Euroopa maailma teljel. Martin Kala

on sageli valmis palju suuremateks muutusteks kui vanad. (See meenutab mulle vana euronalja: „Kui Euroopa Liit sooviks liituda ELiga, poleks see võimalik – sel põhjusel, et EL ise ei täida enda seatud demokraatlikke standardeid.”)

      Demokraatiliste protsesside aeg, nagu ka liidulaienemine, tõstatasid valusalt Euroopa identiteedi küsimuse ja sellega kaasnevalt hakkasid eurooplased järjest enam kahtlema, kas ongi vaja enam anda liidule suuremat jõudu, nagu seda oli varem jooksvalt planeeritud. Prantslased, inglased ja hollandlased koos uusliikmetega, kes on ammu unistanud demokraatlikust Euroopast, hakkasid jagunema euroentusiastideks ja – skeptikuteks. Näiteks Tšehhi president Václav Klaus, kes peab end „euro-realistiks” on kord ühes intervjuus öelnud, et „tema väike riik on sisse piiratud Suurest Euroopast”, mis sõuab superriigiks muutumise suunas. Poola ajalehele Gazeta Wyborcza ütles Klaus, et ta oleks pigem Tšehhi Vabariigi kodanik, kes juhtub elama Euroopa pinnal. „Ma ei taha olla Euroopa kodanik ja ma ei nõustu nende poliitikutega, kes mõtlevad teisiti,” kinnitas ta aimatava arrogantsiga.22 Teisitimõtlejaid on aga alati palju.23 Pidevalt vaidleme Euroopa Liidu mõttekuse või mõttetuse üle – ka Eesti on olnud kunagi väga euroskeptiline liikmesriik.24

      Kui ameeriklased ütlevad We area great country, siis prantslased ütlevad pigem on est un grand peuple, oleme suur rahvas. Nii ka Eesti puhul – elada väikses riigis tugeva rahvana on tõeline saavutus. Tugev rahvas tähendab kooselu, mis kätkeb endas samade või ligikaudsete väärtuste respekteerimist ja mitte hirmu üleaedsete ees. Eurooptimistid on alati rõhutanud, et liit on ajaloos edasi liikunud ikka läbi kriiside. Kuid millises suunas? Maailm ootab Euroopalt lahendusi, soovitakse näha „teistsugust” Euroopat. Erilise, isikupärase Euroopa aluseks on ühendav kord ja lepe. Lepe lõpetab üksikute populismide ja egoismide liidusisese konkurentsi.

      Kriis tegi selgeks, et unifitseeritud Euroopa Liidu mõte on küll võimalik, kuid mitte seniste visionääride suurejoonelistel nägemustel. Liit on loodud kodanike jaoks, kes ei saanud enam aru, mis toimus. Kus me oleme ja miks me läheme edasi just selles suunas? Miks on koos parem kui eraldi? Kevad 2005 on tõestus sellest, et visioonid nõuavad rohkem selgitustööd ning rahvale tausta lahtimõtestamist. Euroopa kodanikud kardavad täna, et Euroopa construction on ka tema destruction ning et konkurents on sisuliselt riikidevaheline oponeerimine.25

      Kuidas püstitada tugevat ühendust läbi opositsiooni? Euroopa on kahjuks olnud sõdade maailmajagu ning liit on loodud eelkõige selleks, et end konfliktide eest kaitsta. Tugevdada saanuks seda seisukohta tõeline „põhiseadus”, kuid eurooplased pelgavad, et piiritu konkurentsi ideele loodud konstitutsioon viib riigi vastupidiselt konfliktidele lähemale. Nad ei arvanud, et tegelikuks argumendiks olid põhimõtted, mille püstitasid liidu loojad mitukümmend aastat tagasi. Põhiseadusleppe 2. peatükis lahti kirjutatud väärtuste retoorika mõjub eurooplastele kahtlasena ning põhimõtetesse enam ei usuta, sest liidult endalt ei osata oodata uut, erilist retoorikat.

