Euroopa maailma teljel. Martin Kala

vähemalt 62 % kogu ELi rahvastikust. Neid nõudeid tuntakse ka kolmekordse kvalifitseeritud häälteenamuse nõudena.

11

Made, Vahur. „Välispoliitika võimalustest julgeoleku kadudes: 1920.–1930. aastate Eesti välispoliitika ja konkureerivad maailmakorrad”. Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi granti nr 7017 toetusel.

12

Made, Vahur. Ibid.,p. 2. „Euroopa kontserdi” süsteemile omane lähenemisviis väikeriikide tekkele on aktuaalne ka 21. sajandi alguse Euroopa poliitikas. Nii näiteks tugineb Kosovo iseseisvumisprotsess arusaamale, et selle piirkonna iseseisvumine peab tuginema suurriikide ja rahvusvaheliste institutsioonide koostööle ja konsensusele. Ei piisa ainult Kosovo elanike tahtest ega Euroopa Liidu juhtriikide ja USA toetusest. Kosovo iseseisvusega peavad nõustuma ka Serbia ja Venemaa. Viimase arvates tuleks Kosovo riikliku staatuse küsimus lahendada ÜRO-s. Kosovo näide on justkui kaasajastatud „Euroopa kontserdi” rakendus, kus lisaks suurriikidele on väikeriigi iseseisvusele legitiimsust andmas ka supranatsionaalsed institutsioonid (ÜRO, EL, NATO).

13

Euroopa Majandusühenduse muutmine Euroopa Ühenduseks jõustus 1. novembril 1993 koos Maastrichti lepingu jõustumisega. Nime muutus kajastab asjaolu, et koostööd ei tehtud enam ainult majanduse alal, vaid seda laiendati järk-järgult ka transpordipoliitikale, maksudele ja aktsiisimaksudele, sotsiaalpoliitikale, tööhõivepoliitikale, haridusele, kultuurile ja tarbijakaitsele, teadustegevusele, keskkonnale ja arenguabile. Maastrichti lepinguga asutati Euroopa Liit ning laiendati veelgi koostööd, mis hõlmas nüüd majandus- ja rahaliidu loomist, ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, koostööd justiits- ja siseküsimustes, sotsiaalset mõõdet jne. Suur muudatus tuli Maastrichti lepinguga Euroopa Parlamendile, mille mõju laiendati ja Euroopa Parlament muudeti nõukogu kaasõigusloojaks mitmes poliitikavaldkonnas.

14

Kasemets, Keit; Tuppits, Elo. „Liitumisläbirääkimised.” ELi konspekt, IV osa „Euroopa Liidu laienemine ja Eesti integratsioon EL-i.” Riigikantselei toimikud, lk 20. EL laienemise võtmelepinguks on hetkel Nice’i ehk Nizza lepe. Seetõttu tekitas pingeid selle tagasilükkamine Iiri referendumil esimesel katsel (seejuures oli Iirimaa ainuke riik, kus leppe ratifitseerimiseks tuli korraldada rahvahääletus). Teisel katsel 2002. aasta sügisel kiitsid valijad Nice’i leppe siiski heaks ning sellega oli üks oluline tõke liitumisläbirääkimiste lõpetamiseks Eesti ja ülejäänud üheksa liituja jaoks kõrvaldatud.

15

Patria, NessU. „A new type of democracy is taking hold”, European Voice, 05.02.2009.

16

Les Pères de l’Europe ehk „Euroopa isad” on Euroopa Liidu asutajad. Euroopa ühendamise ja Euroopa Ühendriikide ideed kasvasid välja humanistlik-patsifistlikest unistustest ja muutusid poliitiliseks kontseptsiooniks paljude inimeste tegevuse ja mõttetöö viljana. Vaieldamatult võib aga Euroopa Liidu asutaja tiitli omistada järgmisele kaheksale poliitikule: Konrad Adenauer, Alcide de Gasperi, Jean Monnet, Robert Schumann, Paul Henri Spaak, Altiero Spinelli ja ka Sir Winston Churchill, Walter Hallstein.

17

Öeldakse, et Witold Gombrowicz (1904–1969) on kahekümnenda sajandi Poola kirjanduse ots ja algus. Ta sündis Poola aadliperes, elas enne sõda mitmel pool Euroopas, reisis 1939. aastal Argentinasse, kuhu jäi kuni 1964. aastani. Sotsialistlikus Poolas keelatud autorina sai ta avaldada oma teoseid Pariisis, nii Prantsuse kui Poola pagulaste väljaannetes. Eestis on Gombrowicz tuntud eelkõige näitekirjanikuna ja tema kesksest teosest „Päevaraamat” on ilmunud valik 1998. aastal.

18

9. mai 1950. aasta deklaratsioon on Prantsusmaa välisministri Robert Schumanni ettepaneku täistekst, mis viis praeguse Euroopa Liidu loomiseni. Tol päeval, mil kogu Euroopat oli ähvardamas järgmise, Kolmanda maailmasõja oht, luges Prantsusmaa välisminister Robert Schumann Pariisis rahvusvahelisele pressile ette deklaratsiooni, milles kutsus üles Prantsusmaad, Saksamaad ja teisi Euroopa riike ühendama oma söe- ja terasetootmise „Euroopa föderatsiooni loomise esimese alustalana”.

