Kakskümmend aastat hiljem. Alexandre Dumas

– ja need olid mehed, keda peeti kõige vapramateks kogu Prantsusmaal. Rahvas ähvardas Moléd kogu endale tehtud ülekohtu eest vastutavaks teha. Kuid esimene president vastas oma tavalist rahu kaotamata, et juhul kui ässitajad ei alistu kuninga tahtele, laseb ta väljakutele võllad üles seada ja kõige ägedamad mässulised kohapeal üles puua. Saadikud olid seepeale vastanud, et võllaste ülesseadmist nad just ootavadki, kuna kavatsevad üles puua halvad kohtunikud, kes ostavad õukonna soosingut rahva viletsuse hinnaga.

      See polnud veel kõik. Kui kuninganna läks 11. jaanuaril Notre-Dame’i missale, nagu ta seda igal laupäeval teha tavatses, käis ta kannul enam kui kakssada naist, kes nõudsid karjudes, et õiglus jalule seataks. Neil polnudki muide mingeid halbu kavatsusi, nad soovisid ainult tema ette põlvili langeda, temalt halastust paluda ja temas kaastunnet äratada. Kuid valvurid takistasid neid ja kuninganna sammus kõrgilt mööda, kuulamata nende halamist.

      Pärastlõunal tuli riiginõukogu uuesti kokku. Otsustati kindlustada kuninga autoriteeti. Järgmiseks päevaks, s.o 12. jaanuariks kutsuti kokku parlament.

      Selle päeva õhtul, mil käesolev lugu algab, seadis kuningas, kes oli tollal kümneaastane ja äsja paranenud tuulerõugeist, valveüksused, šveitsi kaardiväe ja musketärid häireolukorda ning paigutas nad rõngana ümber kuningapalee, kaidele ja Uuele sillale, tuues ettekäändeks soovi minna Notre-Dame’i palvetama oma tervenemise eest. Missa ära kuulanud, läks ta parlamenti, ja istudes improviseeritud kohtunikutroonil, ta mitte üksi ei kinnitanud kõiki eelmisi edikte, vaid andis veel viis või kuus uut, milledest kardinal Retzi ütluse järgi üks oli hukutavam kui teine. Selle vastu protestis isegi esimene president, kes, nagu me juba nägime, kaitses eelnevatel päevadel kuningakoja autoriteeti ja mõistis hukka kuninga toomise parlamendihoonesse, et ta siin kärbiks ja suunaks vaba hääleõigust oma suva järgi.

      Eriti ägedalt astusid aga uute maksude vastu välja president Blancmesnil ja nõunik Broussel.

      Ediktid antud, pöördus kuningas lossi tagasi. Tema teele oli kogunenud suur hulk rahvast. Ent kuna teati, et ta tuleb parlamendihoonest, ega oldud veel kindel, kas ta andis seal rahvale õiguse või lisas veelgi uusi koormisi, siis ei kõlanud kogu teel ühtki rõõmuhõiset, millega oleks kuningat paranemise puhul tervitatud. Kõik näod olid sünged ja rahutud, mõned koguni ähvardavad.

      Kuigi kuningas oli tagasi jõudnud, jäid sõjaväeosad oma kohtadele. Kardeti tänavarahutusi, kui uudis parlamendiistungi tulemustest rahva hulgas levib. Kartuseks oli ka põhjust, sest niipea kui levis teade, et kuningas on maksukoorma kergendamise asemel uued koormised sisse seadnud, koguneti salkadesse ja suuremad kisakõrid hüüdsid: “Maha Mazarin! Elagu Broussel! Elagu Blancmesnil!”, sest juba teati rääkida, et Broussel ja Blancmesnil olid parlamendis rahva huvide nimel sõna võtnud ja kuigi nende kõneosavus polnud vilja kandnud, oldi neile siiski sügavalt tänulik.

      Salkadesse kogunenud inimesi katsuti laiali ajada, hüüdeid püüti summutada, ent nagu see niisugustel puhkudel tavaliselt sünnib, rahvahulk hoopis kasvas ja kisa läks valjemaks. Kuninglikule vahtkonnale ja šveitsi kaardiväele anti käsk mitte oma kohtadelt lahkuda ja lisaks saata patrulle Saint-Denis’ ja Saint-Martini tänavaile, kus inimhulk tundus olevat arvukam ja ähvardavam kui mujal. Kohe seejärel teatati kaupmeeskonna peamehe saabumisest kuningapaleesse.

      Ta juhatati viivitamatult sisse. Peamees teatas, et kui vaenulikke demonstratsioone jalamaid ei lõpetata, on kogu Pariis kahe tunni pärast relvis.

      Peeti parajasti aru, mida ette võtta, kui sisse astus kaardiväeleitnant Comminges, munder närudes ja nägu verine. Ohvitseri nähes karjatas kuninganna üllatusest ja küsis temalt, mis on juhtunud.

