Euroopa maailma teljel. Martin Kala

raskekaalulise debati euroliidu laienemise kohta Türgisse, millest kõneleb laienemisteemaline 2. peatükk, võib samuti resümeerida üsna lihtsakoeliseks küsimuseks: kas saame türklasi usaldada? Türgi pingutused pürgida Euroopasse on vanemad kui riik ise, samas on see suutnud hoida seesmiselt väga lõhestatud riiki koos. Euroopas aga kiputakse kahtlema tema euroopalikkuses ning samas vaimus räägitakse ka usukonfliktist. Eurooplased kardavad, et Türgist saab ELi seestpoolt õõnestav konfliktne islamimaa. Arusaadav. Kas usaldame Lääne-Euroopa rahvarohkete äärelinnade erineva kultuurikogemuse ja välimusega inimesi? Filosoof Martin Buber on küsinud, kas dialoogivalmidus peaks tähendama ka muutumisvalmidust? Eestilgi on oma mured lahendada: kas kaitseme ning rakendame piisavalt Eestis oma eestivenelasi või pigem vastandume ja pelgame, et just nemad käivitavad Viienda Kolonni meie riikide õõnestamiseks? Küsimus on ikka ja jälle inimeste vahelises usaldamises. Religioonist, integratsioonist ja lõimepoliitikast tuleb juttu 3. peatükis.

      Gruusia lahtist saatust, Türgi europüüdlusi või näiteks Lääne-Balkani stabiliseerimist arvestades ning mineviku saavutustega võrreldes tuleks euroliidule kinkida liidulaienemise eest Nobeli rahupreemia.

      Sõja vältimiseks on parim lahendus demokraatiline valitsusvorm, mida euroliit tõestas, tasakaalustades endised diktatuuririigid Kreeka, Portugali ja Hispaania ning kui lõimus ajaloo hoopidest nõrgestatud idaeurooplastega. Euroopa tahab maailmas mõjuda erinevate kultuuride ühendusena, mille alustaladeks on saanud vaba ringlus, piirideülesus ning teineteisemõistmine, diviisiks „Üheskoos mitmekesisuses”, ometigi otsib kurnatud ühiskond praegu põhjendusi, miks ühte või teist soovijat liitu lubada (pigem siis mitte lubada) või milliseid müüre enda eraldamiseks püstitada. Laienemisele, ühistele väärtustele ning demokratiseerumisprotsessile kuulub antud raamatu esimene pool.

•••

      Euroopa Liidus on arvukalt tegureid, mis toimivad ideaalselt, kuid millest ei räägita piisavalt, teisalt on aga asju, mis ei toimi, kuna pühendume nende korral üldistustele, selle asemel et ausalt puudujääke lahata. Kuniks väldime arutelusid, mis meie arvamusi lahutavad, pole mõtet üksmeelt taga otsida. Seda ei aita ka silmakirjalik jutt sellest, mida teha, et täita Euroopa kodanike ootusi. Esimese asjana ootame euroliidult konkreetsust – Euroopal tervikuna on küllaldaselt kogemusi ning meil kõigil on võimalus üksteise õppetundidest järeldusi teha.

      I PEATÜKK

      Euroopa kevad

      Kevad sümboliseerib ärkamist, rahutust ja aktiivsust, kevad toob valgust ja värskust. Euroopa Liidule on kevad äärmiselt tähtis: 2005. aasta kevadel põrusid Prantsusmaal ja Madalmaades ELi põhiseadusleppe referendumid, aasta varem sai Eestist Euroopa Liidu liige ning kunagi kauges minevikus sündis Euroopa Majandusühendus.

      Tänane päev on saagi korjamise aeg. Vaikselt küpsust koguv Euroopa Liit sai paar aastat tagasi viiekümneaastaseks. Meenutada on nii mõndagi, kuid nüüd tuleb mõelda tulevikule.

      Rooma jumalatest lepingud

      Prantsuse kirjanik Georges Dumézil’ sõnul on indoeuroopaliku kultuuri muutujateks aegade algusest olnud Mars, Jupiter ja Quirinus ehk Rooma jumalad, kelle valitsusaladeks olid sõda, õigus ja tootmine.7 Eurooplased valisidki kaks viimast jumalat, et võidelda esimesega.

      Euroopa poliitiline projekt sündis Roomas 50 aastat tagasi, sest nõrgestatud ja ebakindel maailmajagu ei suutnud enam toona maailmas kanda kinnitanud ohtudele vastu panna. Ühenduse loojate ambitsioon seisnes selles, et Teise maailmasõja järgselt valitseks rahu. Et arendada ühist vastutustunnet, tuli ühendada kaks olulist funktsiooni: jagada ühiseid majandushuve ning ühendada õigusraamistik.