Deklaratsioon sõnastas: „Rahu maailmas ei ole võimalik kaitsta ilma loominguliste pingutusteta, mis oleksid vastavuses ähvardavate ohtudega. Panus, mida organiseeritud ja elujõuline Euroopa võib tsivilisatsioonile anda, on hädavajalik rahumeelsete suhete säilitamiseks. Olles juba üle kahekümne aasta olnud ühinenud Euroopa eestvõitleja, on Prantsusmaa alati pidanud oma esmaseks eesmärgiks rahu tagamist. Euroopa ei ühinenud, tuli sõda.”

Et 9. mail 1950. aastal astuti esimene samm praeguse Euroopa Liidu väljakujunemise suunas, otsustati Euroopa Liidu juhtide tippkohtumisel Milanos 1985. aastal tähistada 9. maid kui „Euroopa päeva”.

19

Ilves, Toomas Hendrik. „Uut Euroopat ehitades”. Akadeemia 2001, nr 4, lk 643–655. Algselt inglise keeles peetud loeng Berliinis, Humboldti Ülikoolis 5. veebruaril 2001.

20

2009. aasta 24. veebruaril tegid (Prantsusmaa välisministri ettepanekul) ELi välisministrid Brüsselis ühisavalduse, et soovivad kutsuda Euroopa Liidu idapartnerlusprogrammis vaatlejana osalema ka Türgi ja Venemaa.

21

Väljataga, Märt; Tamm, Marek. „Mõtteline Euroopa”, Varrak 2003, Tallinn.

22

Tšehhi presidenti Václav Klausi peetakse üheks juhtivaks euroskeptikuks Euroopas. Klaus on tuntud oma ülima skeptitsismi poolest suhtumises Euroopa Liitu, ennast nimetab ta „Euroopa Liidu dissidendiks”.

Tšehhi ELi eesistumise alates keeldus Klaus heiskamast oma ametiresidentsile Euroopa Liidu lippu, öeldes, et Tšehhi ei ole Euroopa Liidu provints. 2009. aasta veebruaris nentis ta, et Euroopa Liit on muutunud ebademokraatlikuks ja elitaristlikuks projektiks, mida võib võrrelda Ida-Euroopa kommunistlike diktatuuridega, kus oli keelatud teisitimõtlemine. Klaus ei ole kõhelnud kritiseerimast ka eurot, mille naaberriik Slovakkia 2009. aastast käibele võttis.

Tšehhi president on ka valjuhäälsemaid institutsionaalse reformi vastaseid. Ta on varem öelnud, et on sajaprotsendiliselt euroliidu põhiseaduse vastu, kuna see piirab rahvusriikide suveräänsust. Klausi väitel on põhiseaduse autorid lähtunud täiesti ebaõigest ideest, nagu eksisteeriks „Euroopa identiteet”.

Iiri välisminister kritiseeris Klausi kohatute kommentaaride pärast, kui too kohtus 12. novembril 2008 kolmepäevase visiidi käigus Iiri euroskeptikutega. Õhtusöögil Iiri „ei” taga oleva rühmitusega Libertas ütles Klaus, et „kardetavasti ei suurenda Lissaboni lepe vabadust ega demokraatiat”. „Ma ütleksin, et tšehhid jagavad Iiri kodanike vaateid ja me jälgisime referendumit suure huviga,” lisas president selgelt poliitilise kommentaari. Iirimaal peeti sellist sekkumist kohatuks, eriti ajal, mil Iiri valitsus pidas oma ELi partneritega iiri rahva nimel diskussioone.

23

Euroopa Liidu eesistujamaa presidendina esines Václav Klaus Euroopa Parlamendi ees 19. veebruaril 2009 salvavate rünnakutega Euroopa Liidu projektide ja institutsioonide vastu, pannes paljud rahvaesindajad häälekalt pahameelt avaldama ja mõned saalist lahkuma. Kõnele vastates nimetas EP president Hans-Gert Pöttering esitatud vaateid „Euroopa mitmekesisuse väljenduseks” ja rõhutas, et „demokraatias loeb enamuse arvamus”. Pöttering hoiatas, et ilma Euroopa Parlamendita oleks Euroopa bürokraatide meelevallas. EP presidendi arvates sai Klaus niimoodi rääkida ainult sellepärast, et me elame Euroopa demokraatias, kus kõik saavad väljendada oma arvamust. Pöttering lisas, et kõikides Euroopa parlamentides pole alati sellist vabadust olnud. Presidendi sõnavõtt sai palava vastuvõtu osaliseks.

24

2003. aasta suvel, mõni kuu enne Euroopa Liidu referendumit (15. septembril) olid eestlaste arvamused liitumise suhtes veel küllaltki skeptilised: Eesti ühinemist Euroopa Liiduga toetas suuremal või vähemal määral ainult 48 % ja vastu oli 44 %. Tänu edukale kampaaniale, mõnede arvamusliidrite soovitustele ja riigi heale majanduslikule hetkeseisule oli ühinemisreferendumi otsus positiivne. Eesti liitumist toetavate häälte koguarv kõigist kohalkäinutest (neid oli ligi 64 %) ulatus 67 %-ni.

Täna on Eesti elanike rahulolu eluga Baltimaade kõrgeim ning Euroopa Liitu kuulumisest näeb kasu tervelt 78 % Eesti elanikest. Eesti rahulolu tase on väga lähedane Euroopa Liidu keskmisele rahulolu tasemele (76 %). Teistes Balti riikides on rahulolu eluga tervikuna endiselt madalam kui Eestis – Lätis vastavalt 62 % ja Leedus 58 %. Vaid Iirimaal on neid, kes arvavad, et nende kodumaa on saanud Euroopa Liitu