      Nagu kaupmeeskonna peamees ette oli arvanud, nii oligi rahvas kaardiväge nähes kannatuse kaotanud. Helistati hädakelli. Comminges oli vahvasti vastu pannud ja arreteerinud kellegi mehe, kes näis talle peamise ässitajana ning oli käskinud ta teistele hirmutuseks Trahoiri risti külge üles puua. Sõdurid olid seejärel mehe kinni võtnud ja hakanud teda hukkamispaiga poole vedama, et otsust täide viia. Kuid turu juures tungiti neile kivide ja hellebardidega kallale, vang aga kasutas juhust ja põgenes. Jõudnud Tiquetonne’i tänavale, sööstis ta ühte majja. Sõdurid murdsid otsekohe majaukse maha.

      See vägivald aga osutus asjatuks, põgenikku ei leitud. Comminges jättis tänavale vahiposti ning pöördus ülejäänud meestega kuningapaleesse tagasi, et kuningannale juhtunust ette kanda. Kogu tee saatsid neid kisa ja ähvardused. Mitmed sõdurid said kividest ja hellebardihoopidest haavata, leitnandil endal lõi kivi kulmu puruks.

      Comminges’i jutustus kinnitas kaupmeeste peamehe ennustusi. Kuna polnud lootust tõsisemale ülestõusule edukalt vastu panna, laskis kardinal rahva hulgas levitada kuuldust, et sõjavägi oli paigutatud kaidele ja Uuele sillale ainult tseremoonia ajaks ning viiakse sealt peagi ära. Ja tõepoolest, kell neli pärastlõunal tõmbuski sõjavägi kuningapaleesse tagasi. Üks vahipost paigutati Seersandi värava juurde, teine Quinze-Vingts’i pimedate varjupaiga ette ja kolmas Saint-Roche’i kiriku taha. Lossiõued ja alumine korrus tuubiti täis šveitsi kaardiväelasi ning musketäre ja jäädi ootama.

      Selline oli asjade seis hetkel, mil tutvustasime lugejat kardinal Mazarini kabinetiga, mis oli kunagi kuulunud Richelieule. Nägime, milline oli ta meeleolu, kuulates nuriseva rahvahulga häälekõma ja kaugete püssipaukude kaja.

      Äkki tõstis ta pea ja kortsutas kulmu nagu inimene, kes on kindlale otsusele jõudnud, heitis pilgu tohutu suurele seinakellale, mis pidi kohe lööma kuuendat tundi. Kardinal võttis kuldse vile, mis lebas laual ta käeulatuses, ja vilistas kaks korda.

      Seinatahveldisse peidetud salauks avanes käratult, tasasel sammul astus tuppa üleni musta rüüsse riietatud mees ning jäi tugitooli taha seisma.

      “Bernouin,” küsis kardinal pead pööramata, sest ta teadis, et kahe vile peale peab ilmuma tema kammerteener, “millised musketärid on praegu paleevahtkonnas?”

      “Mustad musketärid, monsenjöör.”

      “Millisest kompaniist?”

      “Tréville’i omast.”

      “Kas viibib eestoas mõni selle kompanii ohvitser?”

      “Leitnant d’Artagnan.”

      “See on vist tubli mees?”

      “Jah, monsenjöör.”

      “Andke mulle musketäri munder ja aidake riietuda.”

      Kammerteener väljus niisama vaikselt, kui oli tulnudki ja tõi mõne hetke pärast nõutud riietusesemed.

      Vaikselt ja mõttessevajunult võttis kardinal ära piduliku rüü, millesse ta oli riietunud parlamendiistungiks, ning pani selga sõjaväevormi, jäädes selleski vabaks ja elegantseks, tänu oma kunagistele Itaalia sõjakäikudele. Kui kardinal oli lõplikult valmis, andis ta kammerteenrile käsu.

      “Kutsuge härra d’Artagnan siia.”

      Seekord väljus kammerteener keskmisest suurest uksest, ent ikka endistviisi vaikselt ja tummalt nagu vari.

      Üksi jäädes silmitses kardinal end teatud rahuldustundega peeglist. Ta oli veel noor, vaevalt neljakümne kuue aastane; ilusa kehaehitusega, kasvult pisut üle keskmise. Ta näojume oli värske ja kaunis, silmis välkus tuli; tal oli suur, ent hästivormitud nina, lai ja majesteetlik laup, pruunid lokkis juuksed; hästihoolitsetud ja terav kikkhabe, mis oli juustest tumedam ning andis talle elegantse välimuse. Ta heitis mõõgarihma üle õla ja silmitses siis rahuloleva pilguga oma väga ilusaid ja väga hästi hoolitsetud käsi. Seejärel heitis ta kõrvale suured kitsenahast kindad, mis kuulusid vormiriietuse juurde, ja pani kätte lihtsad siidkindad.

      Sel hetkel avanes uks.

      “Härra d’Artagnan,” teatas kammerteener.

      Ohvitser astus sisse.

      See oli kolmekümne üheksa või neljakümne aastane mees, väikest kasvu, kuid hea kehaehitusega, elava ja vaimuka pilguga, musta habeme ja halliseguste juustega nagu kõigil, kelle elu on olnud kas liiga hea või liiga ränk ja kes pealegi on väga tõmmud.

      D’Artagnan astus paari sammuga kabinetti,