Mõõkade maru II: Veri ja kuld. George R. R. Martin

kahtles. Kui see tüüroslane oli tulnud maad kuulama, siis võis see väide olla vaid meeleheitlik salanõu oma pea päästmiseks. „Mida Prendahl na Ghezn ja Sallor selle peale ütlevad?”

      „Suurt midagi.” Daario pööras kotisuu allapoole ja Dany vaipadele pudenesid Sallor Kiilaspea ja Prendahl na Ghezni pead. „Minu kingitused lohekuningannale.”

      Viserion haistis Prendahli kaelast immitsevat verd ja purskas leegipahvaku, mis tabas surnud meest otse näkku, nii et ta kaamed põsed mustaks ja villi tõmbusid. Drogon ja Rhaegal läksid praeliha lõhna tundes elevile.

      „Kas sina tegid seda?” küsis Dany iiveldustundega.

      „Kes muu.” Kui Daario Naharis lohesid pelgaski, varjas ta seda hästi. Ta ei pööranud neile rohkem tähelepanu kui kolmele hiirega mängivale kassipojale.

      „Miks?”

      „Sest te olete nõnda ilus.” Mehe käed olid suured ja tugevad ja tema kalgid sinised silmad ja suur kongus nina tegid ta mõne uhke sõjaka röövlinnu sarnaseks. „Prendahl rääkis liiga palju ja ütles liiga vähe.” Tema rõivad olid küll uhked, kuid üsna kulunud; tema saabastel olid soolaplekid, tema küünelakk oli maha koordunud, pits higist määrdunud ja Dany nägi, et tema mantlipalistus on viledaks hõõrdunud. „Ja Sallor nokkis nina, nagu oleks tema tatt kuld.” Ta seisis, käed puusas, pihud mõõganuppudele asetatud, kumer dothraki arakh vasakul puusal, myri pistoda paremal. Nende pidemed olid ühesugused – kaks kuldset lopsakat alasti naist.

      „Oskad sa nende kenade relvadega hästi ümber käia?” küsis Dany.

      „Prendahl ja Sallor kinnitaksid seda, kui surnud rääkida saaksid. Minu elus pole olnud ainsatki päeva, mil ma poleks armastanud mõnda naist, tapnud mõnda vaenlast ja hästi söönud… ja minu elupäevad on sama loendamatud nagu tähed taevas. Ma teen tapmisest iluasja ja paljud mustkunstnikud ja tuletantsijad on jumalaid anunud, et nad oleksid pooltki sama kärmed, neljandiku sama nõtked. Ma võiksin sulle öelda kõigi meeste nimed, kelle ma olen tapnud, aga enne kui ma lõpetada jõuaksin, kasvaksid su lohed lossisuurusteks, Yunkai müürid pudeneksid kollaseks tolmuks ja talv tuleks ja läheks ja tuleks taas.”

      Dany naeris. Talle meeldis see praalimine, mida ta Daario Naharises nägi. „Tõmba oma mõõk tupest ja vannu mulle truudust.”

      Silmapilgu pärast oli Daario arakh tupest väljas. Ta kuuletus talle omase pöörasusega ja viskus sellise hooga põlvili, et ta nägu oleks peaaegu Dany varbaid puudutanud. „Mu mõõk on sinu. Mu elu on sinu. Mu armastus on sinu. Mu veri, mu keha, mu laulud – need kõik on sinu. Ma elan ja suren sinu käsul, kaunis kuninganna.”

      „Siis ela ja võitle minu nimel täna öösel,” ütles Dany.

      „See pole tark mõte, mu kuninganna.” Ser Jorah heitis Daariole külma kalgi pilgu. „Hoidke seda meest vahi all, kuni lahing on läbi ja võit käes.”

      Dany mõtles hetke ja raputas siis pead. „Kui ta Tormivaresed meie poole üle toob, on üllatus kindel.”

      „Ja kui ta teid reedab, on üllatus hukas.”

      Dany heitis veel kord pilgu sõjasulasele. Mees vastas talle sellise naeratusega, et Dany punastas ja pööras näo kõrvale. „Ta ei reeda.”

      „Kust te seda teate?”

      Dany osutas söestunud lihakäntsakatele, millest lohed kordamööda veriseid suutäisi haukasid. „Minu meelest tõendab see tema ausust. Daario Naharis, valmistu oma Tormivarestega ründama Yunkai väe tagalat, kui ma rünnakut alustan. Jõuad sa tervelt tagasi?”

      „Kui mind kinni peetakse, ütlen ma, et käisin luurel ega räägi midagi.” Tüüroslane tõusis püsti, kummardas ja lahkus kärmelt.

      Ser Mormont jäi paigale. „See oli viga, Majesteet,” sõnas ta järsult. „Me ei tea sellest mehest midagi –”

      „Me teame, et ta on suur võitleja.”

      „See tähendab, suur jutumees.”

      „Ta toob Tormivaresed meie poole üle.” Ja tal on sinised silmad.

