli kord vangi heitnud ühe mässulise vasalli, isand Tarbecki. Kurikuulus emand Tarbeck vastas sellega, et võttis kinni kolm Lannisteri, nende seas noore Staffordi, kelle õde oli nõbu Tywiniga kihlatud. „Saatke mu käskija ja kallim tagasi, muidu maksavad need kolm iga ülekohtu eest, mis talle osaks saab,” kirjutas emand Casterly Kaljule. Noor Tywin soovitas oma isale sellele soovile vastu tulla ja isand Tarbeck kolmes tükis tagasi saata. Kuid isand Tytos oli leebema loomuga lõvi ja nii võitis emand Tarbeck oma lambapeast mehele paar eluaastat juurde ja Stafford abiellus ja sigitas lapsi ja müttas edasi kuni Härjaristi lahinguni. Isand Tywin aga kestis edasi, igavene nagu Casterly Kalju. Ja nüüd, mu isand, on üks su poegadest kääbus ja teine sant. See ei meeldi sulle mitte üks põrm…

      Tee viis ühest põlenud külast läbi. Selle mahapõletamisest oli ilmselt möödas juba aasta või rohkem. Hurtsikud olid mustaks tõmbunud ja katusteta, ümberkaudsetel põldudel aga kasvas vöökõrgune umbrohi. Terassäär käskis peatuse teha, et mehed saaksid hobuseid joota. Ka see koht on mulle tuttav, mõtles Jaime kaevu kõrval oodates. Seal, kus nüüd seisid vaid paar alusmüürikivi ja korsten, oli varem olnud väike kõrts ja Jaime oli seal kruusi õlut joonud. Tumedasilmne teenijapiiga tõi talle juustu ja õunu, kuid kõrtsmik oli keeldunud talt raha võtmast. „On au, et minu katuse all viibib Valvkonna rüütel, ser,” oli mees öelnud. „Seda lugu räägin ma kord oma lastelastele.” Jaime silmitses umbrohu seest esile küündivat korstnat ja mõistatas, kas kõrtsmikule olid need lapselapsed üldse sündida jõudnud. Kas ta rääkis neile, et Kuningatapja jõi kord tema õlut ja sõi tema juustu ja õunu või häbenes ta tunnistada, et oli minusugust söötnud? Sellele küsimusele polnud vastust loota; see, kes kõrtsi maha põletas, oli küllap tapnud ka need lapselapsed.

      Ta tundis, kuidas ta olematud sõrmed rusikasse tõmbusid. Kui Terassäär ütles, et võib-olla tasuks lõke üles teha ja suupistet võtta, raputas Jaime pead. „Mulle ei meeldi see koht. Ratsutame edasi.”

      Videvikuks olid nad järvest eemaldunud ja liikusid mööda roobasteed läbi tamme- ja jalakametsa. Jaime käekönt pakitses tuimalt, kui Terassäär otsustas laagrisse jääda. Õnnekombel oli Qyburn kaasa võtnud lähkritäie uneveini. Sellal kui Walton vahikordi jagas, sirutas Jaime ennast lõkke lähedal pikali ja toppis kokkurullitud karunaha ühe kännu vastu, et see padja aset täidaks. Plika oleks käskinud tal enne magamajäämist