Euroopa maailma teljel. Martin Kala

pärit lahutused on tänaseks jõudnud ka läände ja nii räägivad Tšehhoslovakkia malli lahkulöömisest ka belglased, katalaanid; innukalt mõtlevad lahkulöömisest ja Euroopaga iseseisvalt harmoniseerumisest ka baskid, korsiklased ning Oksitaania elanikud Prantsusmaal, sest rahvustunded, mis neid varem emamaaga sidusid, on tänu Euroopa Liidu olemasolule järjest jahedamad ning hõlpsasti kukuvad keelelt euroopaliku diviisi „ühendatud mitmekesisuses” kuldsed sõnad. Samuti ei okupeeri ilmselt Venemaa pikemaks ajaks Gruusia pärisala, kuid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei saa enam iialgi Gruusia osadeks – seda just abhaaside ja osseetide vaatenurgast vaadatuna. Kuid veel enne Vene-Gruusia sõda lootis Gruusia valitsus ilmselt kannatamatult Euroopaga integreerumist, mille käigus jahtuksid ka sealsete väikerahvaste ülekuumenenud rahvustunded.35

      1

      Talleyrand – Périgord, Charles Maurice de: On ne croit qu’en ceux qui croient en eux.

      2

      Raud, Rein. „Venemaa bluff ja Gruusia aus viga”, EPL Möte, 31.10.2008.

      3

      Kareva, Doris. „Keset keerist.” Tuntud poetessi ettekanne teemal „Kriisi võti – mõistus või tunded?” traditsioonilisel arvamusliidrite lõunasöögil. Postimees, 18.02.2009.

      4

      Eesti Vabariigi 91. aastapäeva pidulikul kontserdil Jõhvi kontserdimajas 24. veebruaril 2009. aastal peetud kõne on saadaval Postimehe veebilehes. „Vabariigi presidendi iseseisvuspäev”, Postimees, 25.02.2009.

      5

      Ž ižek, Slavoj. “Violence”, London, 10.01.2008. Sloveenia päritolu psühhoanalüütik Slavoj Žižek kirjutab hirmuühiskonnast tabavalt oma uusimas raamatus “Violence”. Ühiskonnad on muutunud ning parem- ja vasakpoolse spektri asemele on tulnud hirmuga manipuleerimine – kes kardab immigrante, kes terrorismi jne. Ühiskonnas saavad uue kaalu äärmused ja vasak-parem skaala asemel kõneldakse hirmuühiskonnast. Žižek nimetab seda “postpoliitiliseks biopoliitikaks” ehk olukorraks, kus suuremad ideoloogilised seisud on jäetud seljataha ja nii mobiliseerib masse depolitiseerituse taustal üksnes hirm.

      6

      Bahovski, Erkki. „Kui hirm müüb”, Eesti Ekspress, 27.02.2009.

      7

      Dumezil, Georges. „Indoeurooplaste müüdid ja jumalad”, Tallinn 2001.

      8

      Moravcsik, Andrew. „The Choice for Europe: Social Purpose and State Power from Messina to Maastricht.” Ithaca, NY: Cornell University Press, European edition with London: Routledge/UCL Press, 1998. Euroopa ühenduse loomine on tänapäeva rahvusvahelise poliitika kõige väljapaistvamaid saavutusi. Politoloogid aga vaidlevad siiani nende põhjuste üle, miks Euroopa liikmesriikide valitsused on olnud nõus oma majanduspoliitikaid koordineerima liidu tasandil ning andma käest riikliku suveräänsusega kaasnevad eelisõigused. Suveräänsuse vabatahtlikust jagamisest ja poliitilisema ühenduse poole liikumisest on kirjutanud palju Ameerika politoloog Andrew Moravcsik. Keskendudes Prantsusmaale, Suurbritanniale ning Saksamaale, analüüsib Moravcsik viidatud raamatus viit lepet, mis aitasid

1

Talleyrand – Périgord, Charles Maurice de: On ne croit qu’en ceux qui croient en eux.

2

Raud, Rein. „Venemaa bluff ja Gruusia aus viga”, EPL Möte, 31.10.2008.