      Isikupärast ja erilisest räägib kõnekalt Prantsuse XX sajandi filosoofi Gilbert Simondon, kelle peamine uurimisobjekt on Individuaal. Simondon esitab küsimuse: mis on see, mis eristab üht osa kõigest muust, mis muudab võimalikuks selle identifitseerimise ning annab oma iseseisva näo? Tema lihtne vastus on, et individuaal ei ole kindel entiteet, olemus, vaid jätkuv protsess. Et identiteeti pole antud muutumatul kujul igaveseks, vaid muutumise protsess ei peatu iial. Siit ka veendumus, et Euroopa Liit paraneb – kuigi paljud näitajad kinnitavad vastupidist. Pidevalt muutudes kujundame me asju loovalt, tuleviku maalimine tähendab kaasa rääkimist ja mitte lihtsalt äraootamist. Rahvas ehk Euroopa Liidu üks töövahendeid, milleta ei saa läbi ükski riik, on öelnud, et ei taha näha enam pelgalt häid kavatsusi, vaid lahendusi teistsugusele liidule. Kogemus Euroopa lähiminevikust kinnitab selgesti, et liitu ei saa üles ehitada iseseisvalt, vaid üheskoos.

      Mitu aastat pärast põhiseadusleppe referendumite tekkinud vaakumit loodab Euroopa Komisjon, et jutt euroliidu kriisist lõpeb, sest eeldused Euroopa Liidu ühiseks poliitikaks on täna päris head. Põhiseadusleppe porilombist, mille pritsmeid jagus mitme liikmesriigi kuuehõlmadele, on viimaks väljutud. (Siin on silmas peetud ELi poliitilist kriisi, mitte hiljuti puhkenud majanduskriisi.)

      Kuid rahvasuu räägib endiselt teatud irooniaga blokeerimisest ja edasilükkamistaktikast ning tarkade jutt, nagu poleks põhiseadusleppe referendumite ebaõnnestumise kriis nõrgendanud Euroopa Liidu positsiooni maailmas, on illusoorne. Tänaseks on selgeks saanud, kuivõrd hädavajalik on meile uus lepe, seda eriti valguses, et üleilmastumine nõuab mitte ainult suuremat pühendumist soovide elluviimiseks, vaid ka laiemat kompromissimeelsust liidu poliitikate vormimisel.

      Euroopa Liidu jaoks on lähiaastad peeglisse vaatamise aeg: kas möödunud aastatel langetatud otsused – institutsioonide reform, ühtne energiapoliitika ning laienemine – on viljakandvad. On kindel, et järgmised 50 aastat saavad poliitilisele Euroopale, nagu ka tema majandusagendale, olema üsna vägevaks väljakutseks. Viimasel ajal süvenev globaalne majanduskriis on tekitamas eriti Euroopa Liidus suhete murenemist ning kutsunud esile vastastikuse umbusalduse ilminguid. (Olgugi, et Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso arvas 23. veebruaril 2009 Tallinnas, et Euroopa Liit on tugevam kui kunagi varem, milles on terake tõtt, on kahjuks tegu ilmselt rohkem siiski soovmõtlemisega.) Uus nn aluslepete reform ja Iiri läbikukkumine tõstatavad uues vormis ja olustikus samad vanad küsimused: kuidas veenduda ühistes euroopalikes väärtustes ja kui kaugele venitada tema piire? Kas peaks enam lõimuma või muutuma hoopis Šveitsi kantoni-taolistest riigikestest koosnevaks konföderatsiooniks?

      Süsteemist, milles on välistatud sõja võimalus omavahel suveräänsust jagavate riikidega, unistasid juba aastasadu mitmed Euroopa juhid ja intellektuaalid. Meie rahvuslikud huvid on täna kõige paremini kaitstud siis, kui me kõik loovutame neist ivakese, et liit tervikuna võidaks. See on kuulus Euroopa multilateraalsuse mudel, mis tähendab seda, et mitukümmend iseseisvat riiki on loovutanud suveräänsuse, et säilitada omaenda suveräänsust. See mudel peaks olema ELi eeskuju maailmale, et regionaalse poolusena kindlustada endale üleilmse partneri rolli. Samuti nõustugem, et ELi tänased väljakutsed ja vajadused – energiast keskkonnani, konkurentsivõimest laienemiseni, ühisest välispoliitikast rahvasterändeni – on kõik strateegilised küsimused, mis nõuavad julgeid ja söakaid tegusid tulevikus, et EL suudaks paremini rinda pista üleilmastumisega.

