Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

sõitis edasi mööda Saint-Honoré tänavat, kogu aeg sinna kogunenud inimeste rühmi laiali ajades. Rahva hulgas ei räägitud muust kui samal päeval antud ediktidest. Kahetseti noort kuningat, kes laostas oma rahvast, ilma et ta sellest ise oleks teadlikki olnud. Kogu süü aeti Mazarini kaela, arutati, kas pöörduda Orléans’i hertsogi ja Printsi poole, ülistati Blancmesnili ja Brousseli.

      D’Artagnan sõitis läbi rahvahulga nii muretult, nagu oleks ta ise ja ta ratsu olnud rauast. Mazarin ja Guitaut vestlesid tasakesi omavahel. Musketärid, kes olid samuti lõpuks kardinali ära tundnud, järgnesid vaikides.

      Jõuti Saint-Thomas-du-Louvre’i tänavale, kus asus teine vahipost. Guitaut hõikas üht allohvitseri, kes tuli ette kandma.

      “Noh, kuidas on?” küsis Guitaut.

      “Siin meie juures on kõik korras, aga mulle tundub, et selles hoones toimub midagi.”

      Ja ta osutas suurepärasele ehitisele, mis asus nüüdse “Vaudeville’i” kõrval.

      “Selles hoones?” üllatus Guitaut. “See on ju Rambouillet’ elamu.”

      “Ma ei tea, kas see on Rambouillet’ elamu või mitte, aga ma nägin õige kahtlasi tüüpe sinna sisse minevat.”

      “Ohoo!” hüüdis Guitaut. “Need olid ju luuletajad.”

      “Palun sind, Guitaut,” ütles Mazarin, “räägi neist härradest suurema lugupidamisega. Kas sa ei tea, et ka mina olin nooruses luuletaja ning kirjutasin värsse härra de Benserade’i laadis.”

      “Teie, monsenjöör?”

      “Jah, mina. Kas tahad, et ma sulle mõne ette loen?”

      “Mulle ei tasu lugeda, monsenjöör, ma ei mõista itaalia keelt.”

      “Ei, kuid sa mõistad prantsuse keelt, mu hea ja tubli Guitaut,” vastas Mazarin, asetades talle sõbralikult käe õlale, “ja ükskõik milline käsk selles keeles sulle ka antaks, sa täidad selle, eks ole?”

      “Kahtlemata, monsenjöör, nii nagu ma olen seda alati teinud; muidugi ainult siis, kui see tuleb kuningannalt.”

      “Jah, muidugi,” lausus Mazarin huuli kokku surudes, “ma tean, et sa oled talle ustav.”

      “Ma olen juba rohkem kui kakskümmend aastat tema kaardiväe ülem.”

      “Asugem teele, härra d’Artagnan,” hüüdis kardinal, “siin on kõik korras.”

      Sõnagi lausumata asus d’Artagnan jälle rivi etteotsa, ilmutades seda tumma sõnakuulmist, mis iseloomustab vanu sõjamehi.

      Ta suundus Saint-Rochi poole, kus asus kolmas valvepost, ratsutades läbi Richelieu’ ja Villedot’ tänava. See oli väga üksik koht, mis asus peaaegu otse valli taga, ja selles linnaosas oli vähe elanikke.

      “Kes on selle valveposti ülem?” küsis kardinal.

      “Villequier,” vastas Guitaut.

      “Kurat võtku,” vandus Mazarin, “rääkige temaga ise. Te teate, et oleme tülis sellest ajast peale, kui saite käsu arreteerida Beauforti hertsog. Ta väidab, et see au oleks pidanud langema temale kui kuningliku kaardiväe ülemale.”

      “Ma tean seda ja ma olen talle sada korda kinnitanud, et ta eksib, sest kuningas ei võinud talle sellist käsku anda, kuna oli tol ajal vaevalt nelja-aastane.”

      “Seda küll, aga mina oleksin võinud selle käsu anda, kuid eelistasin teid.”

      Guitaut ei vastanud midagi, ajas oma hobuse ette, ja kui tunnimees oli ta ära tundnud, laskis kutsuda härra Villequier’.

      Ohvitser tuli.

      “Ah, see olete teie, Guitaut,” sõnas ta tigedal toonil, mis oli talle omane. “Mis kuradit teie siit otsite?”

      “Tulen küsima, kas siin on midagi uudist.”

      “Mis kurat peaks siin teie arvates olema? Karjutakse: “Elagu kuningas!” ja “Maha Mazarin!” See pole mingi uudis, nende hüüetega oleme juba ammugi harjunud.”

      “Ja kas teie karjute kaasa?” küsis Guitaut naerdes.