      25. märtsil 1957 kirjutasid Kapitooliumi jalamil kuus riiki alla kahele rahvusvahelisele dokumendile, mida tuntakse Rooma lepingute nime all. Esiteks panid Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg aluse Euroopa Aatomienergiaühendusele (Euratom), teiseks allkirjastasid nad Euroopa Majandusühenduse (EEC) asutamislepingu. Pärast Teist maailmasõda oli Euroopa Ühenduse asutamine oli rüüstatud Euroopale eelkõige rahuprojekt ja tema ühinemine ei oleks olnud mõeldav ilma Saksamaa ja Prantsusmaa õnnestunud leppimiseta.

      Lääne-Euroopa elanikud on elanud 60 aastat rahus. Euroopa Liit on rajatud eelkõige sõja ärahoidmiseks Euroopas ja selle peamiseks vahendiks peetakse majandust. Neofunktsionalistliku majandusteooria järgi tuleb kõigepealt allutada ja ühendada eri riikide üks majandussektor niinimetatud Kõrgemale Võimule, mispeale järgnevad teised. Sellest vaimust oli kantud ka Söe- ja Teraseühenduse loomine 1952. aastal, sest sütt ja terast peeti toona sõjapidamises olulisteks elementideks. 1950. aastate algul rajati kõigepealt alus sõjaliselt tähtsale söe- ja terasetööstusele, Euroopa majandus- ja aatomiharud ühiskonnastati hiljem.

      Euroopa Liidu edasine ajalugu oli justkui majandusliku lõimumise kroonika. Ühenduse loojate ambitsioon seisnes selles, et II maailmasõja järgselt õitseks rahu. Et aga luua ülemandriline südametunnistus, tuli ühendada kaks olulist funktsiooni: jagada ühiseid majandushuve ning ühendada õigusraamistik. Järgmine suurem samm tuli 1993. aastal jõustunud Maastrichti lepinguga, kui Euroopa Liit sai majanduslikule osale juurde ka poliitilise mõõtme. Ent nüüd algasid ka hädad, millega ühendus polnud varem kokku puutunud, sest kuni Maastrichti lepinguni oli Euroopa Liit tegelenud küsimustega, mis läksid rahvusliku suveräänsuse osas „suhteliselt vähe maksma.”8 Nagu näitavad endiselt arvamusküsitlused, on ELiga seotud ootused (Eestis) enamasti suunatud tulemustele: me ootame ELilt majandusjärje paranemist, rohkem ja paremaid kaupu ning teenuseid.

      Lepingust lepinguni on liigutud siseturu täiustamise poole: 1986. aasta ühtse Euroopa aktiga. Pärast sõlmiti Maastrichti (1992), Amsterdami (1997) ja Nice’i lepingud (2000) ja enne Euroopa Põhiseadusleppe projekti (2004) on järk-järgult ellu viidud uusi poliitikaid, mis vastavalt Rooma lepingute avasõnadele „panevad aluse üha tihedamale liidule Euroopa rahvaste vahel”, püüdes tagada liikmesriikide „majandusliku ja sotsiaalse progressi”, lammutades ühismeetmetega „barjääre, mis Euroopat lahutavad”.9

      Suveräänsuse piiramisega tekkisid aga ka tõsiseltvõetavad euroskeptikud ja tänaseks võime öelda, et säärased tagasilöögid (lõimumise seisukohalt), nagu taanlaste esialgne „ei” Maastrichti lepingule 1992. aastal ja iirlaste „ei” Nice’i lepingule 2001. aastal, kulmineerusid prantslaste ja hollandlaste „eiga” ELi põhiseaduse lepingule 2005. aastal. Erimeelsused, mis vastandasid kunagi „Euroopa Ühendriikide” militanti Jean Monnet’d ja „Rahvaste Euroopa” partisani kindral Charles de Gaulle’i, on päevakorral ka praegu. Just siin lõid 1957. aastal, mil Euroopa ülesehitamise suured muutused ei sõltunud veel referendumitest, Rooma lepped kahe arusaama vahele kooskõla, tekitades ministrite nõukogu kõrvale ka kaks riigiülest institutsiooni, Euroopa Komisjoni ja Parlamendi. Sealt alates polnud Euroopa iial vaid vabamajandustsoon, nagu seda sooviks täna Ühendkuningriik, või superriik, mida on alati lootnud paljud eurofiilid. Ka laienemised on muutnud Euroopa Liidu toimimist ajaga järjest keerulisemaks, arendanud edasi uusi poliitikaid. Liidu paisumisega laienesid tema pädevuse piirid ja suurenes kvalifitseeritud enamusega hääletamine ministrite nõukogus, mis vähendas samas liikmesriikide vetoõigust.10

      Jean Monnet on Teise maailmasõja õudse kogemuse taustal selgitanud, miks ei seisne Euroopa küsimus selles, et luua Euroopa rahvaste huvide vahel tasakaal: „Tuleb hoopis Euroopa rahvaste huvi ühiselt ellu viia.” Napoleoni sõdade järgselt kuni Esimese maailmasõjani olid Euroopa rahvusvahelisi suhteid suunanud „Euroopa kontserdi” riigid – Inglismaa, Venemaa, Prantsusmaa, (Preisi)Saksamaa ning Austria, mainitud viie suurriigi kokkulepetest ja konfliktidest sõltus Euroopa, aga suuresti ka kogu maailma poliitika.11

      Kui 19. sajandi vastus muutuvale maailmale oli „Euroopa kontsert”, siis 20. sajandi vastus Euroopa probleemidele oli Euroopa Liit.12 See on minevikuga võrreldes midagi läbinisti uut, kuna alati on püütud erinevaid jõude tasakaalustada, ent

7

Dumezil, Georges. „Indoeurooplaste müüdid ja jumalad”, Tallinn 2001.