      Rohkem kui midagi muud vajame täna just nimelt keskustelu oma tulevikuvisiooni(de) üle. Tsiteerides Jean Boissonnat’d Prantsuse ajalehes La Croix märtsis 1957, lasub Euroopal ülesanne otsustada ajaküsimus: kas jagada minevikku või defineerida oma tulevik. Just kevadeti ilmnevad värsked ideed, millega tulevikule vastu minna. Meile, uutele liikmesriikidele, mõjub eurointegratsioon tundmatu, pidevalt kummitava koletisena, kes imeb elumahla demokraatliku juhtimise ja järelevalveta. Euroopast rääkimine ja tema aluste selgitamine, nagu ka kodanike õiguste laiendamine ning inimeste kuulamine peaksid olema nüüdisväärtused ja põhitingimused edasiseks arenguks ja demonstreerima, et liit on tugevam liikmete koguarvust.

      Koju naasmise tunne

      Eesti president Toomas Hendrik Ilves pälvis suure aplausi, kui kinnitas oma kõnes Euroopa Parlamendi täiskogule märtsis 2008, et peame õppima tundma üksteise minevikku, sest ainult siis saame ehitada tulevikku üheskoos.26 Kohe ründas teda Eesti meedia, et „mineviku üle jauramise jaoks tuleb õiget kohta valida”. Maailm eelistab elada tänapäevas, mistõttu ei saa pidada üllatavaks kriitikat, justkui peaksime edumeelse tuleviku nimel unustama selle, mis meile minevikus osaks sai.

      ELiga ühinemine ei tähenda aga ajaloojärgse vaikelu saabumist, nagu ei ole euroliit ka taltsutav elektrikarjus, millest läbi pääsemine lubaks meil oma senise ajalooga hüvasti jätta. Uute ja vanade euroliikmete vahel on tajuda suhtumist, et minevik on igaühe enda asi. Kui me räägime ajaloost, tuleb tingimata keskenduda sellele, mida on lääneriigid läbi elanud, ja lisada, et just sellele püstitati euroliidu idee. Idaeurooplaste minevik tuleks aga ammu unustada. Sellist visiooni

22

Tšehhi presidenti Václav Klausi peetakse üheks juhtivaks euroskeptikuks Euroopas. Klaus on tuntud oma ülima skeptitsismi poolest suhtumises Euroopa Liitu, ennast nimetab ta „Euroopa Liidu dissidendiks”.

Tšehhi ELi eesistumise alates keeldus Klaus heiskamast oma ametiresidentsile Euroopa Liidu lippu, öeldes, et Tšehhi ei ole Euroopa Liidu provints. 2009. aasta veebruaris nentis ta, et Euroopa Liit on muutunud ebademokraatlikuks ja elitaristlikuks projektiks, mida võib võrrelda Ida-Euroopa kommunistlike diktatuuridega, kus oli keelatud teisitimõtlemine. Klaus ei ole kõhelnud kritiseerimast ka eurot, mille naaberriik Slovakkia 2009. aastast käibele võttis.

Tšehhi president on ka valjuhäälsemaid institutsionaalse reformi vastaseid. Ta on varem öelnud, et on sajaprotsendiliselt euroliidu põhiseaduse vastu, kuna see piirab rahvusriikide suveräänsust. Klausi väitel on põhiseaduse autorid lähtunud täiesti ebaõigest ideest, nagu eksisteeriks „Euroopa identiteet”.