3

Kareva, Doris. „Keset keerist.” Tuntud poetessi ettekanne teemal „Kriisi võti – mõistus või tunded?” traditsioonilisel arvamusliidrite lõunasöögil. Postimees, 18.02.2009.

4

Eesti Vabariigi 91. aastapäeva pidulikul kontserdil Jõhvi kontserdimajas 24. veebruaril 2009. aastal peetud kõne on saadaval Postimehe veebilehes. „Vabariigi presidendi iseseisvuspäev”, Postimees, 25.02.2009.

5

Ž ižek, Slavoj. “Violence”, London, 10.01.2008. Sloveenia päritolu psühhoanalüütik Slavoj Žižek kirjutab hirmuühiskonnast tabavalt oma uusimas raamatus “Violence”. Ühiskonnad on muutunud ning parem- ja vasakpoolse spektri asemele on tulnud hirmuga manipuleerimine – kes kardab immigrante, kes terrorismi jne. Ühiskonnas saavad uue kaalu äärmused ja vasak-parem skaala asemel kõneldakse hirmuühiskonnast. Žižek nimetab seda “postpoliitiliseks biopoliitikaks” ehk olukorraks, kus suuremad ideoloogilised seisud on jäetud seljataha ja nii mobiliseerib masse depolitiseerituse taustal üksnes hirm.

6

Bahovski, Erkki. „Kui hirm müüb”, Eesti Ekspress, 27.02.2009.

7

Dumezil, Georges. „Indoeurooplaste müüdid ja jumalad”, Tallinn 2001.

8

Moravcsik, Andrew. „The Choice for Europe: Social Purpose and State Power from Messina to Maastricht.” Ithaca, NY: Cornell University Press, European edition with London: Routledge/UCL Press, 1998. Euroopa ühenduse loomine on tänapäeva rahvusvahelise poliitika kõige väljapaistvamaid saavutusi. Politoloogid aga vaidlevad siiani nende põhjuste üle, miks Euroopa liikmesriikide valitsused on olnud nõus oma majanduspoliitikaid koordineerima liidu tasandil ning andma käest riikliku suveräänsusega kaasnevad eelisõigused. Suveräänsuse vabatahtlikust jagamisest ja poliitilisema ühenduse poole liikumisest on kirjutanud palju Ameerika politoloog Andrew Moravcsik. Keskendudes Prantsusmaale, Suurbritanniale ning Saksamaale, analüüsib Moravcsik viidatud raamatus viit lepet, mis aitasid kaasa Euroopaga lõimumisele. Raamatus seob ta oskuslikult Euroopa ühtsuse ajaloolise aspekti tänase teooriaga rahvusvahelisest koostööst.

9

Rooma lepped allkirjastati Compadoglios (Roomas) 25. märtsil 1957. Need panid aluse Euroopa majandusühendusele ja Euroopa aatomienergia ühendusele 1. jaanuaril 1958.

10

Euroopa Parlamendi elektrooniline väljaanne „101 küsimust ja vastust.” Parlamendi veebiraamatukogu, http://www.europarl.europa.eu/news/archive/default_en.htm. Üldjoontes teeb nõukogu kõik otsused kas ühehäälselt või kvalifitseeritud häälteenamusega. Ühehäälsus tähendab, et ettepaneku võib tagasi lükata, kui selle vastu hääletab kas või üksainus liikmesriik. Teisisõnu on igal liikmesriigil vetoõigus. „Kvalifitseeritud häälteenamus” põhineb aga ideel, et Euroopa Liidu nõukogu hääletustel ei ole ELi liikmesriikidel mitte üks hääl, vaid nn „kaalutud” arv hääl. Kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisel on 27 ELi riigil kokku 345 häält. Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigi häälte kaal on kõige suurem – neist igaühel on 29 häält –, kõige väiksem kaal on Maltal (3). Kvalifitseeritud häälteenamuse süsteem tähendab, et ettepaneku vastuvõtmiseks ei piisa lihthääleenamusest, vaid selleks on vaja vähemalt 255 poolthäält. Lisaks sellele peab komisjoni

35

Stadnikov, Sergei. „Abhaasia ja Lõuna-Osseetia ei saa enam iialgi Gruusia osadeks”. Eesti Ekspress, 12.08.2008.