      „Viissada sõjasulast, kelles ei saa kindel olla.”

      „Praegustel aegadel ei saa kellegi peale kindel olla,” manitses Dany. Ja mind reedetakse veel kaks korda, üks kord kulla ja teine kord armastuse pärast.

      „Daenerys, ma olen sinust kolm korda vanem,” ütles ser Jorah. „Ma olen näinud, kui reetlikud on mehed. Vähesed väärivad usaldust ja Daario Naharis ei kuulu nende hulka. Isegi ta habe on võltsi karva.”

      See vihastas Danyt. „Kas tahate sellega mulle öelda, et teil on aus habe? Et te olete ainuke mees, keda ma võiksin usaldada?”

      Rüütel tardus. „Ma ei öelnud nii.”

      „Te ütlete seda iga päev. Pyat Pree on valetaja, Xaro salasepitseja, Belwas kiidukukk, Arstan salamõrtsukas… kas ma olen teie arvates ikka veel mõni plikake, kes ei kuule sõnu sõnade taga?”

      „Majesteet –”

      Dany ei lasknud tal rääkida. „Te olete mulle olnud parem sõber kui keegi teine mu elus, parem vend kui Viserys eales oli. Te olete mu Kaitskonna esimene rüütel, minu väeülem, mu kõige hinnatum nõuandja, mu tubli parem käsi. Ma austan ja hindan teid ja pean teid kalliks – kuid ma ei himusta teid, Jorah Mormont, ja mul on villand sellest, et te püüate kõiki teisi mehi maailmas minust eemale tõrjuda, nii et ma toetuksin ainuüksi teile. See ei kõlba kuhugi ja ma ei hakka teid seetõttu rohkem armastama.”

      Tema esimeste sõnade juures oli Mormont näost õhetama löönud, ent kui Dany lõpetas, oli mehe nägu taas kahvatu. Ta tõusis jäigalt, nagu oleks ta kivist. „Kui mu kuninganna nii käsib,” sõnas ta napilt ja külmalt.

      Danyl jätkus tulisust kahe eest. „Just nii,” ütles ta. „Ta käsib. Minge nüüd oma Rikkumatute juurde, ser. Teil seisab ees lahing, mis tuleb võita.”

      Kui rüütel oli lahkunud, viskus Dany oma lohede kõrvale patjadele. Ta ei olnud kavatsenud ser Jorahiga nii teravalt rääkida, kuid mehe lõputud kahtlustused olid temas lõpuks lohe äratanud.

      Ta andestab mulle, mõtles Dany. Ma olen tema valitsejanna. Ta jäi tahtmatult mõtlema, kas rüütlil oli Daario Naharise suhtes õigus. Korraga tundis ta ennast väga üksikuna. Mirri Maz Duur oli tõotanud, et ta ei sünnita enam kunagi elavat last. Targaryenide sugu lõpeb minuga. See tegi ta meele kurvaks. „Teie peate olema mu lapsed,” ütles ta lohedele, „minu kolm tulist last. Arstan ütleb, et lohed elavad kauem kui inimesed, niisiis jääte te kestma ka pärast minu surma.”

      Drogon käänutas kaela ja näksas Dany kätt. Tema hambad olid teravad, kuid niimoodi mängides ei teinud ta kunagi Dany nahka katki. Dany naeris ja veeretas teda edasi-tagasi, kuni lohe möiratas, saba pekslemas nagu piits. See on pikem kui varem, märkas Dany, ja homme on see veel pikem. Nad kasvavad nüüd kiiresti ja kui nad suureks saavad, saan ma endale tiivad. Lohe seljas istudes võiks ta oma sõdalased lahingusse juhtida, nagu ta oli teinud Astaporis, kuid praegu olid nad veel liiga väikesed, et teda kanda.

      Kesköö saabudes võttis leeris maad vaikus. Dany püsis koos ümmardajatega oma suurtelgis, mille ees valvasid Arstan Valgehabe ja Belwas Tugev. Oodata on kõige raskem. Käed rüpes oma telgis istudes, sellal kui tema lahingut peeti ilma temata, valdas Danyt tunne, nagu oleks ta jälle laps.

      Tunnid venisid teosammul. Isegi pärast seda, kui Jhiqui oli ta õlgu masseerinud, oli Dany liialt rahutu, et uinuda. Missandei oli valmis laulma talle ühte Rahumeelse Rahva hällilaulu, kuid Dany raputas pead. „Kutsuge Arstan minu juurde,” ütles ta.

      Kui vanamees telki tuli, oli Dany endale ümber võtnud hrakkarinaha, mille kopitanud lõhn meenutas talle ikka veel Drogot. „Ma ei suuda uinuda, sellal kui mehed minu eest surevad, Valgehabe,” ütles ta. „Ole nii hea ja räägi mulle veel minu vennast Rhaegarist. Mulle meeldis see lugu, mille sa mulle laeval rääkisid – sellest, kuidas ta leidis, et temast peab saama sõdalane.”

      „Ma