8

Moravcsik, Andrew. „The Choice for Europe: Social Purpose and State Power from Messina to Maastricht.” Ithaca, NY: Cornell University Press, European edition with London: Routledge/UCL Press, 1998. Euroopa ühenduse loomine on tänapäeva rahvusvahelise poliitika kõige väljapaistvamaid saavutusi. Politoloogid aga vaidlevad siiani nende põhjuste üle, miks Euroopa liikmesriikide valitsused on olnud nõus oma majanduspoliitikaid koordineerima liidu tasandil ning andma käest riikliku suveräänsusega kaasnevad eelisõigused. Suveräänsuse vabatahtlikust jagamisest ja poliitilisema ühenduse poole liikumisest on kirjutanud palju Ameerika politoloog Andrew Moravcsik. Keskendudes Prantsusmaale, Suurbritanniale ning Saksamaale, analüüsib Moravcsik viidatud raamatus viit lepet, mis aitasid kaasa Euroopaga lõimumisele. Raamatus seob ta oskuslikult Euroopa ühtsuse ajaloolise aspekti tänase teooriaga rahvusvahelisest koostööst.

9

Rooma lepped allkirjastati Compadoglios (Roomas) 25. märtsil 1957. Need panid aluse Euroopa majandusühendusele ja Euroopa aatomienergia ühendusele 1. jaanuaril 1958.

10

Euroopa Parlamendi elektrooniline väljaanne „101 küsimust ja vastust.” Parlamendi veebiraamatukogu, http://www.europarl.europa.eu/news/archive/default_en.htm. Üldjoontes teeb nõukogu kõik otsused kas ühehäälselt või kvalifitseeritud häälteenamusega. Ühehäälsus tähendab, et ettepaneku võib tagasi lükata, kui selle vastu hääletab kas või üksainus liikmesriik. Teisisõnu on igal liikmesriigil vetoõigus. „Kvalifitseeritud häälteenamus” põhineb aga ideel, et Euroopa Liidu nõukogu hääletustel ei ole ELi liikmesriikidel mitte üks hääl, vaid nn „kaalutud” arv hääl. Kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamisel on 27 ELi riigil kokku 345 häält. Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriigi häälte kaal on kõige suurem – neist igaühel on 29 häält –, kõige väiksem kaal on Maltal (3). Kvalifitseeritud häälteenamuse süsteem tähendab, et ettepaneku vastuvõtmiseks ei piisa lihthääleenamusest, vaid selleks on vaja vähemalt 255 poolthäält. Lisaks sellele peab komisjoni esitatud ettepaneku poolt hääletama enamik liikmesriike ning muudel juhtudel kaks kolmandikku liikmesriike. Nice’i lepingus kehtestati eelmise kahe tingimuse suhtes ülimuslik tingimus, et liikmesriik võib nõuda, et mingis küsimuses kvalifitseeritud häälteenamuse moodustanud liikmesriigid esindaksid vähemalt 62 % kogu ELi rahvastikust. Neid nõudeid tuntakse ka kolmekordse kvalifitseeritud häälteenamuse nõudena.

11

Made, Vahur. „Välispoliitika võimalustest julgeoleku kadudes: 1920.–1930. aastate Eesti välispoliitika ja konkureerivad maailmakorrad”. Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi granti nr 7017 toetusel.

12

Made, Vahur. Ibid.,p. 2. „Euroopa kontserdi” süsteemile omane lähenemisviis väikeriikide tekkele on aktuaalne ka 21. sajandi alguse Euroopa poliitikas. Nii näiteks tugineb Kosovo iseseisvumisprotsess arusaamale, et selle piirkonna iseseisvumine peab tuginema suurriikide ja rahvusvaheliste institutsioonide koostööle ja konsensusele. Ei piisa ainult Kosovo elanike tahtest ega Euroopa Liidu juhtriikide ja USA toetusest. Kosovo iseseisvusega peavad nõustuma ka Serbia ja Venemaa. Viimase arvates tuleks Kosovo riikliku staatuse küsimus lahendada ÜRO-s. Kosovo näide on justkui kaasajastatud „Euroopa kontserdi” rakendus, kus lisaks suurriikidele on väikeriigi iseseisvusele legitiimsust andmas ka supranatsionaalsed institutsioonid (ÜRO, EL, NATO).