      “Ausõna, mul on mõnikord suur tahtmine seda teha. Teate, Guitaut, ma tunnen, et neil on täiesti õigus. Annaksin viis aastat oma palgast, mida mulle niikuinii ei maksta, et kuningas saaks viis aastat vanemaks.”

      “Ja mis juhtuks, kui kuningas oleks viis aastat vanem?”

      “Juhtuks see, et kuningas annaks täiskasvanuks saades oma käsud ise, ja on hoopis suurem rõõm alluda Henri IV pojapoja käsule kui Pietro Mazarini pojale. Kuninga eest, tuhat kuradit, laseksin end lõbuga tappa. Ent kui mind tapetakse Mazarini pärast, nagu see oleks teie vennapojaga täna peaaegu juhtunud, siis ei suuda paradiis, nii mõnus paik kui see ka oleks, mind iialgi lohutada.”

      “Hea küll, härra de Villequier!” sõnas Mazarin, “olge mureta, ma kõnelen tingimata kuningale teie andumusest.” Siis pöördus ta eskordi poole.

      “Ratsutagem tagasi, härrased, siin on kõik korras.”

      “Ah nii,” ütles Villequier, “see oli Mazarin. Seda parem, mul oli juba ammugi soov talle näkku öelda, mis ma temast mõtlen. Teie andsite mulle selle võimaluse, Guitaut, ja kuigi teie kavatsused ei olnud ehk minu suhtes kõige heatahtlikumad, ma tänan teid selle eest.”

      Ja pöördudes kannal ringi, läks ta tagasi vahtkonna juurde, vilistades mingit Fronde’i viisikest.

      Mazarin aga oli üsna mõttesse jäänud. Kõik see, mis ta oli kordamööda kuulnud Comminges’ilt, Guitaut’lt ja Villequier’lt, oli veelkord kinnitanud tema veendumust, et juhul kui tulevad rasked ajad, ei jää talle ainsatki pooldajat peale kuninganna, ja ka kuninganna oli nii tihti oma sõbrad maha jätnud, et temagi toetus tundus ministrile kõigist tarvitusele võetud ettevaatusabinõudest hoolimata õige kahtlase ja ebakindlana.

      Kogu selle umbes tund aega kestnud öise ratsaretke ajal oli kardinal, kuulates üksteise järel Comminges’i, Guitaut’d ja Villequier’d, uurinud üht meest. See mees, kelle rahu polnud kõigutanud rahvahulga ähvardused, kelle näos polnud liikunud ainuski lihas ei Mazarini suust kuuldud ega ka tema pihta lendu lastud naljade puhul, see mees näis seisvat kuidagi eraldi ja olevat karastatud selliste sündmuste puhuks, mis nende ümber sel hetkel toimusid, ja eriti nende puhuks, mis lähemas tulevikus ees seisid.

      D’Artagnani nimi polnud talle pealegi mitte täiesti tundmatu, ja kuigi Mazarin oli tulnud Prantsusmaale alles umbes 1634. -1635. aasta ümber, see tähendab seitse või kaheksa aastat pärast neid sündmusi, millest jutustasime meie loo esimeses osas, tundus kardinalile siiski, et oli kuulnud räägitavat sellest mehest seoses asjaoludega, mida ta ei suutnud küll praegu meelde tuletada, kui inimesest, kes oli end näidanud julguse, osavuse ja truuduse võrdkujuna.

      See mõte haaras teda niivõrd, et ta otsustas nimetatud asjas viivitamatult selgust muretseda. Kuid andmeid d’Artagnani kohta ei tahtnud ta pärida temalt endalt. Mõnest sõnast, mis musketärleitnant oli öelnud, oli kardinal otsemaid mõistnud ta gaskooni päritolu. Kuid itaallased ja gaskoonlased tunnevad üksteist liiga hästi ja on liiga sarnased, et suhelda üksteisega, toetudes andmetele, mida nad saavad vahetult üksteiselt.

      Seepärast, jõudnud kuningapalee aiamüürini, koputas kardinal väiksele väravale, mis asus umbes praeguse de Foy kohviku kohal, tänades enne d’Artagnani ja paludes teda end oodata kuningapalee õues. Guitaut’d käskis ta endaga kaasa tulla. Mõlemad hüppasid sadulast, ulatasid valjad lakeile, kes oli avanud värava, ja kadusid aeda.

      “Armas Guitaut,” ütles kardinal, toetudes kaardiväekapteni käsivarrele, “te ütlesite mulle ennist, et seisate juba üle kahekümne aasta kuninganna teenistuses.”

      “Jah, nii see on,” vastas Guitaut.

      “Ma olen märganud, kallis Guitaut, et lisaks teie julgusele, mis on väljaspool kahtlust, lisaks truudusele, mis on kõigiti järele proovitud, on teil veel suurepärane mälu.”

      “Kas