Iiri välisminister kritiseeris Klausi kohatute kommentaaride pärast, kui too kohtus 12. novembril 2008 kolmepäevase visiidi käigus Iiri euroskeptikutega. Õhtusöögil Iiri „ei” taga oleva rühmitusega Libertas ütles Klaus, et „kardetavasti ei suurenda Lissaboni lepe vabadust ega demokraatiat”. „Ma ütleksin, et tšehhid jagavad Iiri kodanike vaateid ja me jälgisime referendumit suure huviga,” lisas president selgelt poliitilise kommentaari. Iirimaal peeti sellist sekkumist kohatuks, eriti ajal, mil Iiri valitsus pidas oma ELi partneritega iiri rahva nimel diskussioone.

23

Euroopa Liidu eesistujamaa presidendina esines Václav Klaus Euroopa Parlamendi ees 19. veebruaril 2009 salvavate rünnakutega Euroopa Liidu projektide ja institutsioonide vastu, pannes paljud rahvaesindajad häälekalt pahameelt avaldama ja mõned saalist lahkuma. Kõnele vastates nimetas EP president Hans-Gert Pöttering esitatud vaateid „Euroopa mitmekesisuse väljenduseks” ja rõhutas, et „demokraatias loeb enamuse arvamus”. Pöttering hoiatas, et ilma Euroopa Parlamendita oleks Euroopa bürokraatide meelevallas. EP presidendi arvates sai Klaus niimoodi rääkida ainult sellepärast, et me elame Euroopa demokraatias, kus kõik saavad väljendada oma arvamust. Pöttering lisas, et kõikides Euroopa parlamentides pole alati sellist vabadust olnud. Presidendi sõnavõtt sai palava vastuvõtu osaliseks.

24

2003. aasta suvel, mõni kuu enne Euroopa Liidu referendumit (15. septembril) olid eestlaste arvamused liitumise suhtes veel küllaltki skeptilised: Eesti ühinemist Euroopa Liiduga toetas suuremal või vähemal määral ainult 48 % ja vastu oli 44 %. Tänu edukale kampaaniale, mõnede arvamusliidrite soovitustele ja riigi heale majanduslikule hetkeseisule oli ühinemisreferendumi otsus positiivne. Eesti liitumist toetavate häälte koguarv kõigist kohalkäinutest (neid oli ligi 64 %) ulatus 67 %-ni.

Täna on Eesti elanike rahulolu eluga Baltimaade kõrgeim ning Euroopa Liitu kuulumisest näeb kasu tervelt 78 % Eesti elanikest. Eesti rahulolu tase on väga lähedane Euroopa Liidu keskmisele rahulolu tasemele (76 %). Teistes Balti riikides on rahulolu eluga tervikuna endiselt madalam kui Eestis – Lätis vastavalt 62 % ja Leedus 58 %. Vaid Iirimaal on neid, kes arvavad, et nende kodumaa on saanud Euroopa Liitu astumisest kasu, rohkem kui Eestis (Iirimaal 79 %, Eestis 78 %). – TNS Emori läbi viidud Eurobaromeetri uuring 2008.

Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Toivo Klaar on kommenteerinud seda nii: „Kõige rohkem rõõmu teeb mulle asjaolu, et see uuring näitab, et eestlaste väärtushinnangud langevad üha enam ühte Euroopa Liidu kodanike keskmisega.” – Uudis on avaldatud BNS Terminalis, 22.01.2009

25

Kratochwil, Friedrich. „Rules, Norms, and Decisions: On the Conditions of Practical and Legal Reasoning in International Relations and Domestic Affairs.” Cambridge Studies in International Relations, 1989. Saksa päritolu politoloog Friedrich Kratochwili konstruktivismiteooria, mida peetakse poliitilise diskursuse lahutamatuks osaks, kohaselt defineerivad riigid enda huve oma arusaamadest lähtudes. Euroopa jaoks on oluline „Teine”, tema minevik ehk aeg, mil riigid konkureerisid oma huvide nimel teineteisega. Seega ei saa kellegi konstrueerimine tugineda millegi purustamisele.

26

Vabariigi Presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne Euroopa Parlamendi täiskogul 11. märtsil 2008 Strasbourgis saab lugeda Presidendi koduleheküljel www.